Vaidlused, kes pani aluse NSVL lagunemisele, kestavad tänaseni. Sellele pretendeerivad Solidarnośći loonud poolakad, leedulaste arvates oli nende iseseisvusdeklaratsioon märtsis 1990 otsustav samm. Eestlaste trump on fosforiidisõda ja soomlastel Soome televisioon, mis Eesti kaudu õõnestas üliriigi alused läbi.

Ükski variant ei ole õige. Tegelikult visandati NSVLi purustamise sisuline ideoloogia hoopis Eesti NSV Rakvere rajooni Pandivere külas täna 50 aastat tagasi 20. augustil 1968, päevapealt 23 aastat enne seda, kui Eesti taasiseseisvus. Aeg tõestas sel õhtul toimunud arutelu õigsust, sest välja töötatud põhimõtted kehtivad tänaseni. Järgnev lugu kirjeldab nii sündmusi, mis ajaloolise koosolekuni viisid kui strateegia väljatöötamise käiku ja plaani ennast.

1968. aasta 20. augustil oli Raul Pandivere poes ema abistamas. Väikesest rohelisest majast oli poe käes ainult kaks ruumi: ühes müüdi ja teises oli ladu. Ruumi oli häbitult vähe ja iga nurk tuli lõpuni ära kasutada. Tühje pudeleid tuli ladustada lahtisel verandal ja sealgi panna kastid tornina üksteise peale. Selleks tööks olid Raulil head eeldused. Neljateistaastaselt oli ta pikk spordipoiss ja tõsta pudelikastid kahe ja poole meetri kõrgusele ei valmistanud mingit raskust. Kaste oli palju, tühjad pudelid maksid 12 kopikat ja neid keegi ära ei visanud.

GAZ-69 ehk kõnekeeli lihtsalt villis ja Pandivere poe hoone tänasel päeval. Poodi seal enam ei ole.

FOTO: Erakogu

Kell oli kümme minutit kuus läbi, pood oli juba kinni ja ema tegi kassat ehk luges raha. Päeva müük oli tol ajal umbes 150 rubla, kaubapäevadel võis olla ka 300, harva rohkem. Alkohol ja vorst olid peamised kassategijad. Doktorivorst maksis 2.20 ja kui seda toodi paarkümmend kilo, siis oligi kohe tubli lisaraha, sest see osteti alati kindla peale ära.

Siis sõitis poe ette vene sõjaväe villis. See muidugi päris Ameerika Willis ei olnud, aga nii kutsuti seda tüüpi auto vene varianti GAZ-69. Sellest ajast, kui nelja-viie kilomeetri kaugusele metsa ehitati sõjaväebaas, ei olnud külas midagi tavalisemat kui sõjaväeauto. Tegelikult oli baase lausa kaks, Kadila ja Rohu. Nad panid kinni suure osa parimast seenemetsast ja mõlemad olid tuvipesaga. Külakeeles tähendas see, et neis on tuumapomm. Pomme keegi oma ihusilmaga näinud ei olnud, rakette küll. Külas teadsid kõik, et kui metsa poolt hakkas kostma kange mürin, tuli õue tormata ja siis võis näha ida poole lendavat tulekera. See kordus aastast aastasse, tavaliselt suveõhtuti ja see oli testlaskmine Siberisse.

Raketibaaside ja rakettide lennuulatuse graafik.

FOTO: Maret Müür

Baasiga kujunesid kolhoosi juhtkonnal aja jooksul välja rahulikud suhted. Sõjavägi sai omahinnaga kartuleid, kolhoos kasutada rasketehnikat ja mõnikord isegi tööjõudu. Sõdurid käisid heameelega kündmas ja külvamas, sest said korralikult süüa. Raha oli neile keelatud maksta, aga esimees ja Rauli agronoomist isa ikka natukene poetasid, sest töö eest peab ju inimene tasu saama.

Tegelikult oli baase lausa kaks, Kadila ja Rohu. Nad panid kinni suure osa parimast seenemetsast ja mõlemad olid tuvipesaga. Külakeeles tähendas see, et neis on tuumapomm.

Sedapuhku oli midagi valesti, sest mitte kunagi ei kandnud külas käivad ohvitserid ja sõdurid relvi. Autost välja hüpanud majoril oli aga Makarov vööl ja sõduril Kalašnikov tagaistmel. See tegi kohe valvsaks ja seepärast jälgis Raul edasist tähelepanelikult. Major jooksis poodi, närviline, higine ja küsis kasti Starkat.

Starka oli pirnilehtedega maitsestatud pruun neljakümnekolme kraadine viin hinnaga 2.62. Tallinnas maksis see 2.60, aga millegipärast oli siis külapoodides juurdehindlus. Ema ei müünud, sest pood oli juba kinni. Major palus nii ja teisiti, aga ema ütles ainult net ja net.

Sõjaväelane oli meeleheitel. Lõpuks vaatas ta Rauli poole, jõudis otsusele ja tuli rääkima. Raul vene keelt hästi ei osanud, aga aru sai ja lihtsama tekstiga sai ka hakkama. Major rääkis, kuidas teda ootab suur hulk mehi, kellele ta oli lubanud napsi viia ja muud sellist kurba lugu. Ta palus ema mõjutada.

Raul oli karske poiss, aga olukorda mõistis. Ta oli lapsest saadik viinavõtmist pealt näinud ja sai aru, kui suur häda kellelgi oli. Siin oli asi tõsine: mehele on juua vaja. Vähemalt 95 protsenti vene ohvitseridest on kroonilised alkohoolikud, rääkisid sõjaväes käinud mehed ja punetava näo järgi otsustades meie major karskema viie protsendi hulka ei kuulunud. Raul pehmeks ei läinud, natukene kartis ema ja kahjurõõmu oli ka.

Siis ütles major: «Noormees, kui sa mulle selle kasti organiseerid, räägin sulle suure saladuse!» See lubadus muutis olukorda. Sõnal saladus on ületamatu jõud, uudistevaeses külas eriti ja Raul jäi tõsiselt mõttesse. Oli ilmne, et mees ei peta. Nii raskes olukorras pole mõtet udu ajada. Raul kõhkles, aga uudishimu oli nii suur, et ta läks ema juurde ja ütles: «Ega me temast lihtsalt lahti saa, ma parem müün selle kasti ära, õige mul asi.»

Kast viina, ohvitser ja sõdur.

FOTO: Artur Kuus

Ema rehmas käega ja kaup saigi teoks. Äri tehtud, oli sõjaväelane sulavõi ise ja pühkis rõõmsalt higi. Auto mootor juba käis, kui major tuli Rauli juurde ja ütles ainult ühe lause: «Homme hommikul lähevad meie väed sisse Tšehhoslovakkiasse!» Nad sõitsid minema ja rohkem pole neid nähtud.

Poiss mõistis, et midagi olulist on juhtumas – relvad, hirmus viinanälg ja ilmne närveerimine jätsid mulje, et küllap ongi tegemist tähtsa asjaga. Ema jättis see teade külmaks. Oma eelneva elu ajal oli ta nii palju läbi elanud, et hakata nüüd põdema, kui keegi teine läheb kellegi kolmanda kallale, ei olnud tema meelelaadile kohane. Lisaks ei tundunud see teade talle tõsine : «Kas need väed seal juba sees ei ole?» Ka see oli mõistlik väide, sest Pandiveres oli tunne, et vene väed on igal pool ja kogu aeg.

Auto mootor juba käis, kui major tuli Rauli juurde ja ütles ainult ühe lause: «Homme hommikul lähevad meie väed sisse Tšehhoslovakkiasse!»

Kodus rääkis Raul isale, mis oli juhtunud ja mida major öelnud. Isa muutus tõsiseks, küsis asja mitu korda üle ja läks küla peale. Poiss teadis, mis nüüd tuleb ega olnud üldse üllatunud, kui poole kaheksa paiku tuli isa tagasi ja ütles: «Käi poes ära ja too üks pudel.» Selles, et tuli väljaspool tööaega poodi minna, ei olnud midagi ebatavalist. Alati ei toodud alkoholi, sageli oli vaja ka leiba või tarbeasju. Kui inimesel häda käes, siis ema ikka aitas, kuigi see tegi palju tüli.

Pandivere kolhoosikeskus, paremal pildil külamees kolhoosikeskuse uksel. Ukse kohal loosung: «Kolhoosnikud! Müüme riigile 80 tonni liha ja 296 tonni piima!»

FOTO: Erakogu

Poes võttis Raul pärast väikest mõtlemist mitte ühe, vaid kaks viina. Kui ta koju tagasi jõudis, oligi Pandivere küla tavaline poliitikaring juba kööki kolinud. Arutajad olid isa Harri, brigadir Uno, autojuht Enn, traktorist Heino ja joodik Sass. Pitsid olid laual ja õhk sigaretisuitsust paks.

Isa avas pudeli ja ütles: «Sama juhtus Ungaris viiskümmend kuus. Jama tuleb!» See oli tuttav teema, kõik mäletasid. Ka Raul oli asjast kuulnud, seda ei arutatud esimest korda. Ungarlased tahtsid omamoodi elada, venelased viisid tankid sisse, palju inimesi sai surma ja mitusada tuhat põgenes läände. See oli suur asi ja juttu jätkus. Sel ajal oli võimul Nikita ja jutt läkski temale. Stalin oli meeste jutus alati Joss, Hrustštšov Nikita, aga Brežnev millegipärast Brežnev.

«Nikita on muidugi loll, aga vangid ta lahti lasi. Selle koha pealt täitsa mees,» ütles Heino. Ta oli noore poisina metsa läinud, aga 1948 saadi kätte ja sai 25 aastat. Seega asja jagas. Koju sai ta 56. aastal suure laine sees, kes siis lahti said. Nikita võeti neli aastat tagasi maha ja sellest ajast saadik polnud keegi temast midagi kuulnud.

«Kui ta surnud oleks, siis seda vist ikka maha valetada ei saaks?» oletas Uno.

«Saavad, saavad. Valetavad, mida tahavad,» oli Sass veendunud. Et ka Tšehhoslovakkia asja puhul ilma suurelt valetamata ei saa, olid kõik kindlad. Lehest tõde teada ei saa, leht ongi petmiseks loodud, see oli ju päris selge. Kui valetamisest räägiti, siis Pandiveres löödi lõpuks alati lauale Katõni kaart, see oli nagu vale mudel. Ei tea miks, sest keegi ühtegi poolakat ei tundnud. Ka Raul oli seda palju kordi kuulnud, isa seletas asja ära juba siis, kui ta oli ainult kümneaastane. Kuidas Joss lasi 40. aastal 20 000 Poola ohvitseri maha, oli kõigil täpselt teada, kuigi lehtedes ei kirjutatud midagi.

Sellised kõrvalepõiked kaua ei kestnud, järgmise päeva sündmused olid meeltes. Et Moskva kellelegi kallale läheb, ei pannud kedagi imestama. Harri oli mälumänguhuviline ja küsis: «Venelasel on 14 naaberriiki ja ainult ühe riigi territooriumil ei ole tema sõduri saabas viimase 50 aasta jooksul olnud, mis riik see on?» Keegi pakkus Norrat. Harri näitas tarkust ja ütles, et sõja lõpus olid vene väed Kirkenesis ja ainuke saapajäljeta naaberriik on tegelikult Türgi. Kuigi jutt käis kogu aeg Nõukogude Liidust, siis seda sõna keegi suhu ei võtnud ja räägiti ikka nagu asi on, ehk vene ajast, vene värgist ja vene sõjaväest.

Lehest tõde teada ei saa, leht ongi petmiseks loodud, see oli ju päris selge.

«Huvitav, kas tšehhid ka vastu hakkavad, relvi peaks neil olema?» arutles Heino. Škoda tehastes tehti omal ajal häid suurtükke, kas ka praegu, seda ei teatud. Relvajutt oli Raulile väga huvitav, seda kraami oli tal endalgi, aga isa sellest loomulikult ei teadnud. Sõda oli sealtkandist läbi käinud, igasugust relvastust oli siiani maa sees kõvasti ja külapoistel käis aktiivne relvavahetus.

Raulil oli alguses roostes vene püstol TT, selle vahetas ta kahe saksa täägi vastu, need ilma kabata automaadi PPš vastu. Selle eest sai ta heas korras kärbikvindi, see oli tal praegugi puukuuri sarika all peidus.  Veel polnud tal padruneid, aga oli kokkulepe Veadla küla poisi Jaaguga, kes pidi talle paarkümmend tükki tooma. Jaak oli relvahull, tal oli täiskorras Degtjarjovi kergekuulipilduja, tipp-topp õlitatud vintpüss, töötav saksa Schmeisser. Ta pidi ühe Äntu vanamehe käest saama ka peaaegu korras raskekuulipilduja Maxim, kes oli selle mustadeks päevadeks alles hoidnud.

Sõja ajast oli majapidamistesse jäänud hulgaliselt relvi, pildil saksa Schmeisser, püstel TT ja vene automaat PPŠ.

FOTO: 3 x Scanpix

«Kui vastu hakata, peavad tõesti head relvad olema,» läks Heino teisele teemale ja rääkis põhjenduseks loo, mis oli paar aastat tagasi poe juures juhtunud. Noored autojuhid Vello ja Toomas vedasid kihla, kas vene õhupüss laseb läbi vatipükste. Lasi küll, kuna Vello ajas tagumiku uppi, püksid läksid pingule ja pärast pauku hüppas ta hirmsa valuga tubli meetri maast lahti. Raul seda lugu teadis, aga seda ta meestele ei rääkinud, et pärast nad proovisid poistega sama lottis pükstega ja ei võtnudki läbi. Vellost oli muidugi kahju, lisaks viinapudeli kaotusele sai ta ka kuuli tagumikku ja täitsa ilmaasjata, tegelikult oli ju õigus temal.

Et Pandivere teab homse kohta midagi ebatavalist, ei arutatud. Usk lääne luuresse oli suur ja keegi ei uskunud, et vähemalt kümne diviisi liikumist saab varjul hoida. Vähemaga pole ju mõtet torkima minna. Kasu sellest teadmisest polnud miskit, sest öelda kellelegi ei olnud võimalik. Pandiverest välismaale helistada ei saanud. Tallinnast vist sai, aga alguses tuli muretseda talong, seejärel oodata päevi, millal ühendati ja loomulikult kuulati iga sõna pealt.

Jutt läks sujuvalt sellele, mida vene riigis viina eest saada võib. Raulile oli räägitud suur saladus ainult viina ostmise võimaluse eest ja seetõttu oli loogiline järeldus, et viina eest võib saada praktiliselt kõike. Hakati tooma näiteid.

Vägev lugu juhtus paar aastat tagasi. Kolhoosile eraldatud väetisenorm oli absurdselt suur. Seda veeti Kiltsi ja Tamsalu jaamadest ja autode sõidurada kutsuti väetiseteeks, sest palju pudenes maha. Hiljem kuulujutt rääkis, et ENSV põllumajandusminister Edgar Tõnurist oli Moskvas kaua aega oodanud vastuvõttu NLKP Keskkomitee põllumajandussekretäri Fjodor Kulakovi juurde ja lõpuks pidanud lennuki peale minema. Enne jättis ta Eesti väetisenormi kaitsmise paberi Kulakovi sekretärile koos pudeli Vana Tallinna likööriga. Teinud veel nalja, et «kui sa, kallis neiu, paned meie normile koma teise kohta, toon teinekord lilled ka»! See panigi ja sealt see hullus, sest Eesti norm oli ju kogu NSVLiga võrreldes nii väike, et keegi ei pannud muutust tähelegi.

Häid näiteid alkoholi kasulikust mõjust oli teisigi. Külas olid juba esimesed õliahjud, aga ega petrooleumi keegi ise ostnud, kõik saadi 30 kilomeetri kauguselt Tapa lennuväebaasist. Seal pidi selline reegel olema, et kui lennuk käib õhus ära, siis üles veetud kütust enam teist korda kasutada ei saa. See tuli maha valada või külameestele maha parseldada, mida ka tehti. Rekord oli kaheksa tonni petrooleumi nelja pudeli viina eest. Enn vandus jumalakeeli, et ta ise tunneb Vinni küla meest, kes niisuguse hinnaga Tapalt kütuse kätte sai.

See lendurite jutt lausa nõudis tuntud viisi ülesvõtmist ja õhtusse kõlas:

«Ülal taevas lendab lennukite rivi,

mõni alla kukub neist kui telliskivi.

Need on uljad punakotkad,

 kellel taskus pudel vodkat,

ilma milleta nad iial läbi ei saa!»

Isa tõi juttu uue nurga ja ütles: «Poiss nägi relvi, seega on nad täna valmisolekus. Nad on purjus. Mõlemas baasis on tuumapomm. Siit võib ka suurt pauku saada!»

«Siis on perses,» ütles Uno. Sellega olid muidugi kõik nõus.

Räägiti, et meie baaside pommid on paari megatonnised. Mida see tähendas, Raul ei teadnud. Heino küll täpsustas, et suured plahvatused, mida televiisoris näidatakse, on reeglina vesinikupommid. Meie omad nii suured ei ole, aga kahju teeks kõvasti. Kui baasis plahvataks, siis Männisalu ees- ja tagaküla, Veadla, Raeküla ja Eipri oleks läinud. Pandiverega poleks päris kindel, aga vist viiks ikka ära.

Kui palju on vaja viina, et kolhoosile tuumapomm hankida?

FOTO: Artur Kuus

«Huvitav, palju läheks viina vaja, et kolhoosile oma tuumapomm saada?» hakkas Enn arutama.

«Mida sa sellega teeksid?» küsis Harri.

«Mitte midagi, lihtsalt uhkuse asi. Väike-Maarja kolhoosil  pommi ei ole ja need läheks kadedusest lõhki!» Viina eest pommi hankimine ja Väike-Maarja kolhoosile ninanipsu andmine oli tore mõte.

«Kaks kasti peaks piisav olema,» arvas Heino. «Kümnele sõdurile igaühele kaks pudelit ja kummalegi ohvitserile kümme. Mõistlikum oleks aga osta Kadila baasist, sest Rohu pealik polkovnik Ljahh on tihti kaine ja võib asjast probleemi teha.»

«Huvitav, palju läheks viina vaja, et kolhoosile oma tuumapomm saada?» hakkas Enn arutama.

Arutati, kuidas pomm ära tuua. Harri oli koos esimehega Rakverest kolhoosijuhtide joomalt tulles raketiveo peale sattunud. Kadila-Kullenga ristil valgustas auto valgusvihk välja veduki, kus presendi all oli selgesti nähtav raketi kuju. Sõdurid pidasid auto kinni, võtsid tuled maha ja viskasid esiklaasile teki, aga oluline oli juba nähtud. Pomm ise on pisikene plutooniumikera, teadis Enn rääkida, aga rakett on tõesti jurakas. Kolhoosi vana garaaži kõige pikem ruum oli 21 meetrit pikk, aga Harri oli nähtu põhjal kindel, et sinna rakett ei mahu. Osa lautu on pikemaid, aga loomade juurde ei sobi relva panna. Oli selge, et mõistlikum on osta ainult pomm.

Selleks ajaks oli esimene pudel otsas ja Harri avas teise. Selle peale küsis Enn kohe: «Kas kuulsid, et Meriste tahab KPsse astuda?» Heino röögatas: «Lolliks läinud või, ta oli ju saksa sõjaväes!»

«Tänased jutud Tšehhoslovakkiast ja viinast viisid mind olulise mõtteni.» Ja lisas rahulikult ja hästi veenvalt: «Ma tean nüüd, mehed, kuidas Eesti uuesti vabaks saab!»

Enn tegi kavala näo: «Nii ta avalduses kirjutaski, et tahab KPsse – SSis on juba olnud!» Mehed kukkusid üksmeelselt hirnuma. Selliste õhtute vältimatu osa oligi anekdootide rääkimine. Enn oli selle ala virtuoos, kolhoosi partorgina käis ta alalõpmata mingitel koosolekutel ja eks seal neid kõneletigi.

Ta sattus hoogu ja rääkis kohe teise. Esimees kutsub lüpsja välja ja ütleb, et rajoonikomiteest helistati, homme tuleb korrespondent ja teeb temaga intervjuu. «Mis asi see on?» küsib lüpsja. «Ma ka täpselt ei tea,» ütleb esimees, «aga pane igaks juhuks puhas pesu selga!» Naerupahvak peletas õues linnud õhku.

Nii oleks võinud veel kaua kesta, aga siis toimus midagi ootamatut. Sass, kes oli suure osa vestlusest vait olnud, nagu ärkas ja võttis kõva klõmaka. Ta oli kummaline mees, kõva viinamees ja samal ajal kõva raamatulugeja. Vahetevahel viskas ta nädalateks selili ja luges kaks raamatut päevas, seega nuppu oli tal kõvasti.

Sass ütles: «Tänased jutud Tšehhoslovakkiast ja viinast viisid mind olulise mõtteni.» Ja lisas rahulikult ja hästi veenvalt: «Ma tean nüüd, mehed, kuidas Eesti uuesti vabaks saab!»

Need olid kõvad sõnad ja Raulile mõjusid nagu pikselöök. Eesti vabakssaamisest suurt ei räägitud, see tundus kuidagi võimatu olevat. Palju räägiti aga ennesõjaaegsest vabast Eestist.  Isa, ema ja vanemate sugulaste jutud endisest ilusast ajast olid talle terve lapsepõlve olnud muinasjuttude eest. Raul ei olnud enam see põlvkond, kellele vaba olla tähendas, et sa ei ole vangis, aga ta sai hästi aru, et vabadus pole meile. Vabadus oli neile, kes siis elasid. Praegune elu on hoopis midagi muud. Rauli onu, 41. aasta küüditatu, ütles kord, et eestlaste nüüdne roll ongi olla näitlejad vene purjus filmis.

Sass jätkas: «Pandiverele pole pommi vaja. Meil on olemas midagi tugevamat kui tuumapomm. See on viin. Viin tõi meile vabaduse eelmisel korral ja toob ka nüüd. Millal, ei tea, aga toob.»

FOTO: 2 x Eero Vabamägi

Sass jätkas: «Pandiverele pole pommi vaja. Meil on olemas midagi tugevamat kui tuumapomm. See on viin. Viin tõi meile vabaduse eelmisel korral ja toob ka nüüd. Millal, ei tea, aga toob.» Pärast hetkelist vaikust hakkasid kõik korraga vadistama ja Harri pidi mehed rääkimisrivisse kamandama.

Kõigepealt pidi Sass seletama, miks Eesti eelmisel korral tänu viinale vabaks sai. Jutt oli väga loogiline. NSV Liidu sünnivesi oligi viin, õigemini selle puudumine. Kõik algas juba Vene-Jaapani sõja ajal 1905. aastal. Mobilisatsioon ei olnud kuidagi õnnestunud, sest sõdurid, kes paari nädala jooksul kohale tuikusid, olid maani täis ja neid võtsid vastu sama purjus ohvitserid. Õiget sõda sealt välja ei tulnudki ja Venemaa sai tappa. Esimese ilmasõja ajal aastal 1914 üritati seda viga vältida ja keelati kohe mobilisatsiooni alguses viin ära. Riik jäi rahata, mehed viinata, muidugi sündis hirmus rahuolematus ja sealt lõpuks tuligi Oktoobrirevolutsioon. Kui viina oleks olnud piisavalt, poleks seda tulnud, oli Sass veendunud. Kui poleks olnud Oktoobrirevolutsiooni, poleks Eesti vabaks saanud. Segane aeg kasutati lihtsalt hästi ära. Seda tuleb teha ka nüüd.

Sass jätkas: «Pandiverele pole pommi vaja. Meil on olemas midagi tugevamat kui tuumapomm...»

Harrile selline loogika meeldis. Ta lisas, et vene riik on nagu taburet ja püsib kolme jala peal. Need on pomm, valetamine ja viin. Meil Pandiveres on praegu veel kõik olemas. Viina on. Vale on olemas, sest leht käib iga päev ja meil on ka pomm - tõsi küll - metsas. Aga kui üks neist jalgadest ära kukub, näiteks viin? Siis on minek!

Külamehed ümber laua.

FOTO: Artur Kuus

Enn kõhkles. Kas see ikka nii lihtne on? Ta tegi samas ringi Pätsu-aegse Eesti hümni sõnad ja laulis: «Viin ja vintis Venemaa, kes teid suudaks lahuta…».

Sass täiendas: «Siin see saladus ongi! Eesti saab vabaks siis, kui keegi hakkab jälle viina ja Venemaad lahutama. Meil on ju esimese ilmasõja kogemus olemas. Aga et see suureks probleemiks muutuks, tuleb juua kõvasti - kõik, igal pool ja alati.».

Selle jutu peale oli muidugi selge, et tuumapommiga pole mõtet jännata. Pomm on kohaliku tähtsusega relv, teeb tossu ja valgust, viin üleliiduline ja absoluutne.

Arutati korraks ka teisi võimalusi, aga kaua ei läinud. Muud vastuvõitluse liigid peale viina viimasel ajal suurt edu toonud ei ole. Pärast metsavendi oli Pandiveres teada ainult üks näide ja seegi ei andnud mingit tulemust.

Valdo ja Rein jõid ennast aastaid tagasi silmituks ja sõitsid Väike-Maarja ja Assamalla vahel ennesõjaaegse Harley-Davidsoni mootorrattaga lusti. Ebatavaliseks tegi loo fakt, et meestel olid jahipüssid seljas, sinimustvalge lipp külgkorvi küljes ja miskipärast olid nad ennast alasti võtnud. Nad saadi kätte, kästi püksid jalga panna, võeti jahipüssid ja lipp ära. Ülekuulamisel Rakveres ütles Rein, et ega meie pole mingid revolutsionäärid, see teie Lenin oli revolutsionäär. Ja küsis veel lippu tagasi: «Defitsiit, saate aru, eestiaegne asi!» Vangi neid ei siiski pandud, said 15 päeva. Noh et lihtsalt joodikud.

Pomm on kohaliku tähtsusega relv, teeb tossu ja valgust, viin üleliiduline ja absoluutne.

Seda lugu teadsid kõik, aga seda, et Rauli emal on magamistoa riidekapi põhjas eestiaegne sinimustvalge lipp, teadsid vähesed. «Las ootab oma aega,» ütles ema ja nii ta seal oligi.

NSVLi lagunemise asjus tekkis selle koha peal väikene kõhklusemoment. Tegelikult on ju kogu aeg hullu moodi joodud, Venemaal eriti, ja näe, pole lagunenud. Näiteid oli palju.

Uno tuletas meelde, kuidas üks Vologda mees kolhoosi juhid laua alla jõi. 1966. aastal oli söögiga kehvasti ja siis käisid Venemaa volinikud Eestist kartuleid ostmas. Kolhoosis oli kartulikilo omahind 4 kopikat, müügihind sel ajal 40 kopikat, seega kõva äri. Partei rajoonikomitee ei lubanud ühest kolhoosist rohkem kui 10 vagunit osta, aga Pandiverel poleks olnud ka kaks korda rohkem ära müüa mingi probleem, sel aastal oli hea saak. Lisaraha oleks tulnud vähemalt 200 000 rubla, mis siis oli siis tohutu raha. Mehed otsustasid voliniku täis joota ja siis allkirja välja meelitada.

Homset Tšehhoslovakkia ründamist kutsutakse Moskvas rahvaste sõpruseks ja see nähtus pakub uusi võimalusi.

Ei õnnestunud, venelane oli palju paremini treenitud kui 120-kilosed eesti mehed. Pitsist ta juua ei osanud ja tuli tuua teeklaasid, see võttiski pandiverelastel jalad alt ja leping jäi sõlmimata. Sellest õhtusest viinavõtmisest oli meeles jutt, et volinik oli oma tütre pulmadeks teinud 400 liitrit samagonni, külalised olid ka kaasa toonud ja siis oli jätkunud. Sellised numbrid olid Eestis tundmatud, siin rehkendati viinavajadust ikka liitritega, mitte tsentneritega.

Selle jutu peale oli selge, et viinavõtust üksi ei aita, miski peab napsitamist aitama.

Harrile tuli pärast järgmist pitsi vaim peale: «Kõik toimub ju oma silma all, mõelge, miks me täna siin koos oleme?» Ta oli veendunud, et homset Tšehhoslovakkia ründamist kutsutakse Moskvas rahvaste sõpruseks ja see nähtus pakub uusi võimalusi.

Kõik olid kohe sama meelt, et homset rünnakut just niimoodi nimetatakse. Uno küll arvas, et rahvaste sõprus on tegelikult hea asi, sest ka meie toas on praegu palju rahvusi, aga probleeme pole. Ta pidas silmas, et Heino on ingerlane, Enn setu ja Uno enda juured on Hiiumaalt.

Harri pani asja paika, et on olemas kahte sorti rahvaste sõprust, üks see päris ja teine vene moodi. Vene moodi tähendab rahva vabastamist oma võimust ja juhtidest ehk nende riikide sõbralikku ülevõtmist. Nii toimus meil ja mujal 40. aastal. Nüüdseks on nad sõbralikult vabastanud kuuendiku kogu planeedist, pooles Euroopas on väed sees ja ülejäänuid toetatakse relvade ja rahaga. Ta pidas silmas Kuubat ja Aafrikat.

Mehed ei pannud tähelegi, et kui oldi alles esimese pudeli kallal, oli neil raske välja mõelda, mida Moskva tšehhide ründamise puhul valetama hakkab. Nüüd tulid vastused nagu iseenesest.

Enn pani sõpruse nähtuse kohe nalja sisse ja rääkis, kuidas vene ja tšehhi piirivalvur leivad täpselt piiri pealt kõrvitsa. Arutavad, kuidas seda jagada. «Jagame sõbralikult,» pakub venelane. «Ei, teeme parem pooleks,» ütleb tšehh. See hea lugu seletas suurriikide sõpruse olemuse täpselt ära.

Sass kinnitas, et õige, peab olema viin ja rahvaste sõprus, need on nagu süsi ja salpeeter ehk püssirohi. See on plahvatusohtlik kraam ja lendabki õhku.

Heinolt tuli kohe oluline täiendus: «Püssirohuga oleme kõik tegelnud ja midagi pole juhtunud. Juhtub ainult lollil!» See pani asja lõplikult paika ja mehed tundsid, et nad on õigel teel, sest lollus on ka kõva lagundaja.

Pandivere klubis pidas kõnet üks väändunud südametunnistusega loll, vist isegi Tallinnast.

Igaks juhuks aga käidi kogu teema üle, lauseid tuli igalt poolt robinal. Vene süsteem ongi lollide ja nende hirmu peale üles ehitatud, ega aus inimene päris üles välja ei jõuagi. Kuskil peab hakkama südametunnistust väänama, kui ei vääna, saad karistada.

Harril oli selliste pärast mitu korda pahandust olnud. 1965. aasta maikuus kästi teha koosolekuid teises ilmasõjas saavutatud võidu 20. aastapäeva tähistamiseks. Pandivere klubis pidas kõnet üks väändunud südametunnistusega loll, vist isegi Tallinnast. Ta rääkis, kui hea on elu kolhoosis ja kui tore kõik on ja kuidas meil on maailma kõige madalamad korteriüürid. Harri ei pidanud vastu ja küsis: «Huvitav, kes meie eest need üürid ära maksab? Mina pole küll Pandivere vahel näinud ühtegi läänesakslast, kes minu üüri maksta tahaks…»

Ei läinud hästi. Harri päästsid ainult kolhoosi head saagid, aga sasida sai korralikult, et riigivastane jutt ja nii edasi.

Lollidest võis rääkida lõpmatult. Harri tuletas veel meelde, kuidas ta aastaid tagasi tänu Sassile oli paraja supi sees. Oli külm novembrihommik ja linttraktor DT-54 ootas kütust. Eelmisel päeval oli olnud sula ja traktor nüüd poolest lindist saadik külmunud jäise muda sees. Just sel hetkel, nagu needus, pidi Tallinnast põllumajandusministeeriumist tulema kontroll. Seda juhtis üks tuntud juunirevolutsionääri naine, kellele oli kuni pensionini leitud ministeeriumisse soe koht.

Jube eit oli, loll ja nõudlik, tuli autost välja ja karjus: «Miks traktor tööd ei tee, miks logeletakse?» Sass sattus juures olema ja ütles: «Mis tööd sa siin teed, näed ise, et traktor on maa külge kinni külmunud.»

«Millal lahti saab?» röökis proua

«Kurat seda teab, kui sula ei tule, siis kevadel,» nöökis Sass vastu. Lolliga on ju tore rääkida. See ajas revolutsioonitädi täitsa hulluks, ta ei saanud enam sõna suust, istus autosse ja tuhises minema. Järgmisel hommikul sadas Harrile rajoonikomitee esimehelt sõimu nagu rahet. Ta ise oli Tallinnast valusalt pihta saanud, et Pandiveres on traktorid maa külge kinni külmunud ja nõuti süüdlaste ranget karistamist. Harril polnud asjast aimugi, aga tuli pahandus vastu võtta. Selliseid kontrolle liikus veel ringi. Kui nad pensionile jäid, siis tekkis neile nimi «punavana» ja nad käisid mööda pioneerimalevaid lastele revolutsioonimuinasjutte rääkimas. Ka Raul oli selliseid kuulnud.

Just selliste peal on lootus, oli Sass veendunud, et kuskil teevad nad suure vea nii, et ise ei saa arugi. Vanad on vanad, aga ka noori lolle liigub järjest ülespoole. Need on nagu viitsütikuga torpeedo - saadad kohale ja küll ta kunagi ikka plahvatab. «Süsteem ongi selline, et isegi see, kes täna ei tundu lollina, saab selleks homme. Seega, vene võim ei ole igavene. Lolle seal on, kellelegi nad ikka aja jooksul kallale lähevad ja siis viin lahendab asja.»

Üks viin või kaks viina.

FOTO: Artur Kuus

Enn, kes oli palju Venemaal olnud ja keel vabalt suus, lisas süsteemi kohta, et ega praegune värk pole inimeste viga, see on süsteemi asi, see teebki inimesed lolliks. Tal on Venemaal palju sõpru ja need on täitsa normaalsed inimesed. Ka Heinol on vangilaagri ajast häid tuttavaid venelasi. Tema vend oli Novosibirski oblastis asumisel ja ka tema kiitis kohalikku rahvast. Mitte kõiki, oli ka halbu, aga nii on ju igal pool. Ka see jutt oli Raulile tuttav, sest tol ajal räägiti tihti, et tavaline venelane ongi hea inimene, aga võimu poolt ära lollitatud. Kuna riik on kole suur, siis neid lollitatuid on ju muidugi väga palju.

«Süsteem ongi selline, et isegi see, kes täna ei tundu lollina, saab selleks homme.»

Uno ei jäänud ikka rahule ja nõudis täpsustust: «Selgitame veel ühe asja ära. Miks sa nii kindel oled, et igal juhul lähevad kallale?»

Harri vastas. Efekti suurendamiseks tõusis ta püsti ja pidas kõne.

«Miks kallale? Töötegijaid on vaja. Mis siis Eesti praegu on? Moskva sigala, ei midagi muud… Meil kolhoosis 100 inimest toodavad 10 000 inimese liha ja palju sa ise seda näed? Kuhu see läheb? Moskvasse! See on ju lihtne. Paned rusika nina alla ja nõuad aidaukse lahtitegemist. Kui sul on pomm…»

Sass lisas mõtlikult, aga paatosega: «Just nii see ongi. Ja meie hakkame pommile viinaga vastu. Joome koos Venemaa maha! Ja kui enam viina ei ole, siis kukub ta ise kokku. Vägev plaan!“

Heino küsis üle : «Kas see tähendab, et igal juhul NSVL lõpeb ühel päeval otsa?“

«Ükski impeerium pole kestnud igavesti,“ lisas Harri teooriat, et kõvasti joov impeerium ei püsi kohe kindlasti.

Sellega oli Nõukogude Liidu lagundamise lugu valmis. Viin, rahvaste sõprus vene moodi ja lollus teevad aja jooksul oma töö. Mehed olid õhtuga rahul ja tegid viimase pitsi.  Heino, kes ise ja kelle pere oli vene võimu all hirmsasti kannatanud, oli liigutatud, isegi pisar tuli silma. Ta ütles, et ega see talle endale polegi nii tähtis, aga kui lapselapsed saaksid vabana elada, see oleks küll tore.

Siit edasi polnudki enam millestki rääkida, kõik oli selge ja viin otsas. Mõttele, kas poiss veel kord poodi saada, tegi ema lühikese lõpu. Ta lõi kõik välja ja Rauli magama. Mehed jorisesid augustiöösse ja alguses ei mõelnudki, et oli toimunud midagi tähtsat.

Major ei valetanud. Tšehhoslovakkia vallutati ja siis ärkas ka lääs, sai aru, et Venemaal nalja ei mõisteta. Siit edasi oli külameestel hea ilkuda, et kui need NATO mehed oleks eelmisel õhtul Pandiveres viina võtnud, nad nii lolli olukorda poleks jäänud.

Ööl vastu 21. augustit sisenes Tšehhoslovakkias 2000 tanki ja 200 000 sõdurit. Ühe päevaga okupeeriti kogu riik ja unistus inimnäolisest sotsialismist haihtus koos tankiroomikute raginaga.

FOTO: TopFoto / Scanpix; AFP / Scanpix

20. augusti õhtu jutud aga meelest ei läinud, ühel või teisel kujul hakati neid paljudel järgmistel viinavõttudel ja ka muidu kasutama. Varsti teadis neid terve küla ja siit edasi paljud teised. Suust suhu rääkides loo detailid muidugi muutusid, aga põhiline jäi alles. Jäi alles unistus vabast Eestist ja selle tuleku vältimatusest.

Suust suhu rääkides loo detailid muidugi muutusid, aga põhiline jäi alles. Jäi alles unistus vabast Eestist ja selle tuleku vältimatusest.

Ka Raul pani sellest õhtust palju kõrva taha. Kui poistega Eesti asjast juttu tuli, olid tal alati vastused võtta. Võttis aastaid, enne kui ta aru sai, kui ettenägelikud olid Pandivere mehed tegelikult. Mida arutati, läks kõik ellu.

Mida aeg edasi, seda lollimaks NSVL läks. Kõik naersid kõigi üle, aga lehtedes kirjutati geniaalsest Brežnevist… Lolluse järgmine aste oli rahvaste sõpruse ülim väljendus ehk kallaletung Afganistanile 1979. aasta jõulude ajal. Sealt istutati seeme Gorbatšovi ilmumiseks. Temast sai otsustav lüli, kes tegi viimase vea. 1986. aasta juunis kuulutas ta välja oma alkoholivastase võitluse kampaania eesmärgiga lahutada Venemaa ja viin. Tulemust teame, käivitus  kontrollimatu sündmusteahel, mis viis Eesti ja paljude teiste okupeeritute vabanemiseni.

Heino unistus täitus, tema lapselapsed elavad vabas Eestis. Strateegiakoosolekul osalenud meestest mitu iseseisvuseni ei elanud. Ka need, kes elasid, ei saanud vabariiki nautida kaua. Nende enneaegse lahkumise peamine põhjus oli 1968. aastal võetud strateegia elluviimine ehk suuremahuline viinavõtt. Vabaduse nimel kaotasid nad kõige kallima - oma elu. Ja õiglane oleks neidki kutsuda vabadusvõitlejateks.

Eestis algab kõik oluline alati Pandiverest!

Vahetevahel tunneb kiustatust ennast vabadusvõitlejaks nimetada ka Raul. Mis siis, kui ta oleks poest kahe pudeli viina asemel võtnud ainult ühe? Siis oleks ju enamik täiuslikust strateegiast jäänud sündimata ja mine tea, äkki oleks Nõukogude Liit alles? Hirmus mõelda…

Õnneks nii ei juhtunud, kõik läks hästi. Kogu eluks võttis poiss sellest õhtust kaasa õpetuse, et ükskõik, mida mujal ka ei mõeldaks ja tehtaks, Eestis algab kõik oluline alati Pandiverest!

Aastal 2017 on Eesti uuesti vaba olnud juba enam kui veerandsada aastat. Eelmisel aasta üldlaulupeol oli nii lauljate kui ka publiku hulgas juba palju inimesi, kes pole aastatki nö vene ajal elanud.

FOTO: Erik Prozes, Mihkel Maripuu, Eero Vabamägi