Indrek Teder: mind on raske kõigutada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jälgige ilmet! Indrek Teder pole tegelikult üldsegi selline kuiv ja tundetu puuslik, nagu ta oma ametis välja paistab ja end paista laseb.

FOTO: Liis Treimann

Kellelt veel, kui mitte õiguskantslerilt uurida, kas Ansipi valitsus võiks viimastel nädalatel Euroopa suhtes üles näidatud ülima vastutulelikkuse tõttu oma Eesti-kahjuliku tegevuse pärast tulevikus kohtu alla minna.

Avali olek: kui Indrek Teder ei tunnetaks üldsuse ootust, et ta peab olema konservatiivne, oleks ta valmis näitama oma teistsugust, avatud palet – nagu sel pildil.

FOTO: Liis Treimann

Vaade – oi, selle eest maksaks mõni mees meeletu summa! Nagu postkaardil: all-linna punased katused ja taamal sinetav meri... Aga õiguskantsler Indrek Teder ei pane seda tähelegi, kui Tallinna vanalinna serval oma kabinetti astub. Mis siis, et just piiritu vaade võiks soodustada suure pildi nägemist ja mõtte takistamatut lendu. See tuleks tema ametis üksnes kasuks.

«Korra vaadata on kena, aga tööd teha... harjub ära igasuguse asjaga,» tunnistab Teder. «Kui siin oled, ei pane seda tavaliselt tähelegi.»

Kui õiguskantsler midagi tähele on pannud, siis seda, et tegelikult pole ta kõrge lae, pruunide seinte ja hiiglasliku seifiga kabinet sugugi suurem asi. «Vana maja paratamatus: talvel on külm ja suvel kuum,» nendib ta. «Ega midagi muuta saa – muinsuskaitse nõuded.»

Tähelepanuväärne on see agregaat, mis sülearvutit kõrge seljatoega toolil istuva Tederi ees hoiab. Sellised reguleeritavad seadeldised, ärge pange mulle pahaks, sobiks liikumispuudega inimestele.

Aga Teder, nagu selgub, ongi piiratud liikumisega – selles mõttes, et enamik päevast kulub lugedes ja kirjutades. Monstrum, mille abil saab arvuti endale otse käte alla seada, aitab hoida küünarnukke-käsivarsi laua taga sundasendis valusaks jäämast. «Laua taga istumine ei ole ju inimesele absoluutselt loomulik,» väidab ta.

Kas olete oma ametis teinud ka mõne sellise otsuse, mida olete pidanud tagantjärele kahetsema?

Õiguses on väga paljud asjad vaieldavad. Aga kui mõelda, kas olen tõesti eksinud – seda ei ole.

Võib-olla selgub teie eksimus alles tulevikus?

Ajaloos on mõne perioodi otsustused olnud teisel perioodil täielik viga. Kunagi olid orjandus ja inimkaubandus õiguslikult täiesti lubatavad, aga nüüd on kuritegu. Kas too periood oli siis täiesti õigusvastane? Ei olnud ju!

Maailmas on kõik lõppkokkuvõttes relatiivne.

Kuulute Eesti Üliõpilaste Seltsi. Kas olete kindel, et see teid ei mõjuta?

Ei mõjuta. See, mis positsioonil keegi on, ja EÜSi kuulumine – need on kaks eri asja. Hiljuti olid ju kaks seltsiliiget presidendivalimistel vastakuti.

Mil määral üldse olete mõjutatav?

Eks iga inimene on mõjutatav. Aga kui mul on oma arvamus, ega ma sellest nii kergelt tagane. Siis on mind kõigutada päris raske. Kuulun ikka jonnakate inimeste hulka. Samas, kui on tõelised argumendid, olen valmis oma arvamust ka muutma. See ei ole täiesti välistatud.

Kuidas suudate vältida, et eriarvamused ei lähe inimestevaheliseks vastuoluks?

Ei tohi emotsionaalseks minna, tuleb ka vastaspoole seisukohta põhimõtteliselt tunnustada. Tsiviliseeritud vaidlemise eeldus on, et teisest inimesest tuleb kõigepealt lugu pidada. Tuleb püüda hoida kõrvale isikute ja seisukohtade kokkupanemisest, mida tavaliselt kogu aeg tehakse. Mind aitab ka see, et olen aastakümneid olnud elukutseline vaidleja, advokaat. Heade sõpradega vaidlen väga teravalt, sest tean, et me ei lähe tülli.

Lisaks näitab see ühiskonna tsiviliseeritust, kui juletakse ja saadakse vaielda ka täiesti karmidel teemadel, kus on alati suur oht minna väga emotsionaalseks.

Minu arust oleme võrreldes eurooplastega tunduvalt rohkem valmis arutlema tõsistel teemadel...
Just nimelt.

Euroopas on poliitilisest korrektsusest tulenev debattide mahasurumine košmaarne. Olete seda märganud?

Tulin just ühelt ürituselt, mille korraldas Taani ombudsman. Poliitkorrektsus on tuntav ka ombudsmanide maailmas. Rääkisin seal poliitiliste otsuste õiguslikust kontrollist ja tõin kaks näidet: üks puudutas Eestis käibemaksu tõstmist liiga lühikese etteteatamisajaga ja teine EFSFi garantiide küsimust, kuhu õiguskantslerina sekkusin.

Üldine tonaalsus oli, et ega ombudsmanid suurtel teemadel sõna võta. Neil on sügav inimlik ettevaatlikkus. Nad tahavad iga hinna eest olla hästi-hästi poliitkorrektsed.

Miks meie oleme julgemad?

Võib-olla on üks põhjus see, et meil on Nõukogude aja negatiivne kogemus. Me teame, mis on kõige halvem variant. Euroopa ei julge mõeldagi, et midagi läheb halvasti. Neil on harjumus aastakümneid mõnusalt ja pehmelt elada.

Kui olen vaidlustes öelnud, et mida meil nüüd väga traagiliselt võtta – vaatame 500 või 200 aastat Euroopa ajalugu, kus on kogu aeg olnud kriisid ja sõjad ja vahepeal rahulik areng –, siis kõik lähevad krampi. Siis on mulle öeldud, et teie ju olete Eestist, te suudate vastu pidada, aga meie siin vanas Euroopas oleme harjunud väga turvalise eluga, et ärgu ma rääkigugi sellest, et see elu hakkab ära minema – see on õudne, väga õudne.

Kui vaatame ümberringi, on meil ju laias laastus väga hästi läinud, sest 20 aastat tagasi oli ikka kurb seis. Muidugi võib näiteid tuua, et selle eest on karmi hinda makstud, aga ma olen positiivselt häälestatud võrreldes vana Euroopaga, sest meil on elujõudu, ja me ei peaks seda alla suruma. Kui Eesti suudab praegust situatsiooni ratsionaalsemalt käsitleda, siis meie tulevik on igal juhul positiivne.

Saate aastas üle 2400 avalduse. Kui palju on seal hulgas prügikala?

Prügikalaks ei taha ma seda nimetada. Kõige kummalisemad avaldused puudutavad delikaatseid isikuandmeid.

Oleksin väga tänulik, kui seadusandja annaks mulle sellise kaalutlusruumi, et saaksin valida, mis on oluline, aga kahtlen selles, sest kes tegeleb siis inimese konkreetse murega, mis suures pildis on marginaalne, aga inimese jaoks vägagi oluline?

Käibemaksu ja EFSFi teemad on suured asjad, kus just õiguskantsler on see, kes hoiab ära libisemise sinna, kuhu me ei taha. Ega demokraatiast kaugenemine ole nii, et demokraatia sai hetkega läbi (lööb kõva nipsu). Kui vaatame Eesti ajalugu enne sõda, oli demokraatiast äralibisemise periood ju väga pikk. Õiguskantsler ongi see mehhanism, mis demokraatiast kaugenemise ära hoiab.

Teie hiljutise ettekande põhjal järeldan, et riigikogulased on jobud. Äkki nad ei suuda oma mõistusega enam probleemidest üle käia?

Arvan, et nad suudavad seda. Ega seadusandlik kogu, kui ta koosneks täielikult väga hea ülikooli professoritest, ole toimivam sellest, mis koosneks telefoniraamatust võetud suvalistest inimestest. Vaja on elementaarset üldistusvõimet ja arusaamist maailma asjadest. See ei pea olema tipptase, vaid piisab keskmisest tasemest – erinevad arvamused hakkavad siis juba põkkuma. Mingil kujul on vastandumine alati hea, aga see ei tohi minna konfliktiks.

Aga ikkagi pole te ju rahul sellega, mida riigikogu teeb.

Minu sõnavõtt oli riigikogu toetav. Olles konstruktiivselt kriitiline, julgustasin neid rohkem dispuute arendama. Teinekord tuleb seda tagant torkida.

Ja kui ei torgi, siis lähebki valitsus lõpuks ülbeks?
Tegelikult tahavad inimesed kahte asja: ühelt poolt stabiilsust ja teiselt poolt arengut. Aga need kaks vastanduvad. Kui tahame stabiilset valitsust, siis on stagnatsiooni oht. Kui tahame arengut ja muutusi, siis see tähendab kas või seda, et toimub pidev valitsuse muutumine.

Inimesed tahavad vastandeid, mis on täiesti tavaline. Aga tuleb leida mõistlik kompromiss nende vahel: kui midagi kaldub ühele poole, tuleb seda tagasi tirida teisele poole.

Kas Eestis kuulatakse teie arvates piisavalt rahva häält?

Mitte kunagi ei ole piisav. Tavaliselt tahavad inimesed lähtuda mudelist, et kusagil on utoopiline ideaalriik, kus kõik on absoluutselt korras. Sellist ühiskonda pole olemas ega saagi olema.

Alati on probleemid. Küsimus on selles, et demokraatia kui avatud süsteem annab võimaluse probleemide lahendamiseks. Kui demokraatiat ei oleks, parlamenti pole ja väljund on rahva üldkoosolek – kardan, et siis oleksime diktatuuririigis, sest alati ilmub suur juht, kes lubab rahvale antud hetkel ilusaid lahendusi, ja selle arvelt sisuliselt süüakse ära tulevik.

Kas Ansipi valitsus võib minna tulevikus kohtu alla seoses sellega – vaatan, et te pale muutus kohe väga tõsiseks –, et ta on suure osa meie ühiselt loodud varast võõrastele n-ö panti pannud?

Kohtu alla kindlasti mitte. Kui vaatame [Ukraina endise peaministri Julia] Tõmošenko protsessi, on täiesti mitteaktsepteeritav, kui poliitiliste lahenduste elluviimise tõttu hakatakse järgmise valitsuse ajal tegema kriminaalasja – see ei ole absoluutselt demokraatlik!

Küll aga peame lihtsalt öeldes tõdema, et klubi pilet on Eestile väga kallis. Aga mis on alternatiiv?

See, et Eesti rahulikult distantseerub ja elab üksi, ei ole reaalne. Paratamatult oleme füüsiliselt ja geograafiliselt Euroopas, lisaks peavad olema liitlased, ja kui liitlastel on keeruline situatsioon, olgugi, nagu ma algul ütlesin, et nad on võib-olla pehmemad – aga see ei ole ametlik statement, vaid minu kui kodaniku arvamus –, on nad toredad inimesed, toredad ühiskonnad, ja meil on neid vaja. See on reaalne maailm, mille hind on väga kallis.

Selle suure teema kõrval on teie tegevuses tekitanud enim vastukaja Pärnu naisteparadiisi juhtum. Millest selline elav vastukaja räägib?

(Puksub naerda.) Võib-olla peaksite oma kolleegidelt küsima, miks ajakirjanikele see teema väga meeldib.

See on šarmantne teema. Oleksin väga rahul, kui seadusandja annaks mulle laia kaalutlusruumi, nii et saaks asju olulisuse põhjal menetleda.

Kas sel juhul oleksite naisteranna teema kõrvale visanud?

Eks ta selline marginaalne ole, et vist jah.

Te tundute mõistlik mees, aga leidsite, et naisteparadiis piirab liikumisvabadust ja võrdõiguslikkusega ka ei sobi. Mulle tundub, et sisimas, kui te juriidika ja oma ameti kõrvale heidate, te siiski arvate, et las see naisteparadiis olla, sest keda see ikka segab.

Tegelikult menetlesin seda täiesti põhjendatult. Reaalsuses on selliseid probleeme pöörane hulk.
Te ei vastanud mu küsimusele. Tahtsin teada, kas juriidika läheb mõnikord vastuollu teie sisima arvamusega.

Ega lähe. Oleme nüüdisaja juriidikas jõudnud sinnamaani, et õigusteoreetiliselt on iga õigussuhe taandatav põhiõiguste pinnale, aga see kõik võtab jubedalt aega. Küsimus on selles, kas see kõik on mõistlik. Kui on üks marginaal­ne küsimus ja teine küsimus, mis puudutab tervet ühiskonda, siis kummaga ma tegelema pean? Probleemide hulk on pööraselt suur võrreldes ressursi piiratusega. Aga see on paratamatus.

Sisekonflikti mul selle [Pärnu ranna] koha peal ei ole.

Kas teile ei tundu, et meie elu on seadustega liiga ülereguleeritud?

Mõttetult ülereguleeritud. Selle taga on see, et inimesed ootavad seadustelt ülimat täpsust. Inimesed tahavad kindlustunnet: kui teen mingi sammu, siis võtan punkti üks, punkti kaks, punkti kolm.

Kuhu me nii jõuame?

Oleme jõudnud selleni, et vaidleme nüansside üle seal, kus talupojamõistuse ja common sense’i järgi oleks lahendus tunduvalt lihtsam.

Miks te üldse õiguskantsleri koha vastu võtsite? Pakun, et teil sai advokaadina oma hinge müümisest villand ning tahtsite tegelda millegi jääva ja olulisega, mitte igapäevaste tõmblemistega.

Ma ei ole nõus, et advokaat on hingemüüja. Hinge ta ikka ära ei müü. Aga avalik sektor on mulle alati huvi pakkunud. Ja ega see olnud mulle esimene pakkumine õiguskantsleriks – ju ma varem ei olnud küps.

Tundsin, et inimene vajab teatud hetkel suurt pööret. Olin 25 aastat olnud advokaat, nüüd peaks seitse aastat midagi muud ka proovima. Analüütiline töö on advokaadi ja õiguskantslerina suht-koht sarnane, aga tulem võib väga palju erineda.

Üks muutus kaasnes kindlasti veel: isa-poega Glikmanid, teie endised kolleegid, tunnistasid mulle hiljuti, et ega advokaatidesse suhtuta kuskil armastusega. Aga nüüdses ametis olete väärikas ja keegi ei hakka kraesse – kas tunnete vahet?

Advokaatide üle tehakse vist üldse kõige rohkem nalja. Jah, selles osas võib-olla on [nüüdne amet] erinev, aga see ei olnud määrav. Tunnetasin, et ühiskonna arengu üks etapp, mis algas 1990ndate lõpus, kui valmistuti astuma Euroopa Liitu, kui algas stabiilse korrastatud ühiskonna ehitamine, oli aastaks 2008 läbi saanud ning oli tunda, et hakkab jälle määramatuse ja muutuste ajajärk.

Kui ma oleks aru saanu, et meile tuuaksegi maale vana Euroopa rahulik heaolu, siis ei oleks seda positsiooni võib-olla vastu võtnud. Aga tunnetasin, et kõik muutub, ja päris suure raginaga – järelikult on selles positsioonis võimalik midagi ära teha ja midagi ka ära hoida.

Meie stabiilne käitumismall – oleme saavutanud selle, et meid aktsepteeritakse, et meid peetakse ausaks, et me ei blufi ega valeta statistikas – on olnud õige, aga nüüd on vist uus etapp: peame vaatama, et me jääks muutuste lainetes vee peale. See situatsioon pakub suuri väljakutseid, aga ka suuri ohte, et tahetakse üle lasta teatud põhiväärtustest, kus õiguskantsler peab häält tegema. Peame suutma panustada liitlaste abistamisse nii, et me oma põhiseaduslikke väärtusi allavett ei laseks.

Kui saite aasta algul laste õigusvahemeheks, ütlesite usutluses ajakirjale Pere ja Kodu, et küsigem ka laste arvamust. Kas te oma lapse käest samuti küsite, kuigi tema on veel väga väike?

Küsin. Ikka annan võimaluse rääkida.

Nagu näha, järgite te põhimõtet, et ei räägi sellest, mis jääb väljapoole teie kabinetti. Miks selline põhimõte?

Tükike eraelu peab inimesele ka jääma. Avaliku elu tegelast võib igas asendis n-ö kottida (naerab), aga tal on ka õigus eraelule – ma võin viidata Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile.

Mu ajakirjandusliku luure andmetel pidite olema väga muhe ja hea huumoriga ja terane inimene, aga te näitate ainult oma ametlikku nägu. Miks?

Olen tükk aega mõelnud, et pidada aasta ettekanne parlamendile peast. Siis olen jälle mõelnud, et Eesti parlament on väga reeglitekeskne ja formaalne, ja kui tuleb õiguskantsler ja räägib peast, siis äkki öeldakse, et ta on kerglane, ajab populaarsust taga, osaleb meelelahutuses.

Ühiskonnas on soov konservatiivsuse järele, et teatud institutsiooni esindaja oleks raamides. Võib-olla olen natuke ettevaatlik selles osas. Võib-olla mõnes situatsioonis olen rohkem formaalne, kui ise tahaks.

Äkki saab ikka midagi inimlikku ka juurde, kas või seda, mis raamatuid te loete ja mis on te huvialad – see ei teeks ju teid vähem tõsiselt võetavaks?

(Pöörab tooliga ringi riiuli poole.) Siin on Salinger, Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan». Kõike loen. Ei saa olla avalikul positsioonil, kui ei ole üldhariduslikku pagasit ega arusaamist maailma asjadest.

Seega peate olema ikka teistsugune inimene, kui teid meedias näinud oleme?


Arvan, et olen ikka sama inimene (muheleb), võib-olla kutsetegevuse väljund on lihtsalt selline. Oodatakse ju õiguskantslerilt, kui ta midagi ütleb, et see on põhjalikult motiveeritud. See ei ole nii, et ta lihtsalt arvab. Tema seisukoht on kuiv juriidiline dokument, järelikult selle dokumendi koostajalt oodatakse ka konkreetsust, õiguslikku põhjendamist.

Ühiskonna ootus on, et õiguskantsler on konservatiivne. Kui seda ootust ei oleks, võib-olla oleksin rohkem avatud.

Nii et peate end suruma ameti raamidesse?

Ei. Siis ma ei oleks seda ametit vastu võtnud.
Nüüd ei jää muud üle, kui anda meie vestlus kommentaatorite meelevalda. Peaks seda piirama?
Ei, las käia! Ma ei võtaks seda asja nii dramaatiliselt. Las inimesed väljendavad ennast. Osa inimesi võtab seda väga valuliselt, sealhulgas ajakirjanikud.

Aga teie mitte?
Minu arusaamise järgi on sõnavabadus ikka väga lai vabadus arvata ja öelda väga palju erinevaid asju. Me ei peaks jõudma selleni, et ei või midagi öelda – siis jõuame eeltsensuurini, mis on põhiseaduse järgi lubamatu.

Saan aru, et ükski inimene pole tefloninimene, et kõigil on omad hellad kohad, kõigil on oma au ja väärikus. Aga demokraatlikku ühiskonda iseloomustabki, et seal on peale meeldiva ka ebameeldivaid aspekte.

Nii et kõik öeldu tuleb alla neelata?

Võib-olla üldse ei võta sisse, et ei neelagi alla? Kui loen kommentaare enda kohta – las nad kommenteerivad, see on nende õigus. Ma ei ole turvatsoonis. See on vaba ühiskond.

CV
Indrek Teder


Eesti Vabariigi õiguskantsler
Sündinud 3. detsembril 1957 Tallinnas
Haridus
1976 Tallinna 24. keskkool (nüüdne Tallinna kunstigümnaasium)
1983 Tartu Ülikooli õigusteaduskond
Teenistuskäik
2008–... Eesti Vabariigi õiguskantsler
2011–... laste õigusvahemees
1983–2008 Eesti advokatuuri liige
2004–2008 advokaadibüroo Teder, Glikman & Partnerid juhatuse liige, partner ja vandeadvokaat
2004–2008 Eesti advokatuuri kutsesobivuskomisjoni liige
1992–1994 Eesti advokatuuri juhatuse liige
1990–1992 Eesti advokatuuri juhatuse aseesimees
Muu
1989 kuulus ühenduse Res Publica asutajate hulka
1990–1992 Eesti Kongressi liige
Kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Reservohvitseride Kogusse ja Kaitseliitu (nooremleitnant reservis)
Abikaasa Reet on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikadirektor, neil on kolmeaastane tütar

Tagasi üles