Andres Kasekamp: see, et holokaustile pööratakse rohkem tähelepanu kui stalinismi ohvritele, on paratamatu

Andres Kasekamp.

FOTO: Joakim Klementi / Postimees

Täna, totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeval, avatakse Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. Ajaloolase ja politoloogi Andres Kasekampi sõnul oli selle rajamiseks kõige viimane aeg.

«See mälestusrajatis on justkui viimane austusavaldus ka neile, kes represseeritutena sellest eluga välja tulid. Varsti neid meiega enam ei ole ja sellepärast oli memoriaali rajamiseks viimane aeg,» kommenteeris Kasekamp.

Lisaks mälestusrajatise avamisele toimub täna Eesti Filmimuuseumis ka kommunismikuritegude konverents. Eelmisel aasta konverentsil võtsid kaheksa riigi esindajad vastu ühisavalduse kommunismikuritegude uurimiseks rahvusvahelise asutuse moodustamiseks ja otsustasid selle teemaga tegelemiseks kutsuda kokku ekspertrühma.

Kasekampi arvates on paljud inimesed mingil põhjusel arvamusel, et me oleme kommunismikuritegudest rääkimise ja uurimisega, eriti just rahvusvahelisel tasandil, liiga kaua venitanud – tegelikult see aga nii ei ole. «Umbes samasugune ajaline viivitus oli natsismi ja holokausti uurimisega. Pärast Teise maailmasõja lõppu toimus küll Nürnbergi protsess, kuid see oli kaotajariigile pealesurutud. Lääne-Saksamaa ühiskond ise enne kuuekümnendaid selle teemaga aga tegeleda ei tahtnud. Need, kes elasid sõja üle, tahtsid lihtsalt eluga edasi minna ja kogu õuduse unustada.»

Ajaloolase sõnul hakkas natsismi kuritegude vastu huvi tundma alles järgmine põlvkond, eriti pärast 1968. aastat ehk samuti rohkem kui kahekümneaastase viivitusega. «Meil on lihtsalt praegu selline tunne, et holokausti uurimine on alati olnud nii suurejooneline ja aktiivne. Tegelikult nõudis alles uus põlvkond, et nüüd on aeg uurida, mida meie vanavanemad tegid.»

Auschwitzi koonduslaager. 

FOTO: akg-images / akg-images

See, et paljudes riikides pööratakse tänapäeval natsismikuritegudele ja holokaustile palju rohkem tähelepanu kui näiteks stalinismi ohvritele, on Kasekampi arvates paratamatu. «See on nende riikide jaoks ehk siis enamikule Lääne-Euroopa riikidest lihtsalt aktuaalsem probleem. Hitleri-Saksamaa oli nende jaoks see kõige suurem vaenlane, keda võideti Teises Maailmasõjas. Igal riigil ja rahval on omad kogemused ja kannatused.»

Meil on lihtsalt praegu selline tunne, et holokausti uurimine on alati olnud nii suurejooneline ja aktiivne. Tegelikult nõudis alles uus põlvkond, et nüüd on aeg uurida, mida meie vanavanemad tegid.

Üks hoiak, millega peavad kahjuks Eesti ja teised kommunismi all kannatanud riigid Kasekampi sõnul võitlema, on: «Sellega, et te tõstate siin kommunismikuritegude teemat, tahate tegelikult pisendada natsismi kuritegusid.» «Neid kaht asja ei saa aga kuidagi võrdsustada. Ometi see on suhtumine, mida Eesti, Ida-Euroopa ja poliitikud, kes sellega tegelevad, tihti kohtama peavad.»

Selline ohvritearvuga võistlemine ei vii ajaloolase sõnul aga kuhugi. «Ma arvan, et meie ühiskonnal peaks olema rohkem empaatiat ja kaastunnet kõigi ohvrite suhtes. Pole vahet, kas oled saanud surma Stalini või Hitleri poliitika tagajärjel.»

Eelmisel aastal puutus taolise suhtumisega otseselt kokku ka Eesti, kui Kreeka vasakpopulistliku Syriza valitsuse justiitsminister lükkas tagasi Urmas Reinsalu kutse kommunismiohvrite konverentsile ja mälestuspäevale, öeldes, et konverentsi selline sisu ja pealkiri («Kommunistlike režiimide kuritegude pärand 21. sajandi Euroopas») saadab väära ja ohtliku poliitilise sõnumi, mis läheb vastuollu Teisele maailmasõjale järgnenud kokkulepetega. «Meile võis tunduda selline suhtumine absurdse või naiivsena, aga kui vaadata Kreeka lähiajalugu ja sisepoliitilist konteksti, siis ei olnud selline reageering eriti üllatav. Meie kogemus kommunismiga ei klapi lihtsalt kreeklaste ajaloolise kogemusega,» kommenteeris Kasekamp.

Kreeka rahandusminister Euclid Tsakalotos (vasakult), töö- ja sotsiaalminister Efi Achtsioglou ja justiitsminister Stavros Kontonis, kes peab ka Praha kevadet kommunismi võiduks. Ставрос Контонис (крайний справа).

FOTO: Wassilis Aswestopoulos / Scanpix

Ajaloolase sõnul on poliitikute jaoks kommunismikuritegude rahvusvahelisele areenile viimine kahtlemata suur väljakutse. «Kuna meie kannatasime kommunismi all, siis me muidugi tahame seda arusaadavalt esile tõsta. Veenda teisi riike ja rahvaid selles, et see ei ole ainult meie erihuvi, vaid üldinimlik teema, millest tulebki rääkida, ei ole kindlasti kerge.»

Meile võis tunduda selline suhtumine absurdse või naiivsena, aga kui vaadata Kreeka lähiajalugu ja sisepoliitilist konteksti, siis ei olnud selline reageering eriti üllatav.

Holokaust ei tähenda Kasekampi sõnul inimeste jaoks vaid enam seda, mis juhtus juutidega Saksamaal ja teistes Saksamaa poolt okupeeritud riikides – pigem mõeldakse, mis õppetunni see inimkonnale andis? «Kui USA president Donald Trump kuulutas välja teatud moslemiriikidest sissesõidukeelu, siis paljud kodanikuühiskonna aktivistid ja Ameerika juudiorganisatsioonid võtsid sel teemal kohe sõna. Nad ei olnud sugugi seda meelt, et moslemeid peab pidevalt kaitsma. Pigem nägid nad Trumpi käitumises hoiatavat märki: kui me paneme mingi templi religiooni või rahva külge, siis me ei tea, kus see võib lõppeda. Ka stalinismi kuritegude teadvustamine annaks maailmale üksjagu õppetunde.»

Andres Kasekamp

Sündinud 7. detsembril 1966 Torontos.

1989 lõpetas Toronto Ülikooli ajaloo erialal ja oli 1990–1991 välisaspirant Tartu Ülikoolis.

1991–1996 doktorantuur Londoni Ülikoolis, doktoritöö käsitles vapse ja vaikivat ajastut.

Alates 1996. aastast seotud Tartu Ülikooliga. Olnud ajaloo osakonna külalislektor, politoloogia osakonna dotsent, riigiteaduste instituudi juhataja, Balti poliitika professor ja külalisprofessor Humboldti Ülikoolis Berliinis.

2000–2013 Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja.

2017– Toronto Ülikooli eesti õppetooli juhataja

Avaldanud kaks ingliskeelset monograafiat Balti riikide ajaloost (2010) ja paremäärmuslastest sõdadevahelises Eestis (2000).

Tagasi üles