Alates Eesti iseseisvuse taastamisest on Lõuna-Eestis suletud enam kui sada kooli. Endiste koolide hoonete saatus on väga kirju, natuke vähemates kui pooltes majades tegutseb edasi haridust pakkuv asutus - enamasti lasteaed või mõne teise kooli filiaal. Paljudes majades on külaseltsid, raamatukogud, korterid, aga on ka tühjalt seisvaid tondilosse või sootuks tühje platse. Alljärgnevalt mõned Lõuna-Eesti koolide lood Viljandimaalt, Tartumaalt ja Võrumaalt.

Parima ülevaate koolimajade saatusest saab graafikust valides kõigepealt maakonna ja siis klikkides punasel või sinisel mummul. Sinised mummud tähistavad suletud koolihoonet, milles hariduse andmine jätkub, punaste mummude alt leiab koolihoone, millel on kas uus otstarve või seisab maja tühjana.

Kutsari vanas koolimajas möirgavad nüüd kudumismasinad.

FOTO: HEGE-LEE PAISTE / Sakala

Kutsari lasteaed-algkool: kogu valla süda

Helen Mihelson, Postimees

Kutsari kool Viljandimaal jõudis ühtekokku tegutseda 163 aastat (seda, tõsi, väikeste vahepausidega), enne kui pani 2000. aastate algul uksed kinni.

Tegutsemisaja jooksul kandis kool mitut nime. Kui kool 1838. aastal avati, nimetati see hoopis Närska Vakkuse kooliks, kaks aastat hiljem sai nimeks Reinu kool.

1866. aastal kolis kool Viljandimaal Kutsari külla, kuhu jäi pidama üle sajaks aastaks. Esialgu toimus õppetöö rehetares, kust kolis hiljem Kutsari tallu. Kooli ähvardas õpilaste vähesuse tõttu sulgemine juba 1930. aastatel, kuid sellest hoolimata jäi see veel aastakümneteks kohaliku elu eestvedajaks.

Nõukogude ajal asus samas kohas Viljandi näidissovhoosi lastepäevakodu, mis pärast taasiseseisvumist nimetati Kutsari lasteaed-algkooliks. Seda nime kandis asutus kuni lasteaia sulgemiseni 2002. aastal. Kool oli tegevuse lõpetanud aasta varem.

Koolipere ühiskelgutamine

Pärast kooli sulgemist otsustas vald kahe hoonega ligi viiehektarilise kinnistu müüki panna. 700 000 krooni eest sai kinnistu endale kudumisettevõte Elegia, mis tegutseb seal tänini.

Omal ajal pakkus firma tööd 15 inimesele, kuid kuna nüüd käib kudumine automaatselt ja tellimusedki on kokku kuivanud, toimetab ettevõtte omanik Ain Ots seal üksi. «Eks ta (ettevõte – toim) tasakesi ja vaikselt tegutseb. Aga siiski tegutseb,» ütleb ettevõtja.

Vahetult enne sulgemist õppis Kutsaril 27 last. Viimaseks jäänud õppeaastal lõpetas esimese klassi kuus ja neljanda klassi kaheksa õpilast.

Samal aastal lõpetas seal kolmanda klassi Kadri Keernik. Neljandasse klassi oli ta sunnitud minema juba teise kooli.

«Kutsari kool oli väga hubane ja kordagi polnud tunnet, et kellelgi pole sinu jaoks aega,» meenutab nüüd Kanadas elav naine. Eriti hästi on tal meeles see, et kui keegi tahtis koolis mingit üritust korraldada, siis polnud vaja mingisugust pikka plaanimist koos eelinfo ja plakatitega.

«Esimeses ja teises klassis meeldisid mulle väga missivõistlused. Näiteks tuli mul hommikul idee ja juhuslikult oli õun või apelsin kaasas – millest sai esimese koha auhind –, siis ma ütlesingi vahetunni ajal kõigile, et meil on nüüd missivõistlused,» räägib Keernik.

Samamoodi oli näidenditega. Kui kellelgi oli idee, siis sai suurema vaevata lasteaia- ja koolilapsed vahetunniks väikesse aulasse kokku kutsuda ning seal näidend ette kanda.

Ükskord kutsus koolist viieminutilise jalutuskäigu kaugusel elav Keernik terve kooli ehk ligi 60 inimest vastlapäeval enda juurde mäele kelgutama. «Praegu on mul kindlasti hea meel, et sain seal koolis käia,» ütleb ta.

2001. jäi viimaseks aastaks Kutsari koolis ka selle toonasele direktorile Anne Änilasele. Kooli jõudis ta 1990. aastal, kui asus koolis tööle muusikaõpetajana. Hiljem sai Änilasest klassiõpetaja ja 1996. aastast kooli juhataja. Neil aastatel käis tema noorem tütar seal lasteaias ja hiljem ka koolis.

«Kooli sulgemine oli mõistmatu nii töötajatele, lapsevanematele kui ka kohalikule külale,» meenutab Änilane nüüd. Ta selgitab, et koolijuhid küll püüdsid oma eksistentsi igatpidi õigustada, toonitades näiteks kooli looduslähedast ja turvalist keskkonda, kuid paraku suleti kool sellest hoolimata.

Änilase sõnul oli Kutsari kool nüüdseks kadunud Pärsti valla süda: sealt said alguse õppeaasta lõpus toimunud valla laste laulu- ja tantsupidu, igakevadine lauluvõistlus, paar korda aastas toimusid ka õpetajate puhkeõhtud.

Kooli õnnetuseks sai aga see, et ligi 90 protsenti lastest toodi igal hommikul bussiga mitme kilomeetri kauguselt Päri külast ning viidi õhtul tagasi, ja see osutus vallale liiga kulukaks. Nii tuligi kool kinni panna.

Oma õunaaia võlud

Änilase meenutust mööda olid väikeses koolis töötajate ja lapsevanemate vahel väga soojad suhted. Koos peeti talguid puude ladumiseks või õunamahla tegemiseks.

«Meil oli oma õunaaed, mille saagist igal aastal vanematega koos kooli köögis lastele talveks õunamahla pressisime ja keetsime. Nii umbes 300–400 liitrit. Isegi terviseametile tegime selgeks, et koduaia naturaalne mahl on kasvavale organismile tähtsam kui meile peale sunnitud Largo, mis oli pealegi kalli raha eest,» meenutab endine koolijuht.

Vanadesse kooliruumidesse on endine direktor Änilane pärast sulgemist sattunud ühe korra. Selleks ajaks oli kudumisvabrik ruumid juba endale sobivaks kujundanud.

«Muidugi oli kurb ja kahju, nostalgia. Praegu sõidan sealt mööda päris sageli õele külla Heimtali poole, aga sisse keerata pole tahtnud. Isegi sinnapoole vaadata pole julgenud… Tundub kuidagi ära kaotatud kohana,» tunnistab ta.

Perenaine Kai Kannistu on suurt koolimaja jõudumööda enda koduks muutnud, aga esimesest korrusest kaugemale pole veel jõudnud.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ülemõisa algkool: vanas koolimajas toimetab kolm põlvkonda naisi

Helen Mihelson, Postimees

Ülemõisa algkool Viljandimaal praeguseks kadunud Halliste vallas suleti 2000. aastal. Põhjus – nagu teistegi väikeste koolide puhul – õpilaste nappus.

Selleks ajaks oli kool jõudnud tegutseda täpselt kolmveerand sajandit. Nimelt tunti 1920. aastatel sealkandis koolist kangesti puudust. Lähim kool asus kümne kilomeetri kaugusel ja paljudel vanematel polnud võimalust lapsi nii kaugele saata. Pisut lähemal asuv Halliste kool oli juba puupüsti täis.

Ettevõtlikud kohalikud otsustasid ametiasutuste uksi kulutada seni kuni vaja, ja see kandis vilja: 1925. aasta 1. augustil avati endises mõisatööliste majas 42 õpilase ja nelja klassiga Ülemõisa algkool.

Kui kool 2000. aastal suleti, pani vald tühja koolimaja enampakkumisele. Laekus täpselt üks pakkumine.

«Ja siis ma mõtlesin, et oot-oot, mis ma nüüd teen, võitlen ju iseendaga. Ütleme nii, et sama raha eest oleks saanud ühe väga-väga vinge muusikakeskuse,» ütleb toona koolimaja ostnud Kai Kannistu 18 aastat hiljem.

Naisel oli koolimajale pilk peale pandud juba enne selle sulgemist. Mitte seetõttu, et tal oleks olnud ilmatu ihk sinna sisse kolida, vaid puhtpraktilisel põhjusel – ta nimelt töötas üle tee asuvas rahvamajas.

Ehkki Kannistu kasvas üles hoopis Pärnus, oli tal kooliga oma side tekkinud. Koolimajas tegi ta vähemalt kord nädalas õpilastega näiteringi ja andis neile rahvatantsu tunde.

«Ja ikka on kurb, kui midagi kinni pannakse. Tihtipeale oli nii, et kui tunnid läbi said, tulid lapsed üle tee rahvamajja. Aga järsku oli maja tühi,» meenutab ta.

18 aastat hiljem on maja Kannistule koduks saanud. Aastate jooksul on naine ja tema lähedased seal üksjagu remonti teinud – vaheseinu lõhkunud, sauna ehitanud. Kuid hoone on sedavõrd suur, et elatakse vaid esimesel korrusel. Suurt tähelepanu on nõudnud ka hoov.

«Tohutult on ikka rügatud,» räägib Kannistu.

Maja on naiste (ja kasside-koerte) päralt – kokku elab vanas koolimajas kolm põlvkonda naisi. Peale kohalikku kultuurikeskust juhtiva 52-aastase Kai ka tema 76-aastane ema Silvia ja 19-aastane tütar Kaire.

Tegusad naised on oma südameasjaks võtnud koolikokkutulekute korraldamise. Neid on praeguseks toimunud juba kolm. Kuid harv pole ka juhus, kus mõni endine õpilane uksele koputab ja viisakalt küsib, kas võib aias veidi ringi piiluda.

Lilli kool jõudis selles majas tegutseda kokku 18 aastat, tippajal 90ndate lõpus oli seal 23 õpilast, lisaks lasteaiarühm.

FOTO: Mihkel Maripuu

Lilli algkool: külaselts kogus viimasele õpetajale palgaraha

Mari Mets, Postimees

Kui Karksi vald sulges 2004. aastal Lilli algkooli, võttis külaselts tarkuse jagamise üle, luues mulgimeelse vabakooli, kuniks jõud sai otsa ja koolimaja ostis ära lasteaiapidaja Tallinnast.

Lilli on idülliline küla Mulgimaa taganurgas, viimane enne Läti piiri kesk pakse metsi. Karksi-Nuiasse 14 kilomeetrit, Lätti neli. Küla keskuses asuva endise koolimaja naabrite juurest kostab kuke kiremist, teisel pool sorteeritakse juba võetud kartuleid. 2012. aastast elab koolimajas Karksist pärit Elein Sarv, kes otsustas jätta pealinnas lastehoiu pidamise ja kodukanti naasta. Ta oli juba pikemat aega suvekodu otsinud, kuid ostnud tühjalt seisnud koolimaja, kolis kõige täiega sinna.

2004. aastani tegutses Lillis algkool, kuid viie lapsega – mida oli kohalike sõnul Lilli kohta isegi palju – ei pidanud vald enam otstarbekaks kooli pidada. Ühe õpilase harimine Lilli koolis maksis toonaste arvutuste järgi 80 000 krooni aastas, mis oli seitse korda kallim maakonnakeskuse Viljandi suurkooli õppekohast.

Lilli külaseltsi Tatsu see aga ei heidutanud ja aktiiv haaras initsiatiivi. Haridusministeeriumi ametnike teada oli see esimene kord, kui pisike külakool tahtis saada erakooliks. Külavanem Alli Laande meenutab, et kooli sulgemine oli õnnetu protsess. «Enne valimisi lubati, pärast tehti teisiti. Kevadel lubati kooli, aga sügisel pandi ikka kinni.» Õigel ajal jaole saanud selts käis suvel Pärnu vabakoolis õppimas, sügiseks saadi koolitusluba ja tegevust alustas Lilli Mulgimeelne Vabakool.

Sellepärast, et me ei suutnud enam õpetajale normaalset palka maksta, pidime kooli ikkagi kinni panema. Kolm aastat pidasime vastu.

«Siis olid meil külas veel väikeste lastega pered ja selts oli tugev. Paraku pani osa inimesi oma lapsed kohe Nuia kooli, õpetajagi läks sinna lasteaia juhatajaks. Maja tuli meil pidada riigi antava õpilaste pearahaga. Käisime seal ise kütmas ja koristamas, koolipidamist toetasid kohalikud, hoolega kirjutati projekte. Õppemaksu ei saanud ju kehtestada, maal pole see mõeldav,» rääkis Laande.

Uue õpetaja palgarahaks tehti väljamüüke, külapäeval koguti annetusi. Tatsu peetavas koolis tõusis õpilaste arv üheksani. Laande ise õpetas mulgi keelt. «Sellepärast, et me ei suutnud enam õpetajale normaalset palka maksta, pidime kooli ikkagi kinni panema. Kolm aastat pidasime vastu. Kooli sulgemisega kaotab küla meeletult. See esimene 1. september oli kohutavalt kurb päev. Täiesti tühi tunne. Aga elu läheb meil ikka edasi,» sõnas ta.

Kool jõudis selles majas tegutseda kokku 18 aastat, tippajal 90ndate lõpus oli seal 23 õpilast, lisaks lasteaiarühm. Kui Sarv vahepeal jõude seisnud majja kolis, käisid paaril esimesel suvel Tallinna lasteaialapsed tema juures laagris.

Kohalikud meenutavad toredaid mudilasi, kelle pissipotid olid kooli kuuri all reas. 2013. aastal kirjeldas Sarv Sakalale, et oli saanud lapsevanematelt loa kasvandikega maaelu proovida ning lapsed olid öelnud, et ei taha enam linna minna, vaid soovivad Lillisse jääda.

Kooliharidust hakati Välustes andma 1853. aastal. Nii on kirjas hoovil seisval mälestuskivil. Kool suleti 2006. ja lasteaed 2011. aastal. Nüüd on seal Tiibeti traditsioonilise meditsiini kool.

FOTO: Karl-Eduard Salumäe / Sakala

Väluste kool: vaimse juhi julgustusel

Karl-Eduard Salumäe, Sakala

Väluste endisest koolimajast sai teistmoodi haridustempel, Tiibeti traditsioonilise meditsiini kool tänu juhusele, mis kõlab kirjeldades uhkelt ja ettemääratult.

2015. aastal toimus Tallinnas järjekordne mittetulundusühingu Eesti Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Akadeemia korraldatud kursus, mida andis siinsete õppijate ja praktiseerijate vaimne juht, enam kui 40 riigis tegutseva Tiibeti traditsioonilise meditsiini akadeemia direktor, doktor Nida Chenagtsang. Seitse aastat varem loodud Eesti haru oli korraldanud oma sündmusi pealinnas eri rendipindadel, kuid mõtles oma paiga soetamisele. Kõigepealt oli seda otsitud Tallinnast ja selle ümbruskonnast, kuid siis andis doktor Nida soovituse vaadata ka kaugemale.

Nii märkasid asjaosalised, et Viljandimaal Välustes on pakkuda endine koolimaja ja lasteaed, mis viimati oli kohaliku külaliikumise kasutada, kuid käis oma suuruse ja rohkete ahjudega talle üle jõu. Müügikuulutust näidati ka doktor Nidale, kelle õhutusel läks kohalik peakoordinaator Viivi Käärma maja vaatama.

Kui Käärma naasis, hakkas ta õpetajale põhjendama, miks sellele pakkumisele mõelda ei maksa: hoone kehv seis, kauge asukoht... Nida Chenagtsang aga kuulas ja talle meeldis mõte sellest kohast järjest rohkem.

«Siit põranda seest tuli tonne raudkive välja, mida näete väljas kuhjas,» täheldas ta külla saabunud ajakirjanikele.

Järgmise päeva õhtul mindi koos tagasi. Doktor Nida nägi paigal suurt perspektiivi ning lõpuks ta suutiski teisi veenda, et too vana koolimaja on niisuguse asutuse jaoks väga hea paik.

Sestpeale on Välustes Tiibeti traditsioonilise meditsiini kooli asja jõudumööda aetud: korraldatud kursusi, seal hulgas rahvuste poolest kirevaid, ning remonditud maja. Nagu tänavu Viivi Käärmalt järje üle võtnud tuntud meestearst Olev Poolamets tõdes, on viimane olnud mittetulundusliku organisatsiooni jaoks raske ülesanne. «Igaühel on oma töö, enamasti tehakse kõik vabatahtliku panuse ja annetuste arvelt,» kirjeldas ta.

Üks väga suur töö on olnud uute põrandate tegemine. Veel pool aastat tagasi neid hoones õieti polnudki.

«Siit põranda seest tuli tonne raudkive välja, mida näete väljas kuhjas,» täheldas ta külla saabunud ajakirjanikele.

Ometigi kinnitas Poolamets, et kõike arvesse võttes on Väluste sellegipoolest akadeemiale hea koht. Esiteks kõlab see kokku Tiibeti meditsiini looduslähedase meelelaadiga, teiseks võimaldab linnakärast ja -elust eemale sõitmine keskenduda, ning pealegi on see paik õpetaja visiooni järgi valitud.

Kooliharidust hakati Välustes andma 1853. aastal. Nii on kirjas hoovil seisval mälestuskivil. Kool suleti 2006. ja lasteaed 2011. aastal.

1909. aastal rajatud Kildu koolist on saanud endise poliitiku Priit Toobali ratsa- ja külastuskeskus.

FOTO: Hegle-Lee Paiste

Kildu põhikool: ekspoliitik ja hobused

Karl-Eduard Salumäe, Sakala

Kildu koolimaja on viimase kahe aasta jooksul, mil seal pole enam kooli olnud, palju tähelepanu pälvinud. Ning mis seal salata, selle üks põhjusi on kuulus omanik: Edgar Savisaare aegse Keskerakonna üks võtmeisikuid, ekspoliitik Priit Toobal.

Õigupoolest ostis Toobal Kildu kompleksi, kuhu kuulus lisaks peahoonele 5,5 hektarit maad, spordisaal ja mitu kõrvalhoonet, toonaselt Suure-Jaani vallalt 2016. aasta mais alghinnaga 50 000 eurot. Vähem kui kahe nädala pärast taandus ta ootamatult poliitikast. Ehkki huvilisi leidus veel, oli ta ainus, kes avalikul enampakkumisel osales.

Viimati 22 õpilasega Suure-Jaani kooli Kildu õppekoht koliti viis kilomeetrit eemale Vastemõisa, kust enamik lapsi niikuinii kooli käisid, väiksemale pinnale kohalikku rahvamajja. Parematel päevadel mahutas 1909. aastal ehitatud haridustempel rohkem kui 200 tüdrukut ja poissi.

Hobused seal aga praegu veel alaliselt ei toimeta: rendibokside teenust loodetakse hakata pakkuma sügisest ning peremehe enda suksud, mis on ettevõtte nimel, viibivad ennist nimetatud ratsatalus.

Ent Kildust on olnud põhjust kirjutada ka seepärast, et Toobali käe all on asjad seal edenenud. Endisest koolimajast kuus kilomeetrit eemal ratsatalu omav mees soetas kompleksi ratsa- ja külastuskeskuse rajamiseks ning selle heaks ollakse praeguseks palju ära tehtud. Võimla on talliks ümber ehitatud ning peahoones saanud valmis osa ruume.

Esialgu pakutakse sünnipäevade, klassikokkutulekute, pulmade ja teiste rahvarohkete sündmuste pidamiseks toitlustust, kuid selle kõrvale ka piduliste majutust ning hobusesõite saani või vankriga. Hobused seal aga praegu veel alaliselt ei toimeta: rendibokside teenust loodetakse hakata pakkuma sügisest ning peremehe enda suksud, mis on ettevõtte nimel, viibivad ennist nimetatud ratsatalus.

Tuleval kevadel soovitakse peamaja remondiga ühele poole saada. Seejärel saab seal avada majutuskoha, mis võtab vastu ka nii-öelda juhuslikku laadi tulijaid. Umbes samal ajal loodetakse avada ratsakool.

Ometi tõdeb Priit Toobal praegu, et praktika on osutunud plaanitust keerulisemaks – see tähendab aja- ja rahamahukamaks. «Maja tundus ostes ilusam kui pärast majakarbi lahti võtmist. Ette on tulnud võtta palju töid, mida me ei kavandanud,» rääkis ta.

Sellele vaatamata on ekspoliitik optimistlik ja usub, et valmiv paik suudab end majanduslikult õigustada.

«Kogu hobuasjandus on praegu kasvavas trendis: igal aastal tuleb palju hobuseid ja harrastussportlasi juurde. Buumiaeg niisiis kestab ja sellest rongist ei tahaks maha jääda.»

Toobal usub, et Kildu endise koolimaja käekäiku võib pidada õnnelikuks. Ta märgib, et hoone ei jõudnud sisuliselt päevagi jõude seista.

Kunagine kurikuulus Puiatu erikool on juba ligi kümme aastat kasutuseta seisnud.

FOTO: Hegle-Lee Paiste

Puiatu erikool: riigi käest eraomanikule, ilma muutuseta

Karl-Eduard Salumäe, Sakala

Riik võib olla viletsavõitu peremees, tõdes Viljandi vallavalitsus 2015. aasta algul Sakala veergudel. Põhjuse nii öelda andis tõik, et valitsuse otsusega 2009. aasta sügiseks tühjaks tehtud Puiatu erikooli kompleks oli seisnud sestsaati Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) objektina niisama. Küll suletuna ja valve all, kuid omavalitsuse silmis polnud säärase tondilossi pidamine keset küla just eeskuju vääriline.

Kohapeal nähti toona parima lahendusena piraka peamaja ja teiste hoonete lammutamist. RKAS avaldas kahetsust, et aastad on ilma eduta möödunud, kuid avaldas siiski lootust kinnisvarale ostja leida, ehkki ei salanud, et see on raske.

Sama aasta lõpuks oli nõnda siiski läinud. Koos ligemale 16 hektari suuruse maalahmakaga 38 000 euro eest müüdud ekskoolimaja omanikuks sai Soome ja Eesti vahet pendeldav ettevõtja Jouni Petteri Sutela.

Pärast seda on suur kinnistu jagatud 11 krundiks, millest kolm on ümberkaudsed inimesed ära ostnud. Kohalikud olid teatud maatükkide vastu juba varem huvi tundnud, kuid riigi aktsiaselts ei tahtnud kinnisvara jupitada. Sutela nägi paigal elamumaa kruntideks jaotatuna perspektiivi ning ostis selle ära.

Soomlasest ettevõtjale kuuluva osaühingu Kriverton töötaja Ene Kooli, kes hoonega seonduvaid asju ajab, kinnitusel pole koolimajaga märkimisväärseid plaane olnud ning seetõttu püsib see vanaviisi sisuliselt kasutuseta. Juhul kui keegi soovib peahoone ära osta, on omanik Kooli sõnul valmis ta ära kuulama. Kinnisvaraportaalides maja ei pakuta.

Tammistus suleti kool kahel korral ning kui 1975. aastal suletu koha peal haigutab vaid rohuplats ja lokkab võsa, siis 2000. aastal suletu on nüüd lihtsalt üks kortermaja, nagu neid maa-asulates on sadu.

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Tammistu kool: kahel korral suletud kool

Kaspar Koort, Tartu Postimees

Tartust umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel paiknev Tammistu külake näib soojal suvelõpupäeval üsna väljasurnud. Oleme tulnud fotograafiga otsima kortermaja, kus 1990. aastatel tegutses Tammistu algkool, ent ühtki hingelist, kes võiks meid selle maja juurde juhatada, esialgu silma ei hakka.

Pisut nõutut jalutamist kortermajade vahel annab siiski loodetud tulemuse, kui märkan kaht kangemat kraami rüüpavat kodanikku. Esialgu ei näi meestele meenuvat, et külas üldse kunagi mingit kooli oleks olnud, kuid siis ühe nägu selgineb: jajah, see viiest kortermajast viimane, seal oli küll kunagi kool.

Kolmekordse kortermaja ees on suur muruplats ning sellel laste mängumaja liumäega. Maja juurde on pargitud paar autot ning kunagi kaheksa aastat koolina töötanud maja elab juba ammu uut elu inimeste koduna. Selliseid kortermaju on Eesti väikestes asulates sadu.

Kodune kool

Ometi on maja ehitatud 1990. aastate algul just nimelt Tammistu algkoolile, kinnitas Pille Kessel, kes oli kogu kooli tegutsemise aja nii direktor, õpetaja kui majandusjuhataja. Kooli avamine oli olnud kohalike elanike suur soov ning kuigi Tartu vallas juba oli kaks kooli, Lähtel ja Kõrvekülas, kuhu ka Tammistu lapsed käisid, tuli vald neile vastu.

1993. aasta 1. septembril kõlaski uues koolimajas esimene koolikell ning esimese ja teise klassi lastest moodustatud liitklassis asus neljatoalises korteris tarkusi omandama 14 last. Järgmisel aastal tulid juurde ka kolmas ja neljas klass, lisandus ka üks õpetaja ning Tammistu oli saanud endale täieõigusliku algkooli. Parimatel aegadel õppis koolis 30 last ning esimese klassi minejate rekord oli kümme last 1996. aastal.

Klassid olid väiksed ja laste kohanemine koolieluga võttis vähem aega ning pedagoogina sai ta tegeleda iga õpilasega eraldi.

Kuna alates viiendast klassist siirdusid Tammistu lapsed Kõrveküla põhikooli, hakkas 1990. aastate teises pooles õpilaste arv taas vähenema ning üha selgemaks sai, et õhinaga käima lükatud koolis ei jagu enam piisavalt lapsi. 1998. aasta novembris võetigi vastu põhimõtteline otsus, et 1999. aasta 1. septembril enam uksi lahti ei tehta.

Kohalik kogukond oli sellele siiski tugevalt vastu, peeti koosolekuid ja saadeti laiali palvekirju. Juurde võideti aastake, kuid siis juhtus ikkagi see, mis juhtuma pidi: kooli oli jäänud vaid üheksa õpilast ning 2000. aastal tuli Tammistu algkool sulgeda. «Eks ta loogiline oli, vallas oli kaks kooli, koolibuss käis. Polnud mõttekas nii väikest kooli üleval pidada,» tõdes Pille Kessel.

Oma Tammistu-aastaid meenutab praegu Tartu Veeriku koolis ajalugu õpetav Kessel väga hea sõnaga. «Muidugi oli paras väljakutse kooli täiesti nullist üles ehitama hakata, kuid lapsevanemate ja valla toetus oli suur. Koolist kujunes küla keskus, kus inimesed käisid ka lihtsalt niisama juttu ajamas. Tookord oli ju tööpuudus väga suur ja paljudel inimestel polnud midagi teha,» rääkis Kessel.

Kurva lõppakordina läks maja ka kes teab mis põhjustel põlema ning 1990. aastate lõpul lükati ohtlikud varemed kokku.

Ta tõdes, et ka laste seisukohalt oli kodulähedases koolis käimise võimalus väga hea: nad said kohe koolipäeva lõpus koju minna ega pidanud bussi ootama, mis sõitis alles siis, kui ka vanematel klassidel tunnid lõppesid. Klassid olid väiksed ja laste kohanemine koolieluga võttis vähem aega ning pedagoogina sai ta tegeleda iga õpilasega eraldi. Kesseli sõnul polnud kooli õpilaste tase kindlasti nõrgem kui näiteks Kõrvekülas, kuhu lapsed viiendast klassist alates õppima siirdusid.

Kaev võsas

Ent aasta 2000 polnud sugugi esimene, kui Tammistul kool kinni pandi. Sama oli juhtunud juba ka veerand sajandit varem, 1975. aastal.

Praegu meenutab kunagist Tammistu 8-klassilist kooli (vaid viimaseks jäänud aastal tegutseti algkoolina) üksnes vana pumpkaev võsas. Koolimaja ennast, uhket tumepunast puumaja, mis asus otse kultuurimaja vastas, pole enam ammu. Nüüd on samal kohal vaid tühi rohtu kasvanud plats, mille ühte serva on kunagi kasutatud võrkpalliväljakuna.

Pärast sulgemist lasti koolimaja käest ning see hakkas lagunema. Kurva lõppakordina läks maja ka kes teab mis põhjustel põlema ning 1990. aastate lõpul lükati ohtlikud varemed kokku. Midagi pole alles ka koolimaja juures asunud suurest iluaiast sildade, sirgete teede ja haruldaste taimedega, millele oli aluse pannud kohalik iluaianduse asjatundja Ksenia Nuust isiklikult.

Kultuurimaja juures kohatud naisterahva sõnul on põliste külaelanike jaoks jätkuvalt suur traagika, et koolist on järel lage plats. «See oli tõeline maakool, kus tegeldi kõigega. Koolipere oli väga kokkuhoidev ja õpetajaid meenutatakse hea sõnaga. Head mälestused on sellest koolist,» rääkis naine, kes ise õppis koolis 1960. aastatel. Tema lennus oli kokku viis õpilast ning nii on selge, et ka toona tingis kooli sulgemise isegi Nõukogude viljastavates tingimustes napiks jäänud õpilaste arv.

Endine Kaika algkool, mis on nüüd Kaikamäe seltsimaja.

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kaika algkoolist sai külaelu meka

Siim Saavik, Lõuna-Eesti Postimees

Kaika algkool suleti juba eelmise sajandi viimasel aastal, kuid inimestest tühjaks pole see siiani jäänud. Küla koolimajas tegutseb juba pikalt Kaikamäe seltsimaja, kus toimuvad külarahva üritused.

Kaikamäe seltsimaja kuulub Antsla vallale, aga seal toimetab 14-liikmeline mittetulundusühing Kaikamäe. Selts loodi juba üle 17 aasta tagasi ehk kaks aastat pärast Kaika algkooli sulgemist. Seltsi põhieesmärk on külakogukonna lastele ja täiskasvanutele ürituste korraldamine.

Näiteks alles augustis toimus Kaika seltsimajas võrukeelne suvekool, kus sai harida vaimu ja õppida eluks vajalikke oskusi. Teiste seas andsid tunde ka kunstnik Navitrolla ja kirjanik Contra. Samuti peetakse vanas koolimajas kord kvartalis pillimängu- ja tantsuüritusi ning korraldatakse viktoriine ja laagreid.

Kuigi tegutsevaid liikmeid on majas palju, läheb sageli vaja ka abi väljastpoolt, mida Kaikamäe seltsimajale vajadusel jagatakse. Üks kõige suuremaid külaelu toetajaid on Antsla vald. Antsla valla abiga on seltsimajal uued ja soojapidavad aknad. Lisaks on korda tehtud vana küttesüsteem ning mitmeid teisi väiksemaid asju.

Alguses taheti maja käest võtta

Kui külamehed vana koolimaja millenniumi alguses üle vuntsisid ja korda tegid, tahtsid Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku ninamehed maja endale. Külamehed ehitasid majja isegi uue lava ja panid vee sisse. Peale seda hakkasid majade ümber käima habemetes kirikuhärrad, kes tahtsid maja üle võtta.

Külameestele see ei meeldinud, et keegi nende tehtud töö lihtsalt üle võtab. Seda enam, et maja oli juba siis kujunenud külaelu mekaks. Seal korraldati jaanitulesid ja etendati teatritükke ning suvel peeti lastelaagreid. Probleem tekkis sellest, et Võru õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjon saatis kümme aastat pärast omandireformiseaduse vastuvõtmist Antsla vallale kirja, et Kaika koolimaja koos kõrvalhoonetega tuleb tagastada Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule.

Asi käis ka kohtust läbi ja keegi Kaikamäe seltsimaja ära ei võtnud.

Alternatiivkool lõi laineid

Toredaid üritusi on kooliseinad näinud rohkemgi. Näiteks 2016. aastal peeti seal alternatiivkooli. Karula rahvapargis asuvas Kaikamäe vanas koolimajas toimus alternatiivne hariduslik päev Lüllemäe põhikooli lastele. Alternatiivkool toimus kahel päeval nädala alguses.

Mitmed Lüllemäe põhikooli lapsevanemad tõid oma lapse hoopis vanasse Kaika algkooli, kus neid õpetati ja toideti. Õppetöö toimus kindla tunniplaani järgi kella kaheksast hommikul kuni kolmeni pärastlõunal. Õppeaineteski polnud suuri muudatusi, vaid mõned koduõpetuse ja koorilaulu tunnid lisaks. Üritusega ühinesid ka abilised väljastpoolt kogukonda.

Põhjuseks oli tõik, et lapsevanemad tahtsid suuremat sõnaõigust kooliküsimustes. Aktivistist lapsevanemad algatasid isegi petitsiooni «Kool kogukonnale», kus kutsuti kõiki eestimaalasi andma allkiri selle poolt, et lapsevanemad kujundaksid rohkem kohaliku kool elu. Petitsioon kogus 888 toetajat, kuigi loodeti saada 1000. Alternatiivkool köitis mitmeid huvilisi ja oli väga populaarne. Kaikamäe seltsimaja oli lihtsalt ürituse võõrustajaks ja suuremad sidemed antud aktsiooniga puudusid.

Kaika algkool suleti 1999. aastal, sest koolis polnud piisavalt õpetajaid ega õpilasi. Samal aastal suleti üle Eesti veel 20 koolimaja.

1881. aastal avatud koolimaja on kandnud aja jooksul erinevaid nimesid. Alates 1991. aastast kuni sulgemiseni kandis see Lepistu põhikooli nime. Praegu elab majas perekond Alevi, kes toodab seal Roosiku kaubamärgi all käsitööšokolaadi.

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Lepistu põhikool: vanas koolimajas töötab šokolaadvabrik

Siim Saavik, Lõuna-Eesti Postimees

Endises Lepistu põhikoolis toodetakse šokolaadi ja peetakse kohvikut. Samuti korraldati koolimaja kõrval juba teist aastat järjest muusikafestivali.

Praegu on Lepistu koolis ennast sisse seadnud seitsmeliikmeline perekond Alev, kes kolis sinna 2015. aasta mais. Aivo Alev rääkis, et maja kuulus enne ühele tuttavale, kes otsustas kahjuks Võrumaalt lahkuda. Nii seisis ta valiku ees, kas osta maja või mitte. «Kuna väljakutse tundus ahvatlev, siis otsustasime ostu kasuks,» rääkis ta.

Endine Roosiku külavanem Kalle Nurk sõnas, et kool seisis pärast sulgemist viis aastat tühjana. «See olukord oli halb, sest katus hakkas sisse jooksma ja kultuurimälestist ähvardas lagunemine,» tõdes Nurk.

Vast kõige põnevam tegevus vanas koolimajas on šokolaadivabrik, kus valmivad Roosiku kaubamärgiga piima- ja gluteenivabad šokolaadid, mida saab osta ka Eestimaa eri nurkadest.

oolimaja püsis tühjana müügis, kuni selle ostis televaatajatele reisisaates «Ehh, uhhuduur» tuttavaks saanud muhulane Kristjan Prii. Tema eesmärk oli tühjana seisvas majas kogukonna elu käima panna. Kahjuks tal see ei õnnestunud. Kalle Nurk sõnas, et vähemalt parandas eelmine omanik katuse ära ja tegi sellega Roosiku külale suure heateo.

Peale muhulast koliski majja perekond Alev, kes toimetab Lepistu põhikoolis tänaseni.

Aivo Alev sõnas, et maja seisis aastaid tühjana ja oli alguses masendavas seisus. «See oli rõske, kopitanud ja luitunud. Me viimased aastad muud polegi teinud, kui remontinud,» rääkis pereisa.

Tundub, et remontimine on ennast ära tasunud, sest maja pakub paljudele rõõmu ja peavarju. Püsivalt elab seal seitsmeliikmeline Alevi-perekond ning lisaks sellele on majas ka mõned külalistoad, kuhu saavad tulla perekonna sõbrad ja tuttavad. «Majas toimib suviti Roosiku kodukohvik ja töötab šokolaadivabrik ja noorte huviringid,» sedastas Alev.

Vast kõige põnevam tegevus vanas koolimajas on šokolaadivabrik, kus valmivad Roosiku kaubamärgiga piima- ja gluteenivabad šokolaadid, mida saab osta ka Eestimaa eri nurkadest.

Aivo Alevi sõnutsi on Roosiku üks väga lahe ja idülliline küla, kus on hea elada. «Meid võeti siin väga hästi vastu ja me oleme üritanud anda omapoolse panuse külaelu elavdamiseks.»

Külaelu edendamiseks loodi MTÜ Roosiku Südames, mis korraldab huviringide tegevust Roosiku külas. Näiteks kahel viimasel aastal on suvel korraldatud kooli kõrval asuvas Roosiku pargis Südametemuusika festivale. Südametemuusika festivalil on esinenud näiteks Lenna ja Curly Strings.

Lepistu kooliga läks nii nagu paljude teiste maakoolidega. Aasta enne sulgemist tekkis olukord, et ühtegi last ei läinud septembris esimesse klassi.

Tulevikuplaanide kohta ei oska perekond praegu midagi öelda, sest nad pole suuremad planeerijad. «Loodetavasti on tulevik ilus ja helge, aga meil pole aega selle peale eriti mõelda,» rääkis maja peremees.

1881. aastal avatud koolimaja on kandnud aja jooksul erinevaid nimesid. Alates 1991. aastast kuni sulgemiseni kandis see Lepistu põhikooli nime. Samuti on vana koolimaja tunnistatud kultuurimälestiseks. Kunagi Tsooru ministeeriumikooli nime kandnud hoone on omaaegse ministeeriumikooli näide piirkonnas, millel on säilinud originaalne fassaadilahendus ja -maht ning kujundusdetailid. Selles koolimajas on õppinud kirjanik Juhan Jaik ja ajaloolane ning arhivaar Vello Helk. 1912. aastal ehitati maja kahekorruseliseks.

Lepistu kooliga läks nii nagu paljude teiste maakoolidega. Aasta enne sulgemist tekkis olukord, et ühtegi last ei läinud septembris esimesse klassi.

Kooli vilistlased käivad iga viie aasta tagant vanas koolimajas kokkutulekutel ja neil on hea meel, et neid praeguseni seal hästi vastu võetakse.

Kurenurme kooli vilistlane Jüri Varik näitab «Radari» toimetajale Ege Tammele oma kunagist hääbuvat kooli. Majas 55 aastat koolitarkus jaganud Asta Veri majja sisse ei lähe, andis pojale lubaduse.

FOTO: «Radar» / Kanal 2

Kurenurme algkool: maja laguneb, mälestajaid jagub

Ege Tamm, Jekaterina Minkova, Radar, Kanal 2

Endine Kurenurme koolimaja seisab peaaegu märkamatult puude ja võsa vahel. Kui muidu lagunevatest majadest keegi suurt välja ei tee, siis selles majas õppinud vilistlased käivad seal endiselt igal aastal kooli sünnipäeva tähistamas. Üks nendest on 92-aastane õpetaja Asta Veri.

«Ma olen 55 aastat koolmeister olnud. Kolm põlvkonda on minu alt läbi käinud – vanaemad, nende lapsed ja lapselapsed veel ka,» kõneleb Asta, kes ka ise kooliteed selles majas alustas.

Asta sammub enesekindlalt läbi võpsiku esimese korruse akna juurde ja klaasikildudest hoolimata toetab käed aknalauale. «See oli õpetajate tuba ja siin me olime. Näete seal korstnajalga. Hiljem oli mul siin esimene klass. Esimeses klassis oli mul 15 õpilast ja kaks rida oli pinke üksteise küljes kinni. Mu laud oli vastu seina kohe sääl,» jutustab Asta.

Ka tema kunagises klassiruumis saab nüüd õppimise asemel näiteks uurida seinte sisemust ja ennustada, milline värvitükk järgmisena laest alla lendab.

Majja sisse ta siiski ei tiku. «Tahaksin küll, aga ma andsin pojale sõna, et ma ei lähe. Tema kardab minu pärast rohkem kui mina ise,» räägib ta.

Sellist lubadust pole aga andnud Kurenurme kooli vilistlane Jüri Varik, kes maja laguneval põrandal ja trepil asjatundlikult jalutab. «Ma lähen ees, ma tean, kuhu võib astuda,» hoiatab ta.

Jüri näitab kooli saali, kus lavast on järel vaid rohelised randid seintel. Ka tema kunagises klassiruumis saab nüüd õppimise asemel näiteks uurida seinte sisemust ja ennustada, milline värvitükk järgmisena laest alla lendab. «Kümme aastat tagasi saime veel siin teha kooli kokkutulekut, siis olid need ruumid siin täitsa korras.»

«Sündide arv on oluliselt kahanenud. Eestis on 20 aastaga keskmiselt vähenenud õpilaste arv ca 40 protsenti.»

Jüri on kooli patrioot, sest maja ehitasid tema vanavanemad ja siin töötas tema ema. «Siin ahju taga magas minu ema, kes oli kooli kokk. Tegi 16 tundi tööd ja koju ei saanud üldse nädala sees,» jutustab ta. Ehkki südamelähedane, tõdeb Jüri, et laguneva koolimajaga ei ole enam midagi peale hakata. «Majal oli perspektiiv, aga praegu on ta sellises olukorras, et siin ei ole muud, kui kiiresti lammutada, et see räämas maja ei riivaks inimeste silmailu,» nendib ta.

Maja elab teadagi vaid siis, kui seal on inimesed. Neid kurvemaid ja rõõmsamaid näiteid seobki see, et õpilased on koolidest kadunud ja hooned tühjaks jäänud.

«Sündide arv on oluliselt kahanenud. Eestis on 20 aastaga keskmiselt vähenenud õpilaste arv ca 40 protsenti,» selgitab haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna juht Raivo Trummal. «See on äärmiselt suur hulk. See on sama palju, kui on Pärnu linnas elanikke või isegi veel rohkem.»

Teise olulise põhjusena toob Trummal välja linnastumise. Seda kinnitab ka rahvastikuanalüütik Alis Tammur. «Kogu taasiseseisvumise aja on see trend toimunud ja üsna paljud maapiirkonnad kaotavad rahvastikku selle pärast,» ütleb Tammur.

Trummal rõhutab, et koolid on eeskätt mõeldud ikkagi õpilastele. «Kui õpilasi pole, siis see on üks põhiline aspekt, mis sunnib seda koolivõrku üle vaatama ja otsustama,» nendib ta. Seega tõenäoliselt saavad ka mitmed praegused õpilased tulevikus oma koolimajja näiteks moodsa korteri osta või seista tühjal muruplatsil, kus täna veel nende koolihoone seisab.

Radari video suletud koolidest üle Eesti: