Tallinnas Lasnamäel Raadiku munitsipaalmajade piirkonnas tegutsev lastekaitse spetsialist Jelena Afonova puutub iga päev kokku noortega, kes õhtuti parkides kogunevad ning avalikku korda rikuvad. Afonova sõnul on üks probleem see, et kaheksa kuud tagasi jõustunud seadusemuudatusega kadusid alaealiste komisjonid.
Politsei rääkis, et Tallinnas on 20 ninameest, kelle ümber kambad koonduvad. Kui paljusid neist te tunnete?
Mitut tunnen. Mitmed neist on praegu kinnises asutuses. Neil ninameestel on lihtsalt liidriomadused. Nad oskavad sotsiaalprogrammides väga hästi käituda, on ka seal aktiivsed ja suudavad seltskonna enda ümber koondada. Aga elu pole sotsiaalprogramm ja nii ilmnevad need omadused tänaval, kus nende jaoks reeglid ja autoriteedid puuduvad.
Kuidas nendes kampades omavaheline suhtlus välja näeb?
Minu juures nad võivad nutta, aga õues on teised inimesed: politseipatrulliga ja omavahel suhtlevad nad hoopis teistmoodi. Need, kellel on sõnavara piiratud, teevad seda, mida juhid käsevad. Mõnes perekonnas ei osata lihtsalt lastega rääkida. Vanemad peksavad üksteist, karistavad last füüsiliselt. Vahel hoitakse lapsel käsi jõuga kinni, lükatakse, hoitakse kinni, lüüakse. Vene perekondades on autoritaarne suhtlusstiil ja seda võib ka nendes seltskondades näha.
Kas Lasnamäe lõppu Raadiku munitsipaalmajade juurde on kerkimas keeleliselt ja kultuuriliselt isoleeritud geto, kus vandaalitsetakse?
Ei ole nii. Lasnamäel pole rohkem probleeme kui mujal. Raadiku piirkond on nagu väike küla, kus inimesed lihtsalt pööravad rohkem tähelepanu probleemidele. Inimesed räägivad omavahel ja politseiga rohkem kui mujal.
Meedias on ju palju kirjutatud Lasnamäel tegutsevast kambast nimega AYE. Kas see pole probleem?
Need noored saavad kokku kesklinnas ja tulevad eri piirkondadest. Ma näen, mis minu piirkonnas toimub ja see pole võrreldes teiste linnaosadega hullem. Probleemsed noored tunnevad üksteist hästi, sest nad kolivad palju ja kohtuvad sotsiaalprogrammides.
Nad saavad meedia tähelepanust jõudu juurde. Nad hakkavad filmima oma tegusid rohkem, sest nad tahavad – vahet pole kas positiivset või negatiivset – tähelepanu saada.
Olete viimase kahe päeva jooksul selle grupi noortega suhelnud?
Olen. Vaatasime neid šokeerivaid videosid ühes Tallinna kinnipidamisasutuses töötajatega. Nad mainisid, et videotes olevate laste vanemadki on seal kinnipidamises olnud. Aga joodikuid, prostituute ja sõltlasi on alati olnud. Tore, et inimesed hakkasid nüüd sellele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki siis töötame välja uued programmid, mis võiks neid rohkem toetada?
Olid nad uhked, et nende teod on videotena ajakirjanduses?
Jaa, kindlasti! Vaata, millise rõõmuga nad andsid intervjuusid. See on täpselt selline tähelepanu, nagu neile meeldib. Et keegi tunneks huvi nende vastu, see on nende jaoks oluline. Mida rohkem inimesed neist räägivad, seda rohkem nad teevad pahandusi spetsiaalselt.
Kaheksa kuud tagasi jõustunud seadus kaotas alaealiste komisjonid ja vähendati alaealistele määratava aresti pikkust. Kas need muudatused on kasu toonud?
Meie jaoks on see raskusi toonud. Meile tõi see kaasa lisakohustusi ja võin tunnistada, et võimalused on piiratud. Probleem on see, et kui nooruk lõpetab põhikooli ja tal on sõltuvus – ja ma tunnistan seda – et mingit programmi, kuhu teda suunata, meil ei ole. See on see osa, mis tuleb ümber korraldada. Kui meile antakse juurde kohustusi, siis andke juurde ka võimalusi. Süsteemis on väga palju lünki, mida on vaja täita.
Kuidas see teie elu keerulisemaks tegi?
Karistajaroll määrati meile, aga inimene, kes tegeleb perekonnaga, ei saa neid ju karistada. Nii kaob usaldussuhe.
Alaealiste komisjonil olid oma mõjutusvahendid. Kõik programmid, mis läbi alaealiste komisjoni määrati, olid kohustuslikud. Täna neid ei ole. Meil puudub süsteem, kuhu saame sunniviisiliselt suunata ravile.
Väga lihtne oleks öelda, et meediasse jõudnud peksmised ja kambad on seotud otseselt selle seadusemuudatusega, aga nii päris pole. Ma arvan, et probleem on süsteemne. Elu pole mustvalge.