/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
«Palve Marta eest» kummitavad sõnad parafraseerivad Tšehhi filosoofi Comeniust, öeldes, et «pahatahtlikkus, kadedus, vihkamine, hirm ja võimuvõitlus» lõppevad, kui valitsus antakse tagasi rahvale. Neil päevil võisime süüdistada Varssavi pakti, nüüd aga peame vaatama peeglisse, kirjutab BNSi kolumnis Edward Lucas.
Kõige mälestusväärsem kontsert, mida ma olen kunagi külastanud, oli Prahas ja see korraldati ühe kaua edasilükatud muusikaauhinna kätteandmiseks. Marta Kubišová kähisevad ballaadid kehastasid 1968. aasta Praha kevade idealismi ja erutust. Tema trotslik «Palve Marta eest» oli vastupanu hümn Nõukogude juhitud invasioonile tolle aasta augustis.
Tšehhoslovakkia kõige populaarsemal lauljal tuli maksta kõrget isiklikku ja erialast hinda. Nõukogude okupatsioonile järgnenud niinimetatud normaliseerimise ajal tema muusika keelustati: võimud võltsisid tagasiulatuvalt rahvaküsitluse tulemusi, mis oleksid andnud talle kolmanda kuldse ööbiku auhinna. Nad saatsid ta mänguasjavabrikusse lihttööle; tema abikaasa emigreerus.
Juhtunust heitumata sai temast dissidentide liikumise Harta 77 kõneisik ja 1989. aastal sametrevolutsiooni muusikaline hääl. Kui ma vaatasin teda laulmas 1989. aasta novembris puupüsti täis Wenceslase väljakul «Palvet Marta eest» ja seejärel juhtimas hümnilaulmist, näis diktatuur hukule määratud. Paar kuud hiljem sai ta selleks ajaks juba riigi presidendiks saanud Václav Haveli saatel oma kuldse ööbiku kätte. See märkis üheparteiriigi kultuuritsensuuri sümboolset lõppu.
Eelmisel nädalal laulis Kubišová uuesti Wenceslase väljakul, sedapuhku sissetungi 50. aastapäeva märkival kontserdil. Minusuguste inimeste jaoks on tema muusika endiselt sama tugevalt mälestusi esilekutsuv ja puhastav kui varem, aga maagia on kadumas.
Kurikuulsalt Kremli-meelne Tšehhi president Miloš Zeman tekitas kõmu, kui puudus uhkeldavalt 1968. aasta sündmuste mälestusürituselt. Tema pressiesindaja sõnul puudus Zemanil vajadus pakkuda lisa paljudele ametlikele ja ebasiirastele kõnedele. Kõneisik pidas vajalikuks välja tuua, et ka president ei jäänud «normaliseerumise» ajal puutumata, nimelt kaotas ta toona töö okupatsiooni vastase avalduse pärast.
Peaminister Andrej Babiš osales ühel teisel üritusel, kuid sai vilekoori osaliseks. Endine salapolitsei informant on peaministriametis tänu võimujagamisleppele Kommunistliku Parteiga, mis oli kunagi poliitiline paaria.
Selle mälukaotuse tõsiseim vorm avaldub Venemaal. Vladimir Putin tunnistas 2006. aastal Prahat külastades, et tema riigil lasub sissetungi eest «moraalne vastutus», ja kiitis heaks 1993. aastast Boris Jeltsinilt pärineva varasema hukkamõistuavalduse. Tänapäeva Venemaal möödub aastapäev äramärkimiseta.
1968. aastal Punasel väljakul sissetungi vastu meelt avaldanud ja oma vapruse eest karmi karistuse, muuhulgas psühhiaatrilise vangistuse saanud teisitimõtlejad on saanud tšehhidelt kõrgetasemelisi asutusavaldusi. Ka Venemaal tuleks neid kohelda rahvuskangelastena. Selle asemel näitas riiklik televisioon dokumentaalfilmi, milles väideti, et sissetung oli vajalik imperialistide putši ärahoidmiseks.
Selline propaganda töötab. Hiljutise arvamusküsitluse järgi peab ainult üks venelane viiest Nõukogude sissetungi valeks, enam kui üks kolmandik peab seda õigustatuks. Venemaa suurust ja ajalugu arvestades on kergemeelne hoolimatus mineviku pahategude suhtes halvaendeline: kujutage ette, kuidas Euroopa riigid end tunneksid, kui võrreldav osa Saksa elanikkonnast suhtuks samamoodi natside kuritegudesse, nagu sõjaeelse Tšehhoslovakkia tükeldamine 1938. aastal.
Kolmkümmend aastat tagasi oleks kõik see tundunud mitte üksnes kohutav, vaid ka võimatu. Riiklik suveräänsus, vaba ettevõtlus, demokraatia, vabadus, Euroopa Liit ja NATO paistsid kõik osana ühest südant suurendavast paketist. Kommunismiaastad olid traagiline käestlastud võimalus. Nüüd peame asjad korda seadma.
Minu lemmikposter neilt päevilt kujutas raudse eesriide najale asetatud redelit hüüdlausega «Tagasi Euroopasse». Nüüd aga on Vene mõju taas suurenemas ning liberaalne demokraatia on raskustes ja seda mitte ainult Tšehhis. Kus me vea tegime?
Üks suur viga oli alahinnata vanade salapolitseistruktuuride vastupidavust. Ehkki neid häbimärgistati ja nende organisatsioonid saadeti suuresti laiali, olid nende funktsionääridel kontaktid, oskusteave ja raha ajajärgul, kui kõike kolme nappis. Need transformeerusid vastupidavateks mõjuvõrgustikeks.
Teine oli alahinnata raha kahjulikku võimu. Korruptsioon on vaevanud Tšehhit ja paljusid teisi endisi kommunistlikke riike. ELi liikmesus on lahendanud mõned probleemid, kuid tekitanud subsideeritud ehitustegevuse ja teiste projektidega juurde teisi. Härra Babiš, Tšehhi peaminister ja Berlusconi stiilis miljardär, võitleb pettusesüüdistustega, mis puudutavad väikeettevõtete toetamiseks mõeldud raha väärkasutamist.
Korruptsioon ei tee üksnes halbu inimesi rikkaks, vaid nõrgendab ka avalikkuse usaldust institutsioonide vastu ja teeb võimalikuks rünnakud väljast. 1968. aastal olid vaenlased tankid, nüüd aga pangad ja teised investorid, kes moodustavad Kremli mõjuvõimu teraviku.
Tšehhi korruptsioonivastased kampaaniad (koos igihalja Kubišová abiga) on aeg-ajalt pälvinud väga suure toetuse, kuid ei ole suutnud jätta Tšehhi klubilikule poliitikamaailmale püsivat mõju või murendada avalikkuse kahjulikku küünilisust selle kohta, kuidas riiki valitsetakse. Sellises õhkkonnas on Zemani ja Babiši sugustel poliitikutel lihtne õilmitseda.
Põhimõttelagedad ja hoolimatud rahanduspraktikad süvendasid kahju. Varade ülevõtmine (mida nimetatakse tšehhi keeles «tunneldamiseks») ja püramiidskeemid jäid karistuseta. Rikkad riisusid koore; vaesed maksid selle eest oma säästude, töökohtade ja palkadega. Laiemalt võttes, kontrollimatud kuuma raha vood tärkavatele turgudele tõid õitsengu asemel pigem kaasa võlgadesse langemise.
See toob ilmsiks suurima probleemi. 1989. aastal paistis kommunistliku süsteemi nurjumise taustal kõik läänelik heana. Selle tulemusena pärisime meie - võitjad - tohutu usalduse ja hea tahte. Me luhtasime selle dividendi ülbuse, enesega rahulolu ja ahnuse tõttu.
Me jätsime tähelepanuta majandusliku õigluse, sõltusime julgeolekupoliitikas laisalt USA juhtrollist, ei suutnud hinnata kahju keskkonnale, lasime oma meediasüsteemil langeda propagandarünnakute ohvriks ja ei kaasajastanud oma poliitilisi struktuure. Me oleme taganud selle, et meie kriitikutel on piisavalt laskemoona.
«Palve Marta eest» kummitavad sõnad parafraseerivad Tšehhi filosoofi Comeniust, öeldes, et «pahatahtlikkus, kadedus, vihkamine, hirm ja võimuvõitlus» lõppevad, kui valitsus antakse tagasi rahvale. Neil päevil võisime süüdistada Varssavi pakti, nüüd aga peame vaatama peeglisse.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.