Jevgeni Pissarev armastab Eestit ja lendamist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jevgeni Pissarevi igapäevane töö on treening ja õppused, sekka valvekorrad, päästmine, otsingud ja metsatulekahjude kustutamine. Pildil seisab ta lennusalga uute kopterite juures.

FOTO: Küllike Rooväli

Piirivalve lennusalga raske kopter Mi-8T tõuseb oma kogu kohta imekergelt Tallinna lennuvälja kohale ja suundub sealt mootorimürinal üle Tartu maantee. Noorukest pilooti õpetab kopterieskadrilli ülem Jevgeni Pissarev, kes on õhus veetnud üle 5000 tunni ja peab kopterijuhtimist oma kutsumuseks.


Omal ajal oli Pissarev see, kes hoidis lennukooli teisel kursusel kopterjuhist samamoodi peos nagu tema noor õpilane praegu, ega raatsinud seda käest anda. Kui kopter Mi-2 maast lahti sai, tundis noormees, et see on tema kutsumus. Esimest korda oli Eestist pärit noormees pääsenud kopteri «rooli» ning tundis, et just see on töö, mida ta kogu elu teha tahab.



Tallinnas sündinud, Kadri­orus ja Sõle tänava kandis lapsepõlve veetnud Pissarev oli tavaline pealinna poiss. Isa oli tal pärit Narva kandist, ema suguvõsa aga Toilast – juured nii rootslaste, sakslaste kui eestlaste hulgas.



Et isa oli sõjakomissar, tundus Jevgenile loomulik, et ka temast saab sõjaväelane – algul proovis Riia raketivägede kooli, aga ei pääsenud sisse. Aastake TPI laboris askeldamist, siis uus katse.



Ellu tõi muutuse ajakirja tagakülg, kus tutvustati kopteripilootide lennukooli. Mõte hakkas nii meeldima, et otsus sai tehtud. Volga jõe ääres Sõsvanis asus toona ainus militaarkopterijuhtide kool, kus õppides sai kõrghariduse. Konkurents oli suur, aga siiski pääses Pissarev kooli, kus esimesed poolteist aastat olid üpris rasked.



«Mõtle, kui oled alles 18, kodupesast tulnud ja siis ümberringi on komandörid, kes ainult röögivad su peale,» meenutab Pissarev esimesi muljeid.



Ometigi võitis tahtmine lennata ja nii läbis ta nelja aastaga kõik 53 (!) ainet ning temast sai 1975. aastal diplomeeritud kopterilendur-insener, nii toona kui tänapäevalgi väga haruldase elukutse omanik.



Noor leitnant suunati teenima Arhangelskisse, Põhja laevastiku polku – mereväe lennuüksusesse, kus oli kolm eskadrilli, neist üks lennukite ja kaks kopterite eskadrilli. Kopterieskadrillis oli 12 lennumasinat.



Juba aasta pärast sai teise piloodina alustanud Pissarevist kopteri Mi-8 kapten. Arhangelskis paiknemine ei tähendanud kohapeal tiirutamist, vaid kogu Nõukogude Liidu põhjaosas lendamist. Tohutu ala, tohutud vahemaad – võis lennata kaks-kolm tundi järjepanu ja näha all ikka ainult soid, rabasid ja järvi, sekka üksikuid puid.



Ilma kompassi, kaardi ja raadiomajakateta poleks seal midagi teha saanud, aga tihtipeale jäi sellestki väheks. Polnud ju toona GPS-navigatsioonisüsteeme.



Liiga kaugele eksimine tähendanuks aga kindlat surma. Pikkadel ülelendudel jälgis piloodi silm pidevalt kaarti ja võrdles allolevaga – kas paistab suur järv, kas jõgi ilmub silmapiirile õigel ajal, kas olen jõudnud uue majaka tsooni.



Oli juhuseid, kui tuli tagasi keerata, sest kui polnud endas kindel, sai lennata vaid teatud piirini, mil jagus veel kütust naasmiseks. Tagasi tuli pöörata ka ilma eest – sealne lumesadu on hoopis midagi muud kui siinne.



Kui eksid tundras tuisus, on kopteri ümber vaid valge sein ning kaob taju, kus on maa, kus taevas. «Hoiad iga hinnaga kõrgust ja püüad võtta sihti majaka peale,» kirjeldab Pissarev ainsat pääsemisvõimalust.



Kohalik rahvas teadis kopterit paremini kui muid liiklusvahendeid – rongist, laevast ja autost oldi parimal juhul ehk midagi kuuldud, kopter oli aga ainus silmaga nähtav ja käega katsutav transpordivahend.



Kopter tõi neile eluks vajalikku ja transportis inimesi. Polnud televisiooni- ega raadiolevi, elektrit ega muid mugavusi. Olid kalamehed ja kütid, kes elasid sisuliselt kiviajas, nagu nad seal praeguseni elavad.



Pissarevil, kes oli küll sõjakoolis õppinud ka kopteri külge paigaldatud rakette välja tulistama, ei tulnud kunagi sõdida. Tema polk oli transpordipolk ning allveelaevade luure või pommitamisega nad ei tegelenud.



Küll on aga kõigil Mi-8 kopterite juhistel raketi tulistamiseks vajalik nupp standardselt olemas. Kas ka lennusalga omal? «On ikka. Praegu on see lahti ühendatud, aga kui käime metsatulekahju kustutamas, siis kasutame seda nuppu veekoti avamiseks,» muigab Pissarev.



Põhjas teenis Pissarev 20 aastat, sellest viis oli komandeeringus Norilskis, kus oli eriti külm ja kõle. Head lennuilma oli vaid 45 päeval aastas, sest Taimõri poolsaar on tsüklonite lagunemise koht, kus ilm pöördub uueks iga natukese aja tagant. Ja talvel on seal väga külm.



Lennata sai veel 40-50 miinuskraadiga. Kui tugev tööloom Mi-8 seisis ikka õues, siis sellise külmaga soojendati kopterit puhuriga, mille otsas olev pikk õhuvarrukas otse mootorisse suunati. Muidu poleks see käivitunud.



Pissarevi isiklik külmarekord on –56 kraadi. «Kui paksult sa ennast ka riidesse ei pane, on tunne, nagu kõnniksid särgiväel külma käes,» kirjeldab ta sellise ilmaga õues käimist. «Vaid silmade juures on riietes pilu, aga see jäätub kogu aeg.»



Külm polnud ainus murdja – ka toidunappus sundis pingutama. Kuna poes polnud ei liha ega kala, tuli seda pere toitmiseks ise hankida ja piloodid tegid kaupa kohalikega. Korjati ka palju seeni ja marju. Kodus sõi ainult pere, lendurid käisid kõik seitse päeva nädalas ja kolm korda päevas väeosa sööklas, kus oli soe toit olemas.



Vaatamata näpistavale külmale ja luuravale näljale kasvatas Pissarev üles kolm last ja on nüüd juba viie lapselapse vanaisa.



Kui 20 aastat teenistust täis sai ja saabus õigus pensionile minna, oli Pissarev kopterieskadrilli ülem, alampolkovnik (praegu kolonelleitnant), kellel oli 70 alluvat. Toonane riigijuht Mihhail Gorbatšov hakkas just siis perestroika käigus sõjavägesid vähendama. Nii likvideeriti tasapisi ka Pissarevi polk.



Kuhu minna? Seda küsimust polnud Pissarevi jaoks olemas. Muidugi mõista koju, Eestisse! Oli ta ju kõik puhkused – igal aastal 40 päeva – veetnud perega Eestis vanemate juures.



«Ma ei tahtnud minna kunagi kuskile kuurorti, panin autole hääled sisse ja sõitsime Arhangelskist otse siia, 1600 kilomeetrit. See oli pikk tee, aga me olime kodus,» kirjeldab Pissarev, kel eesti keel puhtalt suus. «Autoga suvel mööda Eestit rännata on ikkagi kõige ilusam.»



Sündmused Baltikumis ja Saksamaade liitmine andsid aimu, kuhu elu suundub, nii et kõhklusi polnud mingeid. Et Pissarevi vanemad olid sünnijärgsed Eesti kodanikud, polnud muret kodakondsusega, küll aga esialgu tööga, sest 1990. aastal polnud siin ühtki kopterit, mida juhtida.



Siinne talongisüsteem mõne toiduaine või kangema kraami ostuks ei pannud Pissarevide peret ammugi imestama, sest neil oli tulnud hinge sees pidamiseks kogu elu talongidega arveldada, neid vahetada ja osta-müüa. Vene väed olid veel siin ja nii saigi Pissarevist Harjumaa keskkonnainspektor, kes tegeles väeosade tekitatud reostuse hindamise ja kahjude vormistamisega.



Oma armastatud tööle pääses Pissarev tagasi ilmselt «tänu» Estonia katastroofile. Just pärast katastroofi 1994. aastal hangiti piirivalve lennusalgale – tollal riiklikule lennusalgale – humanitaarabina päästetöödeks neli Ida-Saksas kasutusel olnud Mi-8 kopterit.



Nendest saigi alguse praegu nelja kopteriga eskadrill, mida Pissarev juhib. Nüüdseks on


Mi-8 kopteritest alles vaid üks ja seegi vananeb uue aasta lõpuks. Kahte Agusta Westlandi nimetavad lennusalga mehed võrreldes raske töömasina Mi-8ga Mercedesteks – need pole küll pooltki nii vastupidavad, aga juhtida on mugav ja hea.



Igapäevane töö on treening ja õppused, sekka valvekorrad, päästmine, otsingud ja metsatulekahjude kustutamine. «Pole nii, et üks lend on ette näha ohtlikum kui teised, aga iga lend võib muutuda ekstreemseks,» teab Pissarev. Ilm on tujukas ka siin ja tihti saab kopterimeeskond alles kohale jõudes teada, et midagi teha ei saa.



Viimastest ohtlikest päästmisest on tal eriti hästi meeles mullune õnnetus, kui kaks meest tulid uue jahiga Rootsist ning raha kokkuhoidmise tõttu polnud neil kaasas ühtki raketti, pääste- ega sidevahendit. Vilsandi taga seiskus jahi mootor ja puruks läinud purjedega alus jäi mere meelevalda.



Kella 2-3 ajal öösel rippus kopter nende kohal, jahi mast käis edasi-tagasi, mis välistas pinnaltpäästja jahile laskumise. Päästja Jaanus Altnurme läks vette ja üritas tormilainetes ujudes jahi tekile pääseda. See aga ei õnnestunud. «Meil on kindel reegel, et päästja ei lahku kunagi kopteri trossi küljest, aga tookord läks teisiti,» meenutab Pissarev. Siis hüppas üks jahilolnuist vette, hele vest seljas. Pissarev mõtles: «Väga hea, poisil on päästevest seljas.» Vestiga mees triivis aga eemale, kopterialusest valgustatud alast välja. Ja siis vabastas päästja end kopteri liini küljest ning ujus mehele järele.



Altnurme sai vestiga mehe kätte ja püüdis siis kopteri trossi leida. See osutus aga üliraskeks, kolmandal katsel sai pardamehaanik Sergei Špakov päästevöö viimaks päästja käeulatusse.



Alles kopteri pardal selgus, miks päästja eluga riskis – päästetul oli seljas hoopis tavaline soe sulevest, mitte päästevest. Ilma abita oleks mees mõne minutiga uppunud.



Mõttetult, oma hooletuse ja rumaluse pärast hukkunuid on Pissarev palju näinud, noori ja vanu, mehi ja naisi. Korra on ta oma meeskonnaga merest välja tõstnud mehe, kes läks Kloogarannas kummipaadiga ümber ja uppus. Alles järgmisel päeval sai ta teada, et tegu oli hea tuttavaga.



Pissarevil on elu jooksul seljataha jäänud 5000 lennutundi. «Kui kutseliste liinilenduritega võrrelda, pole seda üldse palju,» nendib Pissarev. «Aga kui võrrelda nende tundide kvaliteeti ja olusid, milles on tulnud lennata, siis on see muidugi võrreldamatu kogemus ja ma ei tea Eestis praegu ühtegi lendurit, kel see oleks.»



Eesti piirivalvepensionini on Pissarevil teenida veel neli aastat. Kuigi suur osa ajast kulub noorte väljaõpetamisele, istub ta valves, nagu teisedki meeskonnaliikmed, ja ootab väljakutset. Olgu see haige transport saarelt maale, meeskonna päästmine uppuvalt laevalt või metsa kadunud inimese otsingud, üritavad nad alati parimat.

Tagasi üles