Kultuuriministri uudne idee hakata määrama, milliseid raamatuid ja ajakirju võib eesti rahvas lugeda, kisub mõtte ammumöödunud nõuka-aega. Toona oli asi vastupidine – trükkimist ja raamatute levikut ei piiranud raha, vaid riiklik tsensor, kes raamatute poliitilis-ideelise väärtuse üle otsustas. Langi ettepaneku elluviimisel tuleb see asutus jälle ellu äratada, nüüd kvaliteediinstantsina, mis määrab ilmunud kirjanduse sobivuse raamatukogudes levitamiseks. Kui praegu saavad kirjastused omapead otsustada, siis pärast seda muutuvad ka nemad riiklikult kontrollitavaks, sest suure osa nende toodangust määrab raamatukogude ostuvõime.