P, 2.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Linnaisad narrivad Tondiraba tunneliga invaliide

Urmas Tooming
, reporter
Linnaisad narrivad Tondiraba tunneliga invaliide
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Reporter Urmas Tooming üritab Mare Abneri ratastooli kaldteed mööda tunnelisse lükata. Kui esimesed rattad veel mahuvad renni, siis tagumised jäävad täiesti kinni. Renn on liiga kitsas.
Reporter Urmas Tooming üritab Mare Abneri ratastooli kaldteed mööda tunnelisse lükata. Kui esimesed rattad veel mahuvad renni, siis tagumised jäävad täiesti kinni. Renn on liiga kitsas. Foto: Mihkel Maripuu

Kui Tondiraba tunnel septembri lõpus avati, selgus, et invaliidid saaksid küll tunnelisse, aga sealt välja enam mitte – ühes otsas on lift, teises pole. Postimehe eksperiment näitas, et invaliidide mõnitamine pole lõppenud ka poolteist kuud hiljem.

Vähe sellest, et jalakäijate tunneli ühes otsas lifti ei olnud, selgus tunneli avamisel, et ka olemasolev tõstuk paraku ei tööta. Kommunaalameti esindaja Märt Maiste üritas asjatult tõstukiga üles ja alla sõita.

Tõsi, oktoobris paigaldati invaliididele lift ka tunneli teise otsa. Kasutada ei saa lifti – kumbagi neist – aga pidevatele lubadustele vaatamata endiselt.

Eile pärastlõunal istus liikumispuudega Mare Abner oma ratastoolis Lasnamäel Tondi­raba tunneli sissekäigu ühes otsas, telefon kõrva juures, ja ootas kannatlikult. Tema ümber kõndisid inimesed tunnelisse ja sealt välja, ratastooliga aga treppidest alla ei saa. Treppidel on küll lapsekärude jaoks kaldtee, kuid ratastool sinna hästi ei mahu. Kui esirattad veel lähevad renni, siis tagarattad jäävad täiesti kinni. Moodne invalift seisab aga terasvõre taga, ees tugev tabalukk.

Ei saa öelda, et linnaisad invaliididele üldse ei mõtle. Invalifti kõrval seinal on suur plakat, millel ilutsev kiri teatab, et puudega inimestel tuleks lifti kasutamiseks teha pisike telefonikõne ja kõik ongi korras. Tuleb helistada telefonil 654 3556.

Mare Abner sätib end mugavamalt istuma, võtab telefoni välja ja helistab. Ta ootab pikalt ja kannatlikult, ent keegi ei vasta. Mõnda aega jälgib Abner tunnelisse sisenevaid ja sealt väljuvaid inimesi ja ajab juttu Postimehe fotograafiga.

Kõnele ei vasta keegi

Nagu näha, ei sobi kaldtee ka mitte kõigile lapsevankritele. Nii mõnigi noor ema tassib lapsevankrit koos lapsega mööda treppe üles või alla. Kui küsida, miks nad ometi kaldteed ei kasuta, tuleb kiire vastus, et käru ei mahu nendesse rööbastesse ära. Osa kitsamaid vankreid liugles siiski päris kenasti mööda kaldteed.

Abner proovib uuesti helistada. Ikka keegi ei vasta. Ka kolmandale kõnele mõni aeg hiljem ei vasta mitte keegi, oota palju tahad. Selge. Teisele poole Lasnamäe kanalit jäävasse kaubanduskeskusesse täna asja pole. Tuleb ots ringi keerata.

«Miks nad selle numbri siia välja panevad, kui keegi ei vasta?» on Abner nõutu.

Mis toimub? Miks pole puudega inimestel võimalik saada turvaliselt teisele poole Laagna teed ka poolteist kuud pärast seda, kui linnapea Edgar Savisaar 650 000 eurot maksma läinud tunneli 26. septembril pidulikult taasavas? Miks on lifti kasutamine tehtud nii keeruliseks? Kes peaks võtma telefoni ja miks seda ei tehta?

Lasnamäe linnaosa valitsuse linnamajanduse osakonna juhataja Vello Karu selgitas Postimehele, et kui sellel numbril helistada, võtab toru mõni lähedalasuvates kaubanduskeskustes olev turvamees, kes tuleb kohale ja avab invalifti. Turvamehed on nii Bauhausis kui Lasnamäe Centrumis, kohe sealsamas kõrval.

Tegu olevat ajutise lahendusega. Nimelt tulevat kõigepealt lahendada probleem, kuidas korraldada asju nii, et kallist ja moodsat seadeldist ei hakkaks kasutama need, kel selleks mingit õigust pole. Karul on lahendus olemas – isiklik kasutusluba.

«Invaühinguga on kokkulepe, et tunnelit kasutada soovivatele ratastoolis liikuvatele inimestele antakse kätte invalifti võtmed, millega on võimalik lifti ülevalt elektriliselt avada. Kui võtmed on kätte jagatud, siis tehakse ka liftide tabalukud lahti ja võetakse võred eest ära,» selgitab linnaosa ametnik. «See toimub igal hommikul. Õhtul pannakse jälle võred tagasi. Inimene läheb oma ratastooliga lifti, keerab võtit ja lift hakkab liikuma. Jõudes alla või üles, tuleb võti jälle välja võtta ja lift jääb seisma.»

Läbi mõtlemata plaanid

Seni tuleb aga ratastooliga liikujatel leppida sellega, et kui mõni turvatöötaja viitsib või aega leiab, tuleb ta kohale ja laseb puudega inimese tõstukile.

«Mul on selline tunne, et tehakse küll, aga sageli jääb midagi puudu, ei mõelda lõpuni,» ütleb Abner. «Kas seisab asi raha või tahte puudumise taga, seda ei oska öelda.» Ta toob näiteks ka kõnniteede ja ülekäiguradade servad.

Nimelt rajati suvel tunnelit rekonstrueerides selle Lasnamäe Centrumi poolse väljapääsu juurde uued kõnniteed ja tehti ülekäigurajad madalate servadega, nii et ratastooliga on lausa lust seal sõita. Kahjuks unustasid aga projekteerijad  või ehitajad sama tegemast ka Bauhausi-poolses otsas. Kui Abner püüdis seal ülekäigurada ületada, pidi ta peaaegu ratastooliga ümber minema, sest äärekivid oli väga kõrged.

Märksõnad
Tagasi üles