Kasvatusteadlane: lasteaia õppekavas peaks olema meediakasvatus

Meediakasvatus peaks algama juba lasteaias, sest lapsed vajavad abi meediast saadud info tõlgendamisel.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Tänapäeva virtuaalne ja reaalne elu mõjutavad lapsi väga vastuolulisel, seetõttu peaks iga lasteaia programmis olema meediakasvatus, leiab Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant ja Tallinna Pedagoogilise Seminari meediakasvatuse õppejõud Kristi Vinter. Vääna lasteaiaõpetaja Deivi Pard on seda juba edukalt ellu viinud.

«Tänapäeva laste igapäevakogemuste hulka kuulub kaks eraldiseisvat maailma, virtuaalne ja reaalne, mille mõjud lapse arengule on vastuolulised. Selleks, et need saaksid laste jaoks enam üheks ning ka arendavaks, tuleks kodus ning ühiskonnas kogetavad meediatekstid viia ametlikku koolitussüsteemi,» lausus Vinter sel nädalal toimunud laste meediakasvatuse konverentsil.

«Praegusel hetkel puudub koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas mõiste meedia, samuti ei leia sealt meediakasvatust, ehkki tänapäevane infokeskkond seda nõuaks,» märkis ta.

Tema hinnangul sobituks meediakasvatus oma teemaderingi poolest suurepäraselt katusteema «Mina ja keskkond alla» ning sellega tegelemine arendaks kõiki õppekava üldoskusi.

Vinter märkis, et on kohanud meediakasvatusega seoses väga mitmeid eksiarvamusi. Näiteks seda, et meediakasvatus tähendab tehnoloogia (televiisori ja arvuti) ja arvutimängude või esitlusprogrammide kasutamist õpetamisel.

«Meediakasvatust saab läbi viia ka siis, kui puuduvad arvuti ja televiisor. Samas olen ma väga seda meelt, et tänapäeva last tuleks õpetada enam tema igapäevast keskkonda arvestades ja tahame me seda või mitte, meediavahenditel ja sisul on selles suur osa,» selgitas Vinter.

Teiseks on ta kohanud arvamusi, et meediakasvatus on multifilmide ja filmide ümberjutustamine lastega või õppefilmide vaatamine. «Kõik need haakuvad küll meediavahendite kasutamisega õppeprotsessis, kuid täidavad eesmärke, millel pole meediateadlikkuse kujundamisega kuigi suurt seost. Meediakasvatuse eesmärk on aga just viimane – kujundada eakohaselt laste arusaamu meediast,» selgitas Vinter.

Ta ei nõustunud ka nendega, kes panevad lasteaia meediakasvatuse ja kooli meediaõpetuse ühele pulgale. Tema sõnul on väikesele lapsele palju keerulisem seletada eakohaselt asju, mida ta ekraanilt näeb, kuid mille mõistmiseks jääb vaimset küpsust ja sõnu väheks. «Koolis käiva lapse analüüsioskused ja vaimsed võimed on oluliselt erinevad sellest, mis on eelkooliealisel lapsel,» sõnas Vinter.

«Püüdke kujutleda end hetkeks väikese lapsena olukorda kus te saate maailma kohta meedia kaudu informatsiooni vaid silmade ja kõrvadega, mitte kirjutatud teksti abil, sest lugeda te ju ei oska. Või kus te kipute uskuma kõike seda, mida ekraan ja pilt teile pajatab, kuna puudub piisav elukogemus ning seetõttu on nähtut mõista keeruline,» selgitas Vinter oma mõtet. Samuti tunduvad väikestele paljud asjad ekraanil tunduvad väga lahedad ja tahaks seda kõike ise proovida, kuid neil puudub ettekujutus, mis võivad olla selle lähemad ja kaugemad tagajärjed, sealhulgas ka traagilised. «Reklaam muudab ahvatlevaks iga toote, mida ta värvikalt ja hoogsalt müüa püüab, kuid neil pole õrna aimugi, et ekraaniahvatlused ei pruugi päris elus pooltki nii head ja lahedad olla.»

«Kooliealiste lastega pole see kaugeltki enam nii problemaatiline, vähemasti vanuses, mis puudutab lapsi üle 8 eluaasta. Selleks ajaks võib aga olla kujunenud juba nii mõnigi hoiak, arusaam, väärtus ja valearvamus või juhtunud lastega asju, mida me keegi ei sooviks,» tõdes Vinter.

Lasteaialapsed tegid filmi

Vääna lasteaia õpetaja, Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste magistrant Deivi Pard kirjeldas, kuidas lasteaialastele on meediakasvatust korraldanud. Näiteks tehti meediakuu raames lastega film emadele, kus iga lapse esinemine salvestati ja anti vanematele plaadi kujul. «Laste osalus oli valdavalt saadete sisul, kuid kõik lapsed said tegeleda ka tehnikavahenditega. Protsess, mis läbis olulisi aspekte ühe saate valmimisel, sai kindlasti selgemaks,» sõnas Pard.

Selleks vaadati lastega enne erinevaid saateliike, arutleti nendega meelepäraste saadete tegemise üle, anti neile valikuvõimalusi, millistes saadetes ja millises rollis nad tahavad osaleda. Koos loodi saate sisu, löödi kaasa saate salvestamisel ning lõpuks vaadati pidulikult koos vanematega filmi ja saadi kogu protsessist ka tunnustust, loetles ta.

Filmi tehti lasteaia kõigis rühmades ning kõigi õpetajate kaasamisel. «Kogemus näitas, et mõõduka eestvedamise kaudu saab teha vahvaid asju ning selleks ei pea tingimata kõik õpetajad olema täiskohaga meediapedagoogid. Seekord sütitas ühe õpetaja entusiasm teisi nii, et igaüks sai jääda truuks oma lemmikule õppevaldkonnale sidudes selle siiski meediakasvatusega,» oli Pard rahul.

Veel on Pard sidunud meediakasvatusega rolli- ja lauamänge ekraanimeediast pärit kogemustel (näiteks presidendiball või intervjuu-saade), teinud fotode jadast koostatud filmi ja muud.

Ka Pard rõhutas, et laste meediakäsitlus on täiskasvanute omast väga erinev, ning see vajab täiskasvanu selgitusi ja tuge. «Meediakasvatus algab lapsega rääkimisest. Vestlused lapsega annavad aimu sellest, mis on lapse jaoks käsitletav, mis on huvitav, millised on nende hirmud ja mida nendega üldse ette võiks võtta. Meediakasvatus hõlmab endas keskteed piiride seadmisest ning lapsele antavast selgitustööst,» sõnas ta.

Tagasi üles