Operatsioonitoas on sooja 30 kraadi. Kirurg Aare Märtson tunneb, kuidas higinired jooksevad mööda ta selgroogu alla. Lõikuslaual lamab 67-aastane ülekaaluline mees, kes ei ole viimastel aastatel korralikult kõndida saanud.
Tellijale
Tartu ortopeedid õpetavad lõunamaade arste
14. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Patsienti piinab põlveliigese kulumise haigus ehk artroos ning see tähendab, et ta jalg on astudes väga valulik, põlv vedelikku täis ja kõhr põletikuline.
«Miks see kliimaseade küll ei tööta,» jõuab Aare Märtson mõelda ja võtab vastu talle ulatatud skalpelli. Kõik on operatsiooniks valmis.
Patsiendi jalga on hoitud püstiasendis, et see verest võimalikult tühjaks valguks. Sellele on paigaldatud žgutt, et operatsiooniaja haavad oleksid nii verevaesed kui võimalik. Lõikuspind on desinfitseeritud.
Kõigepealt teeb Aare Märtson keset põlve pikisuunalise 14-sentimeetrise lõike. Nüüd pääseb ta liigese juurde, saab selle avada, liigesekapsli puhastada ning seejärel spetsiaalsete instrumentidega eemaldada kulunud pinnad. Uue põlveliigese pakendist väljavõtmiseni läheb veel aega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia- ja ortopeediakliiniku juhataja Aare Märtsoni liigutused on rahulikud ja enesekindlad – liigesevahetamise operatsioone teeb ta aastas vähemalt 120 korda.
30-kraadine leitsak ei lase Märtsonil meelest minna aga sellel, et see lõikus ei leia aset mitte koduses Tartus, vaid Lõuna-Indias Karnataka osariigi pealinnas Bengalurus, kus elab umbes kuus korda rohkem inimesi kui Eestis.
Operatsiooni jälgib paarkümmend Manipali haigla kolleegi ning tänu lõikuslaua kohale kinnitatud väikesele kaamerale saavad kõrvalsaaligi kogunenud India arstid lõikust näha.
Kompetents ja elegants
Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediaosakond tunnistati 2006. aastal Saksa ortopeediafirma Waldemar Link kompetentsikeskuseks. See tähendab, et Tartu ortopeedid olid selleks ajaks oma kliinikus paigaldanud puusa-, põlve- ja õlaliigeseproteese juba 5000 korral, käinud korduvalt Saksamaal kätt harjutamas ning saanud õiguse koolitada teisi.
«Nüüdseks oleme Linki proteese pannud kümme tuhat,» räägib Aare Märtson ja tõmbab lahti oma kirjutuslaua alumise sahtli, milles asub otsekui kasutatud varuosade ladu. Sealt on hea üliõpilastele ja kolleegidele ning miks mitte ka ajakirjanikule mõne teema näitlikustamiseks parajaid vidinaid otsida.
Liigeseproteesi materjal ja pinnatöötlus peavad olema ülikvaliteetsed ning ühegi kriimuta. Väikseimgi puru, mis aja möödudes proteesi liikuvate pindade vahele võiks tekkida, võib saada selle kandjale uute hädade põhjustajaks.
Hea kvaliteedi nõue teebki implantaadid kalliks. Firmade ja kirurgide ühisest arendustööst sõltuvad aga patsientide edasise elu paremad võimalused. Ning loomulikult on iga firma huvitatud perfektsest kirurgist, kes tema toodetud proteesi patsiendile ka elegantselt paigaldaks.
Aare Märtson selgitab, et lõikuse ajal tuleb opereeritavat jalga mitu korda kõverdada, et veenduda, kuidas kunstliiges tööle hakkab. Enne pärisproteesi pakendist väljavõtmist katsetatakse neid asendeid prooviproteesiga. Liigesepanekut võib niisiis natuke võrrelda ka rätsepatööga. Nii liiges kui ka ülikond peavad pärast mitmekordset passimist kandjale hästi istuma.
Esimene Indias käik
Septembris aset leidnud tööreis Indiasse on Aare Märtsonil olnud seni üldse ta elu esimene Indias käik. Kuigi jah – Bengalurust oli ta palju kuulnud. Just Bengaluru lähistelt oli pärit kolleeg Kiran Kumar – üks kahest India ortopeedist, kes käis kahe aasta eest end Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediaosakonnas koolitamas.
Kiran Kumariga kohtus Aare Märtson Bengalurus nüüdki. Taasnägemisrõõm oli suur. Kumar kinkis Eesti kolleegidele edasiandmiseks sandlipuu koorest meisterdatud lõhnava vaniku ning palus siis Märtsonilt konsultatsiooni viie kohaliku patsiendi kohta, näidates telefonisse kogutud röntgenipilte ja haiguslugusid.
Kiran Kumar ei väsinud kinnitamast, et sai kahe aasta eest Tartust hea kooli. Ta viibis Eestis kuus nädalat, assisteeris päevas kaht või kolme liigesevahetusoperatsiooni ning jälgis siinsete ortopeedide Aare Märtsoni ja Tiit Haviko ning paljude teiste nende kolleegide tööd.
Aasta eest käis Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediaosakonnas kätt harjutamas ka Aafrika arst Emad Mustafa, kel on Sudaani pealinnas Hartumis väike erakliinik. Ja ikka sel samal põhjusel, et Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediaosakonnal on koolituslitsents, mille taga seisab koostöö Saksa ortopeediafirmaga.
Täiesti uues rollis
Aare Märtson ei usu, et väga paljud Eesti arstid on niisuguses rollis enne viibinud. See tähendab olukorras, kus rahvusvahelise ortopeediafirma kutsel tuleb teha mõnes kolmandas riigis näidisoperatsioon, esitlemaks turule tuleva implantaadi headust, iseenda pädevust ning lõpuks ka oma väikest riiki.
Seni on tavaks kujunenud, et Saksa meditsiinikompaniid eelistavad spetsialistina pigem Saksa või Itaalia arste, mitte ei vali oma kompaniid esindama Eesti haigla tohtrit.
Linki eksportmänedžer Matthias Grebien, kellega koos Aare Märtson Indias käis, ütleb, et kuna kõik läks operatsiooniga ladusalt, tuleb niisugust töövisiiti lähiajal ilmselt korrata. India on suur riik ja abivajajaid palju.
Aare Märtson noogutab, et ta on valmis minema küll. «Võib-olla on just see meie väljund maailma,» sõnab ta mõtlikult. «Kui Indias hakkab levima teadmine, et kuskil Euroopa nurgas on üks väike mõnus riik Eesti, kust leiab suurepäraseid arste, siis kõlab see Euroopas isegi kõvemini, kui me ise suudaksime teised endast rääkima panna. India meditsiinil on pealegi väga tihedad sidemed nii Suurbritannia kui Ameerika Ühendriikidega.»
Märtson lisab, et vanas Euroopas ollakse ehk liigagi harjunud sellega, et Eesti peab nende poole alati alt üles vaatama – see ei pea nii sugugi jääma.
Miljonid abivajajad
Loomulikult ei saa ära unustada, et India on väga vaene maa, kus vaid riigiteenistujail on ravikindlustus ning ainult 10 protsenti elanikest on meditsiiniabiga kindlustatud. Arvestades aga India rahvaarvu, mis läheneb 1,3 miljardile, tähendab 10 protsenti ligi 130 miljonit inimest, kellele on siiski võimalik pakkuda euroopalikul tasemel head arstiabi.
Kui ortopeediafirma Link esindajaid uskuda, siis kaalutakse koos suurte kohalike haiglate ja meditsiinikompaniidega ka heategevaid operatsioone. «Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda korraldada, aga ma usun, et niisugustel lõikustel võivad tulevikus opereerima hakata ka Eesti arstid,» ütleb Märtson.
67-aastane India patsient, keda Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeed Aare Märtson Bengaluru linna Manipali haiglas 28. septembril opereeris, paraneb hästi. Seda kinnitavad patsiendi põlvest tehtud röntgenipildid, mis Märtsonile on saadetud Eestisse vaadata.