Kuigi kohtutäiturid näevad, et nende masuaegne tohutu töökoormus hakkab tasapisi kahanema, ei rohtu rajad võlanõustajate juurde. Sajad inimesed kaotavad ikka armsaks saanud kodusid, kümned tuhanded tunnevad võlausaldajate jäist hingust kuklas, saades üha uusi meeldetuletusi maksmata võlgade kohta. See, mis muutumas, on inimeste paratamatu vajadus õppida elama võlgadega, kirjutab Anneli Ammas.
Kui viiekümnendates eluaastates Niina pani ühel koristajatööst vabal õhtupoolikul ilusamad riided selga, veidi puna põsele, poetas pisara ja võttis ette tee võlanõustaja juurde, ei teadnud ta midagi sellest, et kohtutäiturid, pankurid ja pankrotihaldurid võivad kinnitada, et võlalõksus inimeste hulk on hakanud vähenema. Tema mure ja võlg on aina kasvanud.
Niina töötab väsimatult päevast päeva ja võtaks ka lisatööd juurde, ta ei lähe isegi arsti juurde, et krooniliseks muutuvat tõbe ravida. Korra ta oli haiguslehel ja kaotas oma miinimumpalgast nii suure osa, et järgmist sellist laksu ta endale lubada ei saa.
Kiirlaenuraha maksuametile
Niina välistab mõtte, et ühel päeval võib tema tervis parandamatult üles öelda. Naine mõtleb vaid, kuidas olematuks muuta hirmutavad kirjad, mida kiirlaenupank talle saadab, et paari tuhandet eurot kätte saada. Ta lihtsalt annaks neile iga kuu oma mõnesaja-eurosest palgast 50 eurot ja loodaks, et nad rahule jäävad.
Niina lausa kardab igasugu juriidilist juttu ja asjaajamist. Ta ei mõista, kuidas Kreekale antakse nende suured võlad andeks ja raha veel peale selle, aga teda rahule ei jäeta.
Niina sai aastaid tagasi maksuametilt rahanõude – ta oli töötanud FIEna ja maksud tasumata jätnud. Üks hea tuttav veenis naist, et ärgu mingu ta maksuametisse maksegraafikut ega üldse midagi küsima, nemad ei mõistvat teda. Nii läks Niina kiirlaenupanka, võttis kõrge intressiga laenu ja tasus maksuametile.
Head «sõbranõu» on Niina hiljemgi kuulanud, aga lõpuks otsustas ta juba mõni aeg tagasi lehesabast maha kirjutatud võlanõustaja numbrile helistada ja päris nõu küsida.
Koplis õnnetuid vastu võttev võlanõustaja Katri Heinjärv kuulab Niinat ja mõtleb, et ikka jõuavad kimpus olijad tema juurde liiga hilja. Kuulab veel ja saab aru, et Niina lugu pole sugugi väga hull – kui naine vaid juriidikast veidigi taipaks ja suudaks oma asju ajama hakata.
Alles oli Heinjärv saanud teada ühest viielapselise pere õnnetusest: nõrga vaimuga pere oli lasknud asjalood nii kaugele, et sama väikese võla pärast nagu Niinalgi hakatakse pere korterit sundmüüki panema. Appi hüüdis see pere alles siis, kui kohtutäitur kõik arved sulges ja isegi laste raha kätte ei saanud. Arved suleti, sest võlgnik ei soovinud-taibanud-julgenud täituriga suhelda.
Või selline jällegi päris tüüpiline lugu, kus peategelaseks Ida-Virumaalt aastate eest Tallinna paremat palka ja paremat elu elama tulnud pere. Müüsid vana korteri maha, ostsid Lasnamäele korteri ja panid vanaema korteri kah tagatiseks. Kõik oli kena, kuni head palka teeniti ja tervist oli. Lõpuks jäädi ilma nii enda kui ka vanaema korterist.
Või hoopis kahe venna lugu, kes töötasid koos ning üks võttis laenu ja teine käendas. Ametlikus keeles olid nad solidaarsusvõlgnikud ja võlga tuli hakata maksma käendajast vennal.
Käendaja võib küll käsi laiutada, et tema pole midagi saanud, aga laenupaberile on käsi alla pandud. Kui võlgnikud oleksid tähelepanelikumalt Oskar Lutsu lugenud, siis ehk oleks mõnigi neist kodust ära läinud, kui oleks teadnud, et teine käendust küsima tuleb. Eks enamasti olegi käendajad lähisugulased või vanad tuttavad.
Tallinna kohtutäitur Mati Kadak on küll kokku puutunud ka looga, kus üksteisele õppelaenu käendajaks hakanud tudengitest keegi välismaa avarustesse kadunud ning teised nüüd omast taskust tema võlga kustutavad.
Lugusid on igasuguseid ja võla sissenõudjad teevad oma tänamatut tööd. Igaühel on oma õigus: kord pageb mõni mees võlanõudja eest ja järgmisel hetkel pöördub ise kohtusse, et endiselt sõbramehelt tuhanded eurod kätte saada.
Võlanõustajad üritavad vahel õpetada hädalisi oma majandusasjadest sotti saama, soovitavad kõik arved kokku korjata, ritta sättida ja siis otsast neid tasuma hakata. Sageli on enda pankrotti laskmine, ise kohtusse minek parim lahendus, et saada rahu ähvardavatest kirjadest, mida tahaks läbi lugemata kaminasse heita – sageli heidetaksegi – ja õppida lõputuna näiva võlakoormaga elama.
Üks esimesi võlanõustajaid Eestis, nüüd noorukest võlanõustajate ühendust vedav Kaidi Silver-Schöbe ärgitab võlgnikke enda eest ka seisma – kõigi intresside ja kohustustega, mille laenuandjad himukalt veidi paremat elu lootnule kaela määrivad, ei pruugi leppida. Alles hiljaaegu vaatas ta aga kohtusaalis kõrvalseisjana pealt, kuidas vapper võlgnik üritas seaduslikke võimalusi kasutades end maksma panna.
Samas lasi võlgu olija kohtusaalis pea nii longu, et ei kuulnud, kuidas isegi kohtunik kordas, et tema küll kiirlaenajast võlausaldaja nõudest aru ei saa. Kohtukulli ees seistes ja imestades, kuidas ta küll sellisesse kohta on jõudnud, tagus võlgniku peas vaid üks mõte: olen kõigega nõus, saaks vaid kohtusaalist minema.
«Hirm on see, mis töötab, inimesed jõuavad enesetapu äärele, kui nad iga päev ähvardusi saavad,» vuristab Diana Türna, võlanõustaja Tartust.
Tema arvutis on 618 inimese toimikud. 2009. aastal, kui ta nõu andma hakkas, oli neid 260. Iga kuu lisandub talle paarkümmend uut nõu küsijat.
Õnnelik lõpp erand
Isegi siis, kui inimesed on uuesti tööd leidnud ja tahaksid töötuna kogunenud võlgu maksma hakata, ei paista erilist lootuskiirt, sest nende hetkepalgad kipuvad jääma miinimumi piiresse.
«Me kõik ootame õnnelikke lõppe oma lugudele, aga alati ei ole õnnelikku lõppu, vähemalt mitte nii õnnelikku, kui loodame,» tõdeb Türna elutargalt.
Võlanõustaja lisab, et tema ülesanne on aidata inimestel jõuda mõistmiseni, et asjalood on just nii, nagu nad on kujunenud ning selle teadmise ja võlgadega tuleb õppida elama.
Niina sättis pestud ja triigitud suure salli hoolikalt juustele, tänas võlanõustajat kuulamise eest ja lahkus lootusrikkamalt. Ega ta saanud kaasa võluvitsa, millega oma rahamure lahendada, aga üks lahendus, millele ta juba mõnda aega oli mõelnud, sai kindlamaks: oma probleem tuleb ise lahendada.
Ning väljapääsuni võiks jõuda, kui ta mõneks ajaks Soomes – või veel parem Rootsis – koristajatööd saaks teha. Keegi oli talle juba kedagi soovitanud, kes kindlasti aitab. Oleks see vaid ka päriselt nii lihtne!