Kui värskelt Lääne maavanema kandidaadiks esitatud Võru reformierakondlane Innar Mäesalu saab ametisse, siis ongi peaaegu kõik maavanemad koalitsiooniparteide liikmed. Vaid Ida-Viru maavanem Riho Breivel
on veel erand, aga temagi viieaastane ametiaeg lõpeb järgmisel aastal. Suure tõenäosusega näeme seejärel pilti, kus eranditult kõik maavanemad esindavad valitsusliidu parteisid, kirjutab Sulev Valner.
Aastatel 2009–2011 on valitsus ametisse määranud (koos nimetamisel oleva Lääne maavanemaga) 13 maavanemat, kes kõik kuuluvad kas Reformierakonda või Isamaa ja Res Publica Liitu. Samas on üleskutse hoiduda riigiametnike parteistamisest kõlanud kõigi viimaste valimiste eel kui oluline osa riigi valitsemise heast tavast.
Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul on paljudes sel teemal peetud aruteludes jäänud kõlama, et parem olgu inimene läbipaistvalt teatud mõtteviisi pooldaja, mitte varjatult. «Kui tegemist on riigi esindajaga kohapeal, on tal lihtsam töötada, kui tal on valitsuse toetus,» toob ta valitsuserakonda kuuluva maavanema üheks plussiks.
Selgelt riigi esindaja
Kas võib öelda, et varem olid paljud populaarsed maavanemad liiga vastanduvad valitsusele ja seetõttu on maavanemad nüüd muudetud rangelt valitsuse käepikenduseks?
«Ilmselt küll,» vastab regionaalminister lakooniliselt.
Kiisleri sõnul ei maksa silmi sulgeda ka tõsiasja ees, et iga populaarne maavanem saab valimistel korralikult hääli. Näiteks viimastel riigikogu valimistel said koha parlamenti Põlva maavanem Priit Sibul (IRL) ning Lääne maavanem Neeme Suur (SDE).
See aga teeb need kohad parteidele ahvatlevaks, et kasvatada uusi tulevastel valimistel edukaid häältepüüdjaid. Teatud pöördepunkt jääb ilmselt 2003. aastasse, kui riigikogu valimistel kandideeris väga palju tolleaegseid maavanemaid ja nad osutusid valituks erinevates erakondlikes nimekirjades.
Vastavalt vabariigi valitsuse seadusele nimetab maavanema regionaalministri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Ehkki seadus ütleb, et regionaalminister peab tutvustama maavanemakandidaati enne maakonna kohaliku omavalitsusliidu üldkoosolekule ning kuulama ära ja valitsusse viima omavalitsuste arvamuse, on see viimastel aastatel muutunud puhtaks formaalsuseks.
Isegi kui omavalitsused ütlevad kindla «ei», nagu juhtus näiteks Priit Sibula esitamisel Põlvamaal 2007. aastal, Tiit Leieri puhul Raplamaal 2009. aastal või Andres Kõivu puhul Võru maavanema kandidaadina 2010. aastal, ei ole valitsusliit jätnud endale vajalikku meest ametisse panemata.
Regionaalminister Kiisler põhjendab omavalitsusliitude tahte sellist eiramist kahe põhjusega.
«Üks on see, et maavanem on selgelt riigi esindaja, mitte omavalitsuste esindaja. Teiseks domineerivad praeguseks enamikus maakondades omavalitsusjuhtidena inimesed, kes on erakondliku kuuluvusega või muidu poliitilised figuurid,» märgib ta.
«Näen omast kogemusest, et omavalitsusliidu seisukoht, kas toetada mingit kandidaati või mitte, on erakondades läbi arutatud ja erakondade mõjutatud ning ei pruugi oleneda konkreetse kandidaadi omadustest,» annab regionaalminister Kiisler mõista, et ka häid kandidaate võidakse omavalitsusliidus poliitilistel põhjustel läbi kukutada.
Need ajad, kui omavalitsusliidu hääletusest tõepoolest sõltus, kas uus maavanem saab ametisse või mitte, jäävad aastate taha.
Ministri roll piseneb
Tegelikult on kaheldav, kui suur on mõne maavanema leidmisel, nagu näiteks praegu Lääne maavanema puhul, olnud üldse regionaalministri roll. Hiiu Leht väitis juba enam kui kaks kuud tagasi, et Reformierakond kuulutas Lääne maavanema koha endale kuuluvaks, kuna saarlaste oma anti IRLile.
Ning värske kandidaat, Võru reformierakondlasest abilinnapea Innar Mäesalu ütles Lõunalehele nii: «Partei küsis nädalapäevad tagasi, kas mul on valmisolek asuda sinna ametikohale, kui selline ettepanek tuleb. Täna tegi Siim Kiisler ettepaneku asuda Lääne maavanemaks. Ootasin ettepanekut, olin valmis ja ütlesin «jah».»
Regionaalminister ei lükka otseselt tagasi väidet, et mõnel juhul esitabki kandidaadi partei ja tema osaks jääb kandidaat valitsusse otsustamisele viia.
«Aga toimub ikka arutelu, kas see inimene on sobiv, kas ta saab selle tööga hakkama,» sõnastab Kiisler, et temalgi on oma roll.
«Loomulikult ma regionaalministrina konsulteerin, kas kandidaat leiab valitsuse toetuse või mitte,» vastab ta mitmemõtteliselt, lisades, et pole mõtet koormata inimesi kandideerimisega, kui on silmanähtav, et nad valitsuse toetust ei leia.
Kiisler meenutab, et oli selline aeg, kui maavanemaid otsiti avaliku konkursiga, aga valituks osutusid ikka tollase valitsusliidu toetatud inimesed.