E, 26.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kas rahapuudus, järelevalve puudus, kasvatajate puudus või lihtsalt õnnetus?

Mikk Salu
, reporter
Kas rahapuudus, järelevalve puudus, kasvatajate puudus või lihtsalt õnnetus?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tallinna Laagna Rukkilille lasteaia šokiseisundis personalile pakkus eile õhtul tuge kriisipsühholoog.
Tallinna Laagna Rukkilille lasteaia šokiseisundis personalile pakkus eile õhtul tuge kriisipsühholoog. Foto: Priit Simson

Eile päeval hukkus Tallinnas Laagna Rukkilille lasteaias juhtunud õnnetuses kolmeaastane poiss. Laps oli koos rühmakaaslaste ja kasvatajaga õues, kuid läks rühmast eemale ronimisredelile, kaotas seal tasakaalu ja kukkus nii õnnetult, et jäi peadpidi kahe pulga vahele rippuma.



Et redel oli katkine – sel puudus  alt teine pulk –, ei olnud poisi jalgadel kandepinda, ta jäi redelile rippuma ning ilmselt lämbus. Kahe pulga vahe on 20 sentimeetrit. Poiss võis ronimisredelil rippuda kümmekond minutit – siis leidsid ta teised lapsed, kes kutsusid kasvataja.

Kasvatajad võtsid poisi redelilt alla ja kutsusid kiirabi. Meedikud elustasid last rohkem kui tund aega, kuid tema elu päästa ei suudetud. Redel asub lasteaia kaugemas nurgas ning mänguväljakul olijate eest varjavad seda lippaed ja mõned põõsad.

Ametnikud jäid eile oma sõnavõttudes ettevaatlikuks. Prokuratuur algatas uurimise paragrahvi 117 järgi, mis käsitleb surma põhjustamist ettevaatamatusest. Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula, kes käis eile ka ise kohapeal olukorraga tutvumas, rääkis, et eks see Nõukogude ajast pärit redelite ja turnimisvahendite teema ole kaua aega üleval olnud.

«Aga lastele need meeldivad. Kolmkümmend aastat on neil ronitud ja midagi pole juhtunud,» ütles Pajula, lisades, et mingit otsust selle kohta, kas nüüd kontrollitakse üle kõik Tallinna lasteaiad, pole veel tehtud. «Ootame uurimise tulemused ära.»

Ohutus ja raha

Julma paradoksina on Rukkilille lasteaia arengukavas kirjas, et aastatel 2008–2010 oli kõige tähtsam arengueesmärk see, et lastel oleks lasteaias turvaline ja ohutu.

Tegelikult tehtigi selle heaks päris palju: lasteaia uksed on varustatud fonolukusüsteemiga, õuealal on uuendatud mänguväljakuid, on paigaldatud uus asfaltkate, on remonditud hoone otsaseinad ja tuletõrje tagavaratrepid, töötajad on saanud tuletõrje- ja esmaabikoolitust.

Paraku lisatakse samas arengukavas, et 2009. aastal sai raha otsa, investeeringuid enam ei tehtud ja mitu projekti, sealhulgas ka ohutust parandavad ettevõtmised, jäi pooleli. Lasteaedade rahahädast ja Tallinna linna tehtud kärbetest on muidugi palju kirjutatud.

Enamik lasteaedu on samasuguses seisus. Näiteks Tallinna Lepatriinu lasteaia direktor Tiiu Parbus räägkis, et ka neil on veel neid «Nõukogude stiilis» mänguväljakute redeleid ja nemadki on mõelnud igasuguste asjade üle, mida võiks parandada. «Aga kõigeks raha ei jätku,» nendib ta.

Haridusameti juht Andres Pajula ütles eile õhtul «Aktuaalses kaameras» rääkides, et linn ja haridusamet peavad juhtunust tegema omad järeldused. Vastates saatejuht Aarne Rannamäe küsimusele, kas Tallinna lasteaedade rahastamises on nüüd tulemas muutusi, kinnitas Pajula: «Pärast sellist juhtumit peab olukord muutuma.»

Tallinna linn on Rukkilille lasteaiaga seotud mitmel tasandil. Esiteks on linn lasteaia omanik ja seaduste järgi vastutavad ehitiste, sealhulgas mänguväljakute turvalisuse eest Eestis just omanikud. Kontrollimisõigus on tehnilise järelevalve ametil ja kohalikul omavalitsusel. See tähendab, et Tallinn on ühekorraga nii omanik ehk vastutaja kui ka järelevalvaja.

«Mingit lauskontrollimist Eestis ei tehta, ehitisi on ju kümneid tuhandeid, sellepärast ka kehtib omaniku vastutus,» täpsustas Eestis kehtivat korda tehnilise järelevalve ameti ehitus- ja elektriosakonna juhataja Janne Kurg.

Ta lisas (küll mitte selle juhtumi kohta, sest ta polnud detailidega kursis), et alati tuleb arvestada ka inimfaktorit. Isegi kui mänguväljak vastab ohutusnõuetele, ei tähenda see, et seal ei võiks õnnetusi juhtuda. Laps on laps, ja see, mis on kuueaastasele ohutu, ei pruugi olla ohutu kolmeaastasele. Ilma täiskasvanuta lapsi mänguväljakule saata ei tohi.

Andres Pajula kinnitas eile «Aktuaalses kaameras», et mänguväljakute korrashoiu eest vastutab lasteaia juhataja. Kuigi üks lugeja kinnitas eile postimees.ee kommentaariumis, et on Laagna Rukkilille lasteaia katkise ronimisredeli asjus pöördunud nii haridusameti kui lasteaia poole, märkis Pajula, et tema ei ole sellest midagi kuulnud.

Päästjad vabastasid lapsi

Järgmine küsimus ongi seega järelevalve. Eilses tragöödias oli tegu 18-lapselise rühmaga, keda valvas üks kasvataja. Tõsi, samal ajal olid väljas ka teised rühmad ja kasvatajad.

Haridusministri kinnitatud «Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu» määrus ütleb, et ühe lasteaiarühma juurde peab kuuluma kaks täiskasvanut: kasvataja ja abiõpetaja.

Samas ei oska haridusministeeriumi ametnikud ka ise öelda, kas see nõue tähendab seda, et kaks täiskasvanut peavad olema tõepoolest pidevalt ja kogu aeg füüsiliselt koos lastega – Rukkilille lasteaia õnnetuse ajal oli rühmaga koos väljas ainult kasvataja.

Mitme Tallinna lasteaedniku sõnul käibki lasteaedades tavaliselt nii, et kui kasvataja läheb lastega välja, siis abiõpetaja kasutab seda aega ruumide koristamiseks.  

Laste  mänguväljakute ohutus ei ole uus teema. Postimees kirjutas viimati sellest augustis, taustaks uudis, kuidas Ida-Virumaal käisid päästjad suvel kahel korral aitamas mänguväljakul kuhugi kinni jäänud lapsi.

Just eelmisel aastal kinnitas ka sotsiaalminister Hanno Pevkur uue korra, kuidas lasteaiad peavad tegema riskianalüüsi. «Kõik Eesti lasteaiad teevad sellel aastal sellist riskianalüüsi. Ka meie tegeleme just praegu sellega – tähtaeg on detsembris –, ja nüüd selline masendav
uudis,» tundis Lepatriinu lasteaia direktor Tiiu Parbus masendust.

KOMMENTAAR

Liisa Pakosta
Tallinna voli­kogu liige


Mulle kui kolmeaastase tütre emale on see uudis muidugi šokeeriv. Kaastunne kõigile, keda see puudutab. Süüdlasi ma ei taha praegu otsida, las uurijad teevad oma tööd, aga lapsevanemana annaksin kaks nõuannet, mida järgida. Esiteks, kui vaatate mänguväljakul mingeid redeleid või turnimisriistu, siis proovige ette kujutada, mis juhtuks siis, kui laps kukuks alla sealt kõige ülemiselt astmelt või redelipulgalt. Kas seal all on midagi pehmendavat, kummist matid või liivariba? Vaadake seda ja mõelge.

Ja teine asi, millele tasub mõelda, on laste riided. Kas kapuuts tuleb ära, kas kapuutsi küljes on mingid nöörid või pandlad, mis võivad pooma hakata, kui laps kuhugi kinni jääb? Meie kauplusteski müüakse erineva kvaliteediga riideid, ka selliseid, mis ohutusnõuetele ei pruugi vastata. Just need kaks asja, turnimisredelid ja lapse riided, ongi kaks esimest, millele tasub tähelepanu pöörata.

Lugejate kommentaare postimees.ee-st

Üks lasteaiaõpetaja

Reaalsus on see, et üks inimene peab õues jälgima 30 last, sest õpetaja abi ju laste õuesoleku ajal koristab rühmaruumi ja rühmad on rahapuuduse ning lasteaiakohtade vähesuse tõttu täis tuubitud. Lapsed tahavad palju joosta, ronida, mürada, seda ei saa neile keelata.

See pole õige, et «kasvatajad ajavad juttu ja lapsi ei vaata». Juttu võib ju rääkida, kuid silmadega jälgitakse lapsi kogu aeg, kogenud lasteaiaõpetajad oskavad õnnetusi ennetada ja laste turvalisust tagada.

Ilmselt oli tegemist kõigi halbade juhuste kokkulangemisega, sest see, mis juhtus, on iga lasteaiaõpetaja sügavaim hirm.

Ema

Seal lasteais käib minugi kolmeaastane poja. Kevadel kirjutasin Tallinna haridusametisse, inimesele, kes tegeleb lasteaaedadega. Põhjuseks hoovis olev lagunenud liumägi. Liumäe laskmise osa oli nii katki, et seal oleks laps võinud oma jala lõhkuda. Puidust osa oli nii purunenud, et teravad toikad püsti. Samuti kirjutasin nendest katkistest ronimisredelitest.

Vastuseks tuli: raha ei ole. Lasteaia juhataja sai vist ikkagi korralduse see jube liumägi likvideerida, seda ka tehti. Aga kahju, et minu kirjast ei olnud niipalju abi, et katkised turnimisredelid ära viia.

Kaastunne

Aastal 1989 juhtus sarnane õnnetus Taksopargi juures lasteaias. Lihtsalt jäi lapse kombeka nöör liumäe vahele kinni ja laps lämbus.

Ema

Minu viieaastane poeg jäi ka õues mängides ronimiskaare vahele rippuma, tal oli rattakiiver peas ja kiiver jäi pulkade vahele kinni. Ta oleks ka ära lämbunud, aga õnneks naabermaja elanik nägi ja päästis ta.  

Kata

Olles isegi lasteaias õpetaja, tean, et piisab kas või ühest sekundist ja laps on juba teises kohas. Teadupoolest on meil lasteaiad ülerahvastatud ja näiteks 24 last valvata pole lihtsalt reaalne. Piisab mõnest sekundist, kui võib midagi saatuslikku juhtuda...

Õpetaja

Kas Eesti riik nüüd hakkab nägema viga selles, et 25 last ühele õpetajale on liiga palju? Täpsemate asjaolude selgitamine on selle loo puhul eriti oluline. Mõelge sellele, kui on 24 last tavarühmas ja 16 last sõimerühmas ning õuesoleku ajal on ainult üks õpetaja kõiki neid valvamas, kas see on reaalselt võimalik, et kõik saavad tähelepanu?

KC

Vabandust, kui laps seal tõepoolest kümmekond minutit rippus, siis tuleb kasvatajate suunas vaadata. Alati võib juhtuda, et laps hetkeks silmist kaob, kuid et kümmekond minutit tähelepanu hajub või ei märka last redelil, see on juba liiast.

Lisaks ei saa ignoreerida fakti, et redelil üks aste puudu oli. Lastele potentsiaalselt ohtlikud katkised atribuudid tuleks lasteaedadest kohe eemaldada. Eeldan, et selles osas vastutab lasteaed.

EI

Selles lasteaias on U-kujuline hoov, kus osa taheti kinni panna värava ja aiaga, ent selleks ei jagunud lasteaial raha. Ka korjandusest ei piisanud. Lisaks oli kogu varustus seal nõukaaegne ja vanemate arvates ohtlik. Osa neist õnnestus ära korjata, aga see õnnetu redel jäi veel alles.

 

Märksõnad
Tagasi üles