Reform keelab tudengil akadeemilise puhkuse ajal õppimise

Loeng ülikoolis.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kui praegu on otsus, kas lubada akadeemilisel puhkusel oleval tudengil samal ajal ka loengutes käia, iga kõrgkooli teha, siis kõrgharidusreformi eelnõusse on kirja pandud, et akadeemilise puhkuse ajal ei ole tudengil õigust õppetöös osaleda. Nii ülikoolid kui üliõpilased on selle punkti vastu.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo rõhutas tänasel kõrgharidusreformi konverentsil, et akadeemiline puhkus on selleks, et üliõpilane saaks põhjendatud asjaoludel vabaks ülikoolipoolsetest kohustustest. «See ei tähenda, et üliõpilane ei võiks edasi õppida, loomulikult võib. Aga ta on vaba kohustustest ülikooli ees – sellega käivad kaasas ka õigused. Ta on vaba õigusest õppetööst osa võtta. Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus,» pidas Aaviksoo mõistlikuks.

«Täna teame, et akadeemilise puhkuse institutsioon, mis on esialgu mõeldud põhjendatud juhtudeks –näiteks vanemapuhkus, kaitseväeteenistus, tervislikud põhjused – on valdavalt muutnud valdavalt õpingute pikendamise instrumendiks,» ei olnud minister rahul. «Akadeemilist puhkust võetakse paljudel juhtudel selleks, et õiendada ära oma akadeemilisi võlgnevusi. Sellisena pole see otstarbekas, sest õpingute pikendamine ehk osaajaline õpe on täiesti võimalik ka teise korralduse alusel, kui inimene ei suuda või soovi täisajaga õppida.»

Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land sõnas, et rektorite nõukogu on selle poolt, et tudengitel lubataks ülikoolis õppida ka akadeemilise puhkuse ajal.

Üliõpilaskondade liidu juht Eimar Veldre oli samuti õppimise keelu vastu: «See [akadeemiline puhkus – toim] on õigus ja sellele ei saa kohustust panna. See on õigus puhata, aga võimalus ka õppida. Kui võrrelda töötamisega, siis ka töölepinguseaduse järgi on töötajal õigus puhkusele, aga keegi ei saa keelata tal puhkuse ajal töötamist,» tõi Veldre esile.

«Tahaks teada, kuidas seda kontrollitakse? Ma arvan, et ülikoolid on piisavalt mõistlikud, et üliõpilastele vastu tulla ja arvestada reaalse eluga. Ma ei kujuta ette, et haridusministeeriumi ametnikud hakkaksid kõrgkoolides ringi jooksma ja seda kontrollima. See on nonsenss,» sõnas ta.

Aaviksoo arvas, et niipea kui muudetakse reegleid ja antakse ülikoolidele õigus võtta tasu nendelt tudengitelt, kes oma õpingutega lähevad üleaja, muudab see kardinaalselt ka üliõpilaste käitumist. Ta tõi näite Tartu Ülikoolist, kus arstiteaduskonnas, kus juba praegu nõutakse õppekava täitmist täismahus igas semestris, suudab seda teha 60 protsenti üliõpilastest. «Seal, kus seda nõuet pole, suudab seda teha 20-60 protsenti õppuritest.»

«Ainuüksi nõudmiste muutmisega motiveeritakse üliõpilasi käituma mitte 10-20 protsenti, vaid kaks korda!» uskus minister.

«Üldistan oma pikaajalist kogemust Tartu Ülikoolist : need üliõpilased, kes õpivad täisajaga ja lõpetavad ülikooli nominaalaja jooksul, nende keskmine akadeemiline tulemuslikkus on oluliselt suurem kui nendel, kes ülikoolis veedavad 10 või 15 aastat. Korrelatsioon on väga tugev,» sõnas Aaviksoo. Seetõttu pidas ta õppeaja lühendamist mitte ainult efektiivsuse, vaid ka kvaliteedi küsimuseks.

Ta viitas, et mõnes riigis aeguvad varem sooritatud õpingud – näiteks, kui mõni eksam on õiendatud 5 või 10 aastat tagasi, siis peetakse otstarbekaks selle kursuse uuesti läbimist.

 

Tagasi üles