Riik ei pea õnnetuste ennetamiseks traumaregistrit vajalikuks

Kipsi sidumine. Foto on illustreeriv.

FOTO: PRIIT MÜRK/PM/SCANPIX BALTICS

Eestis oleks vaja traumaregistrit, mis aitaks täpsemalt analüüsida lastel juhtuvate traumade põhjusi ning neid vähendada, leiab Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja asetäitja Ene Tomberg. Sotsiaalministeeriumi hinnangul pole eraldi registri loomine mõttekas, pigem arendatakse tervise infosüsteemi.

Kui Eestis registreeriti 2009. aastal kokku 52 203 lastega juhtunud traumat, siis neist 10 139 oli pea ja kaela traumad. «Me ei tea, millised on nende pikaajalisemaid tagajärjed,» oli Ene Tomberg murelik. «Kui võrdleme ennast maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetega, siis kui maailmas oli 2008. aastal 17 protsenti laste õnnetustest vapustused ja peaaju põrutused, siis meil 37 protsenti. Kas meie laste pead on nii rasked, et nad kukuvad nii palju?» imestas Tomberg.

Luumurde ja põletusi on meil maailma andmetega võrreldes keskmiselt sama palju, kuid mujal on olnud rohkem kui Eestis mürgistusi ja lahtiseid haavu.

«Eelkõige peaksime me viima miinimumini laste kukkumised. Terve maailm ei saa aru, miks meil neid nii palju on,» sõnas Tomberg. «Kukkumistel on omad põhjused - kas keskkond, mis on meil terav probleem, või on see hoolimatu käitumine. Mina seostaksin seda ka üldise laste koordinatsiooni, kehahoiuga – kogu meie liikumiskasvatus varasest east pole ainult lasteaia, vaid ka vanemate õpetuses kinni,» sõnas ta.

Näiteks 2009. aastal pöördus Tallinna lastehaiglasse 12 alla 1-aastast last, kes olid kukkunud kas turvatoolist, ostukärust või lapsevankrist. Esimese kolme eluaasta jooksul jõudis sinna turvatoolist või ostukärust kukkumistega kokku isegi 19 last. «Kas emad ei jälgi, kui õigesti ja turvaliselt on laps kinnitatud?» imestas Tomberg.

Tomberg tõstis uuesti vajaduse traumaregistri järele, mida on tema sõnul räägitud alates 1996. aastast, ent siiani pole seda käivitatud.«Me peame teadma, miks trauma juhtus, kus juhtus, mis tingimustes. Muidugi tahaksime ka vanemate teadlikkust puudutada - kas ta oli teadlik võimalikust ohust.»

Riik loodab tervise infosüsteemile

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet seda vajalikuks ei pea. «Oleme loobunud eraldi vigastuste registri tegemisest, kasutame olemasolevaid andmebaase ning paralleelselt arendame tervise infosüsteemi,» sõnas ta.

Praegu kogutakse Eestis vigastuste andmeid paralleelselt mitme asutuse andmebaasidesse - näiteks haigekassa, liikluskindlustuse fondi, Tervise Arengu Instituudi, maanteeameti, tervishoiuteenuste osutajate, tööinspektsiooni, politsei ning surma põhjuse registrisse.

«Tervishoiuasutustes registreeritakse vigastused vastavalt rahvusvahelisele haiguste klassifikaatori 10 väljaandele (RHK-10). Registreeritakse nii vigastus ise (nt luumurd mingis piirkonnas) kui vigastuse tekitanud välispõhjus (nt sõiduauto kokkupõrkel vigastatud jalakäija),» selgitas Normet.

Tervishoiuasutused esitavad oma andmete põhjal koondaruandeid TAI-sse ning nende põhjal selguvad koondnumbrid sõidukiõnnetuste kohta, samuti saab infot, kas õnnetus juhtus tööd tehes, vabal ajal vms.

«Tulevikus on plaan koondaruannetest loobuda ja analüüsiks kasutada tervise infosüsteemi kogunevaid andmeid, mis võimaldavad märksa detailsemaid analüüse,» sõnas Normet.

Euroopa Liidu tasemel on olemas vigastuste andmebaas, kus riigid osalevad vabatahtlikkuse alusel. Eesti osales selles vaid 2006. aastal pilootprojektina.

«Hetkel on EL-s lõppemas jätkuprojekt, mille käigus püütakse vigastuste registri andmestiku kokku panna erakorralise meditsiini osakonna ja haiglaandmestiku RHK koodide integreerimise tulemusena, et vähendada raviasutuste registreerimiskoormust,» sõnas Normet.

Samuti ootab Eesti WHO ettevalmistatavat RHK 11. versiooni, mis peaks jõustuma 2015. «Esialgsete lubaduste järgi ühildatakse seal vigastuste kodeerimist detailsema vigastuste klassifikaatoriga. Seega peaks uus RHK versioon võimaldama täpsemat infot vigastuste põhjuste kohta,» lootis ta.

--
Pea pooled õnnetustest kodus

* 2009. aastal juhtus kodus 44 protsenti laste õnnetustest, mis põhjustasid haiglasse mineku või arstiabi saamise.
* Põletusi-söövitusi registreeriti 2009. aastal laste seas kokku 1338. «Haiglasse sattunutest on siin põhiline grupp esimese kahe eluaasta lapsed ja vanematelt kõlab ikka seesama lause: «Ma ei oleks iial arvanud..»,» rääkis Tomberg.
* 2009. aastal tuli põletuste tõttu haiglaravile 45 oma esimest kaht eluaastat elavat last.
* Mööblilt kukkumisi oli 11, kusjuures kõige drastilisemad olid kaks pesumasinalt kukkumist, mähkimislaualt kukkumisega pöördus haiglasse 6 last. «See on seostatav sellega, et keegi ei märka, mis ajal lapsed hakkavad end pöörama,» sõnas Tomberg.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles