Redel ja helkurvest avavad paljud uksed: eksperiment paljastas puudujäägid riigiasutuste turvalisuses

«Palun astuge seina äärde,» ütleb politseinik, kui ta mu superministeeriumi aiaga kaitstud tagaukse juurest tabab. Kõik. Nüüd vist viiaksegi trellide taha. See kõrge kategooriaga riigikaitseobjekt, mida politseinikud ööpäev läbi valvavad, on järjekorras juba kaheksas riigiasutus, kuhu üritasin ajakirjandusliku eksperimendi korras uitama pääseda. Ja nii mõnelgi korral see õnnestus.

Kerime ajas poolteist nädalat tagasi.

Veendumaks, kui kerge on Eesti olulistesse riigiasutustesse sisse pääseda, võtan toimetusest redeli, panen selga tunked ja helkurvesti. Plaan on lihtne: kui keegi küsib, esitlen ennast suitsuandurite kaardistajana. Kinnitan enda külge kaamera ja mikrofoni, et toimuv jäädvustada.

Esimesena lähen koolieksameid korraldavasse Innovesse. Sisenen enesekindlalt, hoides telefon kõrva ääres ning viipan redeliga valvetädile, kes vastuseks vaid noogutab. Küsin külastajakaarti. Pole probleemi, kirjutan enda kontaktandmed nimekirja vabale joonele ja saan pääsukaardi kogu majale. Teen esimese suitsuanduri «kaardistamise» kohe esimesel korrusel ära: redel püsti, kahtlustav pilk andurile, paar tonksu pastakaga selle pihta ja kirjutan märkmikusse «korras».

Adrenaliin on sekundiga laes. Vaatan veel mõnda andurit ja võtan suuna kõige kõrgemale korrusele. Väljun liftist ja vastu kõnnib tõsine naisterahvas. Noogutan tervituseks, ta ei lase ennast minust segada. Pooled kontoriruumid on tühjad, uksed lahti. Sammun nagu vaba mees vabal maal. Kui tahan, võiksin rahulikult mõne arvuti taga toimetama asuda. Korrused läbi jalutatud, otsustan pärast pooletunnist jalutuskäiku lahkuda.

SA Innove: eksperiment näitas, et majja võivad pääseda ka kõrvalised isikud

«Majas käivatele hooldus- ja remondimeestele anname üldjuhul kaardi majas liikumiseks siis, kui teame inimest nägupidi (PRISTIS vmt). Kahtluse korral täpsustab infotöötaja haldusjuhiga. Antud ajakirjandusliku eksperimendi käigus tuli Sander Punamäe majja täies tööriietes ja töövahenditega, samuti oli tal kaasas redel, mistõttu ta ei äratanud kahtlust. Üldjuhul on turvatase piisav, kuid nagu näitas eksperiment, erandjuhtudel võib majja pääseda ka kõrvalisi isikuid. Külastajatele väljastavate kiipkaartidega pääseb ainult kindlatesse tsoonidesse. Ajakirjandusliku eksperimendi käigus ei sisenetud kõrgema turvalisusega tsoonidesse.» ütles SA Innove haldusvaldkonna juht Ülar Kohari.

«Äkki on vale maja»

Kas tõesti ongi nii lihtne? Järgmiseks objektiks on maaeluministeerium. Valvelauas istuv käredahäälne naine ei küsi peale mu nime mitte midagi. Ta ulatab lahkelt külastajakaardi, kuid kutsub mulle vastu haldusosakonna ametniku. «Kust firmast te olete? Ma ei saa aru? Kes teid siia saatis? Kellega on teil kokku lepitud? Meil käib siin hoopis teine firma.» Oskan vastata vaid laveerides: ülemus saatis; vist jah; graafikus oli kirjas; ma ei mäleta. See ei tööta ja naisterahvas piidleb kahtlustavalt. «Helista oma ülemusele ja uuri välja,» käsib ta.

Nõustun, kuid ülemust ju pole. Haaran redeli ja hakkan vaikselt ukse poole liikuma justkui numbrit telefoniraamatust otsides. «Helista siin! Jäta redel siia!» kuulen selja tagant.  Tunnen, et tark oleks olukorra päästmiseks tiineka kombel solvuda – mis mõttes ta ei luba mul tööd teha! «No äkki ma siis olen jah vales majas! Ma lähen välja ja helistan seal!» ütlen talle. Lahkun ja loodan, et jutt minust ministeeriumite vahel liikvele ei lähe.

Maaeluministeerium edasipääsu ei võimaldanud

«Vastavalt maaeluministeeriumi töökorraldusreeglitele kutsuti infolaua juurde vastutav haldusosakonna ametnik, kes teile selgitas, et maaeluministeerium ei ole antud töid tellinud, mille tõttu teile pääsu infolauast edasi ei võimaldatud,» ütles maaeluministeeriumi avalike suhete juht Karolin Lillemäe.

Jalutuskäik Tallinna linnavalitsuses

Järgmisena võtan ette Tallinna linnavalitsuse, kuhu aastaid tagasi kaitsepolitsei ametnikud valvelauast möödudes sisse marssisid ja linnavalitsusse piilukaamera paigaldamisega hiljem abilinnapea Kalle Klandorfi initsiatiivil üle Eesti tuntuks said.

Haaran autost redeli, panen kõrva äärde telefoni ja olen «väga hõivatud». Viipan redeliga valvetöötajale ja ütlen muuseas: «Tulin suitsuandureid kontrollima.» Munitsipaalpolitsei vormis härra pärib, kas olen «Hotronicust» (linnavalitsuse suitsuandureid kontrolliv firma). Vastan, et ei ole ning mõtlen välja firmanime. «Mis asi, mis asi? Ah, mis, võta kaart,» lööb maja valvur käega.

Suundun teisele korrusele ja panen redeli püsti. Lagi on Tallinna linnavalitsuse hoones aga niivõrd kõrge, et isegi minu 196-sentimeetrise pikkuse juurest sellest mingit kasu pole. Jalutan koridoris ja loen andureid kokku. Laenan kontoritöötajalt pastakat ja teen märkmikusse nii igaks juhuks mõned märkmed, sest tajun, kuidas turvamees mind kaameratest jälgib.

Umbes kümme minutit hiljem ilmub valvetöötaja teisele korrusele ja küsib, kust ma olen ja mida täpselt tegema tulin. Selgitan, et tulin andureid kaardistama – see on rutiinne tegevus, et kolleeg saaks järgmisel nädalal nende tundlikkust ja korrasolu testida. «Aa, siis küll. Jaa-jaa,» ütleb ta ja küsib minult kui spetsialistilt andurite tundlikkuse kohta. Linnavalitsuse uksevalvur läheb tagasi tööpostile ning mina võtan suuna kolmandale korrusele.

Käin sealgi ruumid läbi ja loetlen andureid, kui äkki kuulen hingeldavat meest lähenemas. Ta ulatab mulle telefoni. Liini teises otsas majahalduse eest vastutava inimese asendustöötaja, kes minu kohta uurima hakkab. Jõuame kokkuleppele, et helistan oma ülemusele ja täpsustan olukorda. Otsustan lahkuda.

Umbes neli tundi hiljem ilmub uudisteportaalis Delfi lugu pealkirjaga «Eesti Meedia töötaja tungis linnavalitsusse. Pettuse ilmnedes saadeti ta minema». Linnavalitsus on minu ideniteedi jälile jõudnud ilmselt tänu munitsipaalpolitseile, kes meie auto numbrit kontrollis. Linn teeb abilinnapea Kalle Klandorfi nõudmisel politseisse avalduse. Klandorf räägib endise jälitusametnikuna linnavalitsuse pesuruumi piilkaamera paigaldamisest, mis on tõest muidugi kaugel.

Klandorf andis asja politseisse

«See, et Te oma väärtegu varjate ajakirjandusliku eksperimendina, näitab veelkord Teie toimetuse ebakorrektsust. See, et Te tungisite majja valega, on karistatav. Tallinna LOV on turvatud korralikult ja piisavalt, muidu ju teid poleks kätte saadud. Meie ametnikud suhtuvad töötegijasse viisakalt ja austusega, kahjuks ka siis, kui viimane valetab. Aga valel on lühikesed jalad ja seda näitab seegi, et pärast pesuruumis käimist tabati Teid kolmandalt korruselt. Meie töötaja viga seisnes selles, et ta ei kutsunud politseid ja ei lasknud Teid politseisse toimetada. See viga oleks kindlasti olemata jäänud, kui ma oleksin majas viibinud. Oma tegevusega Te hägustate politsei reageerimist tegelikele sündmustele,» ütles Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf.

Uudis üllatuskontrollist kui hane selga vesi

Panen eksperimendi nädalaks seisma ja jätkan uue plaaniga: keskkonnaametis on lokaalne elektririke ning mul on tarvis elektrikilbi juurde pääseda.

Ukse peal tervitab mind valvelauas vene keelt kõnelev härra, kellega purssides saame ühisele mõistmisele, et mul on kindlasti vaja kolmandale korrusele jõuda. Ta ulatab mulle liftišahti võtmed ning suunab mind keskkonnaametisse. Lähen sisse, töömesilased tervitavad. Teen kontorile ringi peale ja sisenen ka kontoriruumidesse. Leian üles ka maja elektrikapi, millest avaneb vaade suurele juhtmepuntrale. Teoreetiliselt oleks võimalik kogu maja elektrisüsteem välja lülitada.

Kuna juhtkonna ruumide võtmeid ma ei saanud, lähen proovin lihtsalt nende ukse taga kella lasta. Õnnestub – viipan silmadega suitsuanduritele ning pääsen keskkonnaameti juhatuse ruumidesse. Näib, et ega keegi seda nädalatagust uudist enam ei mäleta. Võtan taas endale meeldivaks saanud suitsuandurite kaardistaja rolli.

Keskkonnaamet: turvatase on piisav

«Keskkonnaameti ruumid on videovalve all ja töötajaid on koolitatud/instrueeritud.

Samuti pole võimalik kõrvalistel isikutel dokumentidele ligi pääseda kuna kõik on digitaliseeritud ja IT-süsteem hoiab töökohtade arvutid automaatselt väljalogituna, kui töötaja lahkub laua tagant.

Kuna üksi ei pääse keegi Keskkonnaameti ruumidesse ja ruumid on varustatud valveseadmetega, peab Keskkonnaamet rakendatud meetmeid lähtuvalt hinnatud riskidest piisavaks,» ütles keskkonnaameti üldosakonna juhataja Indrek Tuulik.   

Sissetung lennujaama ehk Võimatu missioon

Keegi kolleegidest ei uskunud, et ma Tallinna lennujaamas kuhugi edasi pääsen. Lennujaamad on kõige turvatumad hooned üldse. Jalutan lennujaama poole, redel käes. Näen ust, kust kaks noormeest pidevalt sisse ja välja käivad. Ühel hetkel üritan nende taga sinna sisse pääseda, kuid viimasel hetkel mõtlen ümber, kuna märkan ukse vahelt turvameest, kes lennujaama kaameraid jälgib. Peaaegu oleksin otse lõksu astunud.

Ootamatult väljub sealt ruumist noormees, kelle pilk minul pidama jääb. «Kas siit pääseb kontori poole peale ka?» küsin temalt. «Millise kontori?» pärib noormees vastu. «Kutsuti mind kohale, pidin redeli ära viima,» vastan krüptiliselt. «Kes teid kutsus? Mida te siia tegema tulite?» ütleb noormees. Vastan, et tulin suitsuandureid kontrollima ja mind suunatakse infoleti juurde. Järgnen hoopis ühele lennujaama jopega naisele, et tema järel kuskilt sisse lipsata. Tema sammub aga hoopis pilootidele ja stjuardessidele mõeldud turvakontrolli, kust läbipääsemiseks läheb kiipi tarvis. Keeran otsa ümber – ma ei hakka mikrofoni- ja kaamerajuhtmeid endal küljest võtma ja kiipi edasipääsuks samuti pole.

Majas on sadu turvakaameraid ja reisijate ootealal jalutavad mitmed turvamehed ja relvastatud politseinikud. Tekib paranoia. Iga mööduv korrakaitsja näib mind kahtlustavalt. Olen juba pool tundi seal jalutanud redeliga. Kas keegi tõesti mind ei märka?

Näen, et teisel korrusel on kontoriala, kuhu pääsemiseks pole kiipkaarti vajagi. Teen seal lühikese tiiru ning lähen lukustatud kontoriukse juurde redeliga ootama. Ühel hetkel sammuvad türgi keelt kõnelevad ülikonnas mehed minu juurde ja lasevad mind enda ees uksest sisse. Sealt kontorist edasi ei pääse. Lähen hoopis nullkorrusele, kus on töötajate puhkeala ning muu hulgas ka VIP-tsoon. Ootan kiibiga kaitstud ukse juures, kuni lõpuks tuleb kaks ühe lennufirma esindajat, kes mulle ust lahti hoiavad. Jalutan sealsetes koridorides ja ruumides ning lõpuks lahkun lennujaama töötajate parkla kaudu majast.