Kohtumine paavstiga jätab südamesse väga erilise jälje

Grupp eestlasi Helsingis 1989. aastal paavsti tervitamas. Mari Järvi käsi Johannes Paulus II käes.

FOTO: Erakogu

Mari Järvi meenutab oma kohtumisi paavst Johannes Paulus IIga, kes endise Krakówi peapiiskopina oli ise pikalt võõra režiimi all elanud, tundis seetõttu hästi rõhutud riikide ja rahvaste kannatusi ning hoidis ehk just tänu sellele ka Eestit alati südames.

Tellijale

Kui ma 1978. aasta septembris noore muusikuna Poolas viibisin, avaldas sealse rahva sügav vaimsus, intelligentsus ja peenetundelisus mulle väga muljet. Sel ajal oli Karol Wojtyla veel Krakówi peapiiskop, ent ei möödunud rohkem kui paar nädalat, kui tuli uudis: «Habemus papam.» Nimelt jõudis vastvalitud paavst Johannes Paulus I olla sellel kohal vaid 33 päeva, kui ta ootamatult suri, ning Karol Wojtyłast sai 16. oktoobril 1978 tema järeltulija Johannes Paulus II. 22. oktoobril ametisse pühitsetud paavsti esimene sõnum inimkonnale oli: «Ärge kartke! Avage uksed Kristusele, avage oma süda Kristusele!»

Tol ajal tundus Vatikan eestlasele väga kauge kohana, kuhu ilmselt kunagi minna ei õnnestu. Ent Johannes Paulus II tõi selle väikese riigi, kiriku südame, meile väga lähedale. Oma tööga, palvetega, oma eeskujuga ja oma armastusega tegi ta kõik selleks, et inimesed saaksid olla vabad, sõltumatud, elada armastuses üksteise ja Jumala vastu.

Ta oli kahtlemata üks eelmise sajandi suurimaid isiksusi, keda teadsid kõik sõltumata rahvusest, päritolust, konfessioonist…

Mina kohtusin Johannes Paulus IIga esimest korda 1989. aastal Helsingis, kui paavst külastas Põhjamaid. Soome sõbrad kutsusid meid külla, majutasid ja toitsid, et ka meie võiksime sellest kohtumisest osa saada. Ei olnud ju paavst veel kunagi enne meile nii lähedale tulnud.

Tagasi üles