Ränk õnnetus veteranipäeval: keskpolügoonil vedelenud granaat plahvatas, põhjustades ajateenijale ränki vigastusi
Lõhkemata granaate vedeles polügoonil veel

Granaat. Pilt on illustreeriv.

FOTO: Hrvoje Jelavic/PIXSELL/PA Images/Scanpix

Tänavu aprillis rullus kaitseväe keskpolügoonil lahti stsenaarium, milleks sõdur on valmis sõjas, mitte koduõuel treenides. Ajateenija Lars sai raskelt vigastada lõhkemata granaadist, selgub seekordsest ETV saatest Pealtnägija.

Õppustel granaadi otsa astunud noormees ja tema vanemad süüdistavad kaitseväge lohakuses ja mätsimises. Selgub, et ohust teati, aga info takerdus kusagil ja hulk pahaaimamatuid ajateenijaid aeti sisuliselt miiniväljale.

19-aastane ajateenija astus granaadile, mis oli maha unustatud eelmistel õppustel. «Pealtnägija» uuris juhtumi tagamaid ja tuli välja, et oli loterii, et sel päeval õppustele kamandatud ajateenijate hulgas sai viga ainult üks sõdur.

Varem koolibändis kaasa löönud, korvpalli mänginud ning gümnaasiumi lõpetamise järel tehnikaülikooli astunud noormees pidas ajateenistusse minekut loomulikuks käiguks. Tema otsuse üle olid uhked ka vanemad Natalia ja Andrus. Noormehe teenistuspaigaks sai Kuperjanovi pataljon, mille ülem Toomas Tõniste iseloomustab Larsi kui sitket, arukat ja tervet noormeest. Seega oli asjade loomulik käik, et poole aasta pärast sai Larsist nooremseersant.

Samal aprillikuu päeval, kui Tallinnas tähistati veteranipäeva, rullus Kuusalus kaitseväe keskpolügoonil aga lahti stsenaarium, mis meenutab pigem Afganistani kui rahuaja Eestit. Kompanii lahinglaskmise lõppedes läksid ajateenijad oma sihtmärke üle vaatama. Poolel teel sihtmärkide juurde sai Lars korralduse minna tagasi ja võtta kaasa torukott sihtmärkide äratoomiseks. Kotile järele minnes jäi Lars grupist umbes 30-50 meetrit maha, kui äkitselt märkas enda ees midagi kahtlast. Seda vaadates tegi ta sammu, kui tema jalge all kärgatas plahvatus.

Larsi jalge all plahvatanud lõhkekeha oli 40-millimeetrine granaat, mis lastakse välja käsitulirelvast. Noormehe jalgades olid kolmes kohas hulgi luumurrud ning ühest jalalabast lendas suur tükk minema. Noormehe ainus lootus sel hetkel oli, et ta ei jääks kogu eluks ratastooli.

Tänu heade arstide abile ja tohutule tahtejõule suudab Lars pool aastat hiljem karkude abil seista ja kõndida. «Elame edasi, päev korraga. See oli siis meie pere Eesti Vabariik 100. On, mida meenutada,» nendib isa Andrus nukralt.

Paar granaadikildu ajasid end Larsi kehast välja alles hiljaaegu, aga alguses oli neid palju rohkem.

Põhja-Regionaalhaiglas paigaldati Larsile pikk metallvarras ja tehti üheksa operatsiooni, kusjuures alguses lihase siirdamise operatsioon põrus.

Nagu sellest veel vähe oleks, algas veel kaitseväe poolne solgutamine. Ta toimetati Tallinna laatsaretti, kus ta toimetati lifti puudumise tõttu kanderaamil teisele korrusele, seades haige niiviisi ohtu. Larsi isa imestab, miks poega kohe PERH-i ei viidud. Laatsaretist viidi Lars kaheks ööpäevaks 250 kilomeetri kaugusele Kuperjanovi pataljoni haigevoodisse. Kaitsevägi põhjendab sellist ümberpaigutamist kehtivate reeglitega. Nimelt pidi hädavaevu ratastoolis liikuv noormees oma ajateenistuse väeosas üle andma.

Kuperjanovi pataljonist viidi Lars üheks kuuks Ida-Tallinna keskhaiglasse. Detaile, miks Larsi vanemad on kaitseväe tegevuses pettunud, on palju. Kaitsevägi lubas küll kokku maad ja ilmad, aga lõpuks lugesid mundrimehed isegi bensiinitšekke, mida hüvitada vanematele, kes käisid oma poega Räpinas ja Tallinna haiglas vaatamas. Kaitsevägi aga on seisukohal, et perekond tahtis neilt liiga palju.

Kui praegu on keskpolügoonil sihtmärkide piirkonnas liikumine rangelt keelatud, siis varem oli kord märksa leebem, imestab Lars.

Praeguseks on teada, et tol saatuslikul aprillipäeval vedeles lõhkemata granaate polügoonil palju rohkem kui see, mis plahvatas. Ka haavatu laskeväljalt minema toimetamine oli tegelikult reeglitega vastuolus.

Ringkonnaprokurör Toomas Tomberg tõdes, et ala, kus traagiline juhtum aset leidis, oli ohtlik nii kaitseväelastele kui ka suvalistele seenelistele. Pärast plahvatust leiti lähedusest veel neli lõhkemata granaati.

Kiiresti tehti selgeks, et Larsil polnud õnnetuses mingit süüd. Prokuratuur algatas menetluse, käsitledes juhtunut teenistusalase lohakusena. «Ma pean seda kellegi räigeks hooletuseks ja lohakuseks, arvestades seda kaitsejõudude poolseks, sest nemad kasutavad seda (polügooni – toim.)» ütles Larsi isa.

Ta tõstatab küsimuse, kas nii käibki, et pärast õppusi jäetakse lõhkemata lahingumoon lihtsalt vedelema.

40-millimeetrised granaadid plahvatavad kontaktis pinnasega ning keskpolügoonil on see samblane ja pehme. Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem tunnistab, et seal on oht, et laskemoon võib mitte lõhkeda. Seetõttu tema sellisel juhul laskmiseks luba ei annaks. Küsimusele, kes need granaadid välja laskis, saate tegijad kaitseväelt ega prokuratuurilt selget vastust ei saanud.

Prokuröri sõnul jäid granaadid pinnasesse kahelt erinevalt õppuselt, mis toimusid aasta alguses ja kus osalesid nii tegevväelased kui ka ajateenijad. Selgus, et info lõhkemata granaatidest oli olemas, aga sellele ei reageeritud.

Tagasi üles