Andreas Poomis endas on olemas kõik see, millega ta praegu loorbereid lõikab. Ta on haruldaselt andekas muusik, kes seisab kahe jalaga maa peal, mitte mingi sillerdav fassaad. Ta kirjutab ise oma lood. Vähe sellest – teab ka seda, kuidas laval välja näha ja liikuda tahab. «Ma ei kahtle endas, mul on visioon,» ütleb Andreas tagasihoidlikult naeratades ja lööb korraks häbelikult silmad maha. Nojah, seda kaasasündinud sarmi, mis üle Saku suurhalli hiigelsaali ja iga ekraani kaudu viimsegi südameni jõuab, pole vist mõtet isegi mainida…