Välisministeeriumi asekantsler rändeleppest: Isamaaliidu valitsus kirjutas sama sisuga leppele alla juba 17 aastat tagasi
Reinsalu: Teesalu levitab eksitavat infot

FOTO: ANTS LIIGUS / PRNPM/EMF/ Scanpix

Kuula artiklit

Välisministeeriumi asekantsler Paul Teesalu sõnul on kõik see, mida tänased konservatiivid ränderaamistikus kui ohtliku, uue ja üllatuslikuna esile tõstavad juba 17 aasta taguses resolutsioonis kirjas olnud. Kusjuures selles samas resolutsioonis, millele Isamaaliidu valitsus ise alla kirjutas. 

Avaldame Paul Teesalu kommentaari täismahus:

«Pole õige väita, et ränderaamistikuga ei tegeletud piisavalt, või mitte piisavalt varakult. Valitsuses käis see kaks korda, Siseministeeriumi eestvõttel peeti kaks kaasamisringi sotsiaalpartneritele. Kui palju sa ikka paned admin ressurssi ühe dokumendi alla, mille mõju meile peaaegu puudub. Seda, et mõned poliitilised jõud otsustasid just Marrakechi kohtumise lähenedes väljendada kampaaniakorras oma põhimõttelist suhtumist sisserändajaisse, ei osatud ju ette näha.

Meil puudub harjumus ÜRO-st rääkida, temast aru saada, lugeda ÜRO dokumente. Nädala jooksul sai ÜRO-st, mida varem peeti tolmuseks jututoaks, ühtäkki kohutav Leviaatan, kes püüab meie suveräänsust lämmatada. ÜRO on korraga anti-NATO, meie rahvusliku sõltumatuse ohustaja, Haabersti hõberemmelga antipood. R.I.P., Haabersti hõberemmelgas.

Aga mis see ÜRO siis on? Enne kui seda küsida jõuti, täitsid eetri peamiselt õiguseksperdid. Pole ime, juristid on alati varmad tormama sinnapoole, kus mingit uut tüüpi õigus terendab. Üksvahe kirjutasid paljud õigusteaduste doktorandid oma dissertatsioone rahvusvahelisest kriminaalõigusest (kus tegelikult ka loovutatakse osa meie suveräänsusest), nüüdsel ajal rahvusvahelisest õigusest küberruumis. See selleks. Mina olen hariduselt teoloog, mu domeen on õige avar.

Ometi, kui valitsuse liige toetub oma seisukohtades analüüsile, mis ütleb: «Esiteks tuleb arvestada, et rahvusvahelise rändeõiguse killustatust silmas pidades oleks ränderaamistiku puhul tegemist esimese instrumendiga, mis väljendab rahvusvahelist konsensust minimaalsete õiguste ja kohustuste kohta, mis rahvusvahelises rändes osalejatel on,» jääb paratamatult mulje, et autorid ei käi materjalist üle. Ei ühtki viidet Peaassamblee tuntud resolutsioonile «Protection of Migrants».

Seesama resolutsioon 55/92, millele kirjutas alla Isamaaliidu valitsus 17 aastat tagasi, sisaldab kõike seda, mida meie tänased konservatiivid, aga muide ka professor Mälksoo, on ränderaamistiku puhul esile tõstnud kui üllatusliku, uue ja ohtliku elemendi.

Seesama «kallutatus», jutt migrantide positiivsest panusest oma asukohariigi ellu, nende diskrimineerimise, ksenofoobia igakülgne vältimine, neile töökohtade, elukohtade, kutsehariduse, arsti- ja sotsiaalteenuste kättesaadavaks tegemine, immigratsioonireeglite ülevaatamine ja õgvendamine diskrimineerimise vältimiseks. Ja Laari valitsus kirjutas sellele alla aastal 2001. Võite öelda, et maailm on vahepeal muutunud. Aga näete, ÜRO dokumendid ei ole.

Nüüd, ÜRO-st. See ei koosne Guterresest ja sekretariaadis istuvaist kambast hirmsatest globaalsotsialistidest. ÜRO moodustavad valitsused ja neid esindavad seal diplomaadid. Dokumente räägivad läbi riikide esindajad, lähtuvalt oma kitsast rahvuslikust huvist.

Praktiline rahvusvaheline elu ei leia aset juristide peades. Kirjapandud tähtedest ei teki müstilisel kombel verdtarretav «rahvusvaheline tavaõigus», millest jutusaadetes õõnsa häälega räägitakse. Selleks on tarvis suure hulga riikide poliitilist tahet. Seetõttu ei olegi selles vallas 20 aastaga suurt midagi edasi arenenud. Kõik hoiavad kinni oma punastest joontest, sest migratsioon on küsimus, mis puudutab otseselt riikide elulisi huve.

Sellegipoolest, riigid otsustasid 2016. aastal, et tarvis oleks süsteemsemat valitsuste vahelist dialoogi migratsiooni alal. Rahvast tuleb järjest juurde, probleemid kuhjuvad, andmed on pilla-palla laiali, kohati on ka õiguste kaitsega probleeme, asju igasuguseid.

ÜRO toimib nii, et kui on tarvis midagi arutada, siis võetakse varasemad tekstid, nagu ka see 55/92 ja kleebitakse sellest kokku tummisem tekst, püütakse mingid põhimõtted ritta seada, räägitakse läbi. Siis pannakse sellele kõlav pealkiri: strateegia, arengueesmärk, raamistik, majakas, minugipoolest - lepe.

Ühesõnaga, selle töö tulemusel valmib paberil toode, millele keegi otseselt vastu pole, keegi pole ka ülearu rahul. Aga kõigi punased jooned on riivamata. Alus dialoogiks on loodud. Sama tegid ka meie diplomaadid, juhindudes valitsuse märtsikuisest mandaadist. Ettevalmistav protsess viiakse lõpule. Seejärel tullakse kõrgel tasemel kokku, peetakse kõnesid. Ja siis hakatakse seda teemat vaikselt arutama.

Ränderaamistik pakub sellise poliitilise dialoogi platvormi. Selles peitubki kogu tema ambitsioon ja sarm. Kas see mingit vilja kannab, sõltub osalejatest.

Kui meie pole valmis selles kaasa tegema, siis see saadab kindlasti signaali. Üpris segase, arvestades meie senist välispoliitikat, mis on suunatud rahvusvahelisele kaasatusele. Kas me ei soovi rahvusvahelist koostööd, mispärast? Kas meil puuduvad selles vallas elulised huvid, seisukohad? Kas saame üksi hakkama, kõik on niigi selge? Kas meil puuduvad diplomaadid, et seda tööd teha? Aga tuleb hakkama saada.»

Urmas Reinsalu vastas sotsiaalmeedias Teesalu kommentaarile:

Rändeleppe teemal on käiku läinud erisugused infooperatsioonid ja- nagu viitas president, valeinfo levitamine. Loen Paul Teesalu väidet, et rändeleppega sisult samane dokument kiideti ÜRO-s 2001 aastal heaks Isamaaliidu valitsuse poolt. Lugesin huviga seda 2001 aasta resolutsiooni. Teesalu väide on pehmelt öeldes eksitav.

2001 aasta resolutsioon on lühike suursaadikute poolt hääletatud 12 punktiline üleskutse, mis kutsub riike üles täitma võetud rahvusvahelisi lepingulisi kohustusi ja kaitsma inimõigusi. Valitsused, Isamaaliidu või muud, sellega muidugi mingi protseduuriga ühinenud pole, sest see poleks olnud ÜRO protseduuri järgi võimalik.

Praegune rändelepe on riikide ühine deklaratsioon sellest, mida riigid kohustuvad globaalse rände vallas tegema, sisaldades ulatusliku ja konkreetse nimekirja. Kui Teesalu väidab, et 2001 esimene aasta paber on sisult ja tähenduselt sama, miks siis on vaja 2018. aastal valitsuste poolt heaks kiidetud dokumenti, mis on suurusjärkudes detailsem?

Et Teesalule veel põnevust pakkuda, viitan, et 2001 aasta resolutsioon viitab omakorda 1999 aasta resolutsioonile. On võimalik, et ka sel hetkel oli Isamaaliit võimul.

Tagasi üles