Juhtkiri: Jüri, kuhu jäi preambul? (2)
16. november 2018, 21:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida on meil tuleviku jaoks õppida ÜRO kompakti ehk ränderaamistiku ümber toimunust, mis praeguseks on viinud valitsuskriisini? Esiteks, me ei saa eeldada, et konsensus välispoliitikas, ja eriti veel üksikküsimustes, tekib ja püsib kuidagi iseenesest – konsensust tuleb hoida nagu elavat potitaime, selle eest iga päev hoolitseda, kasta ja väetada.
Eriti just Eesti-sugusele väikeriigile ongi väga oluline, et välispoliitika puhul oldaks üksmeelsed, et meie sõnumid oleksid vestluspartneritele selged ning riigi esindajad, olgu nad poliitikud või ametnikud, veaksid välissuhtluses selgelt ühte vankrit. Just eriti väikeriikidele on vaieldamatult oluline see, et reeglitel ja kokkulepetel oleks rohkem kaalu kui toorel jõul.
Olles õppinud nii oma Eesti kui maailma ajaloo tapvalt valusatest kogemustest, on Eestile kaheldamatult oluline «ei kunagi enam üksi»-põhimõte ning sellest lähtuvalt tahtmine olla rahvusvahelistes suhetes pigem otsustajate laua taga kui see, kelle eest teevad otsuseid teised.
Siiani on kõik selge, ent siis tuleb mängu tagasihoidlik küsimus, mida üldse otsustada. Kas (väike)riigi, näiteks Eesti, käitumist rahvusvahelistes organisatsioonides (sh ÜROs) kujundavad eelkõige ametnikud või poliitikud? Kuidas on seotud see, mida arvavad demokraatlikud otsustuskogud ja kuidas üks riik käitub rahvusvahelistes organisatsioonides?
Poliitika tippude, peaministri, valitsuse ja üksikute ministrite töö ongi kõikvõimalike erinevate tegevuste (ja nende analüüsitasandite) üheks tervikuks sõlmimine nii, et iga järgmine samm teeniks Eestit. Strateegiline mõtlemine ja tegutsemine on eelkõige protsess, mille mõõdupuu on, kas oleme homme tugevamad kui täna või eile.
Alustasime sellest, et konsensus on just Eestile ja eriti välispoliitikas äärmiselt oluline. Kui vaatate, kuidas mõistet «konsensus» defineeritakse, siis märkate, et eelkõige on määrav ühisele seisukohale jõudmise protsess. Konsensus ei ole oma arvamuse jõuga peale surumine – valige presidendiks üks meie partei kolmest kandidaadist. Samamoodi ei saa konsensus tugineda väitele, et te ülejäänud peate meiega nõustuma, sest meie vaade on õige, sest see lihtsalt on õige, ja kõik meie väite vastased ning küsimuste esitajad on halvad inimesed. Konsensus sünnib erinevate huvide ja vaadete arvestamise kaudu!
Võimalik, et Eesti välispoliitika on olnud liiga (!) enesestmõistetavalt konsensuslik (ning ka suurel määral ametnike juhitud) ning seetõttu on asjaosalised üllatunud, et mingis asjas üldse vaidlus tekib? Tuleviku Eesti tugevuse jaoks on meil just vaja õppida oskust pidada sisukaid vaidlusi igal tasemel ning õppida Eesti huvides manööverdama ka kitsastel parkimisplatsidel.