Kuidas Venemaal Suure Tõllu rool ära varastati
Eesti meeste seiklused jäämurdja koju toomisel

Suur Tõll Lennusadamas.

FOTO: Eero Vabamägi

Kuula artiklit

Selle nädala Merefoorum peeti Lennusadamas jäämurdja Suur Tõll pardal ning jutuks oligi jäämurdja Eestisse toomine Nõukogude Liidu lõpuaastail.

1988. aasta seiklusi meenutasid meremuuseumi direktor Urmas Dresen, meremuuseumi kunstnik Roman Matkiewicz ja tollal muuseumis töötanud ajaloolane Mati Õun. Dreseni sõnul kuulusid äratoojate meeskonda veel Vladimir Koppelmann ja meie seast juba lahkunud meremuuseumi tollane teadusdirektor Jaak Sammet.

Suure Tõllu koju toojad jäämurdja kajutis. Vasakult meremuuseumi kunstnik Roman Matkiewicz, muuseumi direktor Urmas Dresen ja ajaloolane Mati Õun.

FOTO: EERO VABAMÄGI / EESTI MEEDIA/SCANPIX

«Ega see polnud ju nii lihtne et läheme oktoobri teisel nädalal sinna, võtame Suure Tõllu ja tuleme ära. Kahjuks ei ole meie seas enam ka meremuuseumi endist direktorit Ants Pärnat, kes kogu selle protsessi koos Koppelmanniga algatas. Meie olime tol hetkel täideviijad ja Koppelmann oli see, kes meid kamandas. Temal on Nõukogude Liidu mereväe taust, ta tundis inimesi ja teadis, kuidas asju ajada,» rääkis Dresen.

Esimene, võibolla kergelt sinisilmne katse Suur Tõll Eestisse saada tehti 1984. aastal, kui laev sai 70-aastaseks. «Siis oli meremuuseumil meeskonna ja kapten Iljaševitšiga kontakt ja oli mõte, et kutsuks Tõllu, tollase nimega Volõnets, Tallinnasse külla. Sellise kutse peale ei hakanud Volõnets muidugi kuskile liikuma, aga mingisugune jää vist murenes. Järgmised  säilinud paberid on sama aasta septembrist, kui Pärna sai kutse minna Venemaale jäämurdja juubelit tähistama,» meenutas Dresen.

«Enamasti on veri paksem kui vesi ja Suur Tõll saigi ära toodud tänu eesti soost mereväeohvitseridele, kes tol hetkel Leningradis teenisid päris kõrgetel kohtadel ja hoidsid seda laeva 1980. aastatel siiski alles. Sest vahepeal käis igasuguseid tuuletõmbusi ja juba 1980. aastatel oleks ta väga lihtsalt võinud vanarauaks sattuda. Teda hoiti siiski alles niikaua, kui siis 1987 sai juba tõsisemalt hakatud toimetama,» lisas ta.

«Bruno Pao tegi 1984. aastal, kui Tõll sai 70, vitriininäituse, mille peale kohalikud kommunistid kaebasid keskkomiteesse ja vist kirjutasid isegi Pravdasse. Et see laev on ju reetur, pani 1918. aastal valgesoomlaste poole üle,» lausus Õun.

«Tänapäeval on seda võibolla raske mõista, aga tol hetkel oli suur skandaal. Et laev oli lasknud ennast Helsingi lähedal valgesoomlaste poolt ära vallutada,» selgitas Dresen.

«Kadunud direktor Pärna pidi loomulikult olema ka kompartei liige ja ta kutsuti keskkomiteesse aru andma. Aga ta oli sõnaosav mees ja tegi parteilastele selgeks, et ega meie Tõllu ära ei ajanud ja olukord oli selline, et see oligi laeva jaoks parim variant,» ütles Õun.

Tema sõnul oli täiesti reaalne oht, et Suur Tõll ehk tollal Volõnets võib vanarauaks minna. «Tollal olid nimelt kõigile kehtestatud vanaraua varumise plaanid ja plaani täitjad said preemiat. Suur Tõll kaalub võibolla 3500 tonni, selle eest oleks päris priske preemia saanud,» lausus Õun.

 

Rooliratas kadus kui tina tuhka

Dreseni sõnul käis kogu asjaajamine põhjendusega, et Suur Tõll on Eesti NSV jaoks olulise tähtsusega laev-mälestusmärk, mis näitab meie kangelaslikku minevikku. Nõukogude Liidus niisugune jutt töötas.

«10. oktoobril 1988 sõitsime rongiga Leningradi. Peterburiks muudeti see alles kolm aastat hiljem. Leningradist sõitsime elektrirongiga Lomonossovisse, kunagisse Oranienbaumi. Tõll seisis seal ja laeva peal oli mõnus vene seltskond, meeskonnas oli paarkümmend meest. Venelased kütsid paar katelt üles ja meie jäime laeva magama, et järgmisel päeval sõidame välja. Hommikul aga avastasime, et laeva sillast on rooliratas kadunud. Õhtul oli, aga hommikul netu. Otsisime laeva läbi, et kus see ratas siis on. Aga küllap ta veeres mõne mehe datšasse,» rääkis Õun.

Tegelikult ei pidanudki Suur Tõll ise ja omal jõul Eestisse sõitma, selleks oli Balti mere laevastiku poolt appi antud puksiir Tjulen (eesti keeles Hüljes). «Kuna meil oli paberi peal admirali korraldus, et see laev tuleb meile üle anda ja osutada kõikvõimalikku abi, siis pukseerimine oli sõjalaevastiku kulu ja kirjadega. Masinad Suurel Tõllul töötasid, sest kardeti, et Tjulen, mis oli küllalt pisike, ei tule suure laevaga toime. Aga rooliratas oli koos aksiomeetriga ära varastatud. Aksiomeeter on rooliratta juures olev plaat, mis näitab roolilehe asendit. Aga isegi puksiiris oleval laeval oli mingit rooli siiski vaja. Siis leiti kusagilt masina- või katlaruumist üks suur ventiiliratas, umbes nagu autorool. See kinnitati kuidagi rooliratta koha peale ja väga naljakas oli vaadata, kuidas suurt laeva juhitakse autorooliga,» rääkis Dresen.

Aga ventiilirattaga sai laeva pöörata küll, sest laeval on rooli käitamiseks eraldi aurumasin, nii-öelda roolivõimendi. «Selle jaoks oli Manchesteris tehtud täiesti eraldi aurumasin. Aga et aksiomeetrit ei olnud, siis me ei näinud kogu sõidu ajal kordagi, mis asendis see roolileht tegelikult on. Ärasõit käis ühele ja teisele poole vänderdades. Aga see oli väga uhke, kohati tekkis tunne, et Suur Tõll sõidabki. Tegelikult olime ikka köie otsas,» meenutas Dresen.

Tundmatuseni muutunud Volõnets

Matkiewiczi sõnul ei tundnud nad Lomonossovisse saabudes esimesel hetkel Suurt Tõllu äragi. «Tal oli teine nimi, vööris suur valge ehitis, klaasistatud kaptenisild, uued paadid ja uued taavetid.»

«Mul on meeles, kuidas laeva kapten meid tervitama tuli. Selle ruumi seinad, kus viibisime, olid ülevalt värvitud valgeks, alt kas siniseks või roheliseks. Ja kaptenil oli seljas sinine maika. Laevas valmistuti just õhtusöögiks ning õhkkond oli väga vaba, rahulik ja sõbralik,» ütles Dresen.

Laeva meeskond jagunes kaheks osaks. «Ühed olid vanad ohvitserid, kes olid juba pensionil või kohe minemas. Teised olid noored mehed, kes olid alternatiivteenistuses. Neid nimetati volnonajomnõje. Selle asemel, et teenida kolm aastat sõjalaevastikus, töötasid nad viis aastat selliste laevade peal,» rääkis Matkiewicz.

Suur Tõll ehk tollase nimega Volõnets Venemaal.

FOTO: Eesti Meremuuseum

Laeva välimust moonutas ka ahtris olnud hiiglasuur metallkonstruktsioon, puksiirkaar. «Mõtlesime, et sellega ei ole meil küll midagi teha. Siis tekkis Koppelmannil mõte, et üks keevitaja on siinsamas, las võtab maha. Meil oli mitu pudelit viina kaasas, ja keevitaja lõikas paari viina eest sealsamas sadamas selle puksiirkaare maha. Keegi ei hakanud mõtlema, kuhu see panna. Vanaraua varumise plaan ei tulnud kellelegi meelde ja kaar visati lihtsalt üle parda,» meenutas Dresen.

«Koppelmann intendandina vaatas väga hoolikalt kõigi varade järele. Laevas oli värviteler. Ja üks laeval olnud meestest hakkas selle teleriga trapi poole liikuma, et see ära viia. Sellest sündis muidugi kohutav skandaal. Lõpuks võttis see mees kaasa ühe laualambi, sest ta suutis kuidagi ära tõestada, et see on tema isiklik asi. Aga värviteler oli 1988. aastal nii suur väärtus, et seda niisama võtta ei saanud,» rääkis Dresen.

«Kui me sadamast välja sõitsime, siis kõik laevad panid oma sireenid üürgama. See oli nagu hüvastijätt. Küllap oli kõlakas lahti läinud, et me tulime Tõllu ära viima ja nii me läksimegi sealt suure pidulikkusega sireenide undamise saatel välja,» ütles Õun.

«Raadiovarustus oli laevalt juba maha võetud. Tegelikult oli see esimene signaal selle kohta, et laeva hakatakse vaikselt maha kirjutama. Kui ta seisis veel Primorskis, enne Lomonossovit või Oranjenbaumi, siis laeva pealt kirjutati maha kõik raadiolokatsiooni- või sidevahendid. Siis oli teadjamatele inimestele selge, et nüüd on põhimõtteliselt minek. Et kui selline aparatuur maha võetakse, siis enam pikka pidu ei ole,» ütles Dresen.

 

Rotid ei kannatanud Eesti elu välja

«Laeva peal oli väga hea soe. Aga see, et laeval oli soe, et seal oli toitu ja oli inimesi, tähendas ühtlasi ka seda, et laeval oli palju rotte. Need olid suured ja võimsad laevarotid,» rääkis Dresen.

«Laeva koridoride laes jooksevad nii aurutorud kui kaablid. Ja kui ühel hetkel selles pikas laevakoridoris kedagi polnud, ja kui siis vaatasin piki koridori, siis oli näha, et mingid asjad kõlkusid laes. Need olid rotisabad. Rotid ise olid kaabli või toru peal, aga sabad rippusid alla,» meenutas ta.

Kui Suur Tõll Eestisse jõudis, siis rottidest päris lahti saada oli suhteliselt keeruline, see võttis aega. «Aga kui laeva pardal polnud enam nii palju süüa ja kui läks külmaks, siis ega rott nii karmides tingimustes elada ei tahtnud. Nii et lõpuks ilma suurema tõrjeta läksid nad ise ära. Paljassaares, kus laev tollal seisis, leidus nende jaoks palju mugavamate elutingimustega kohti,» lausus Dresen.

«Ööl vastu 13. oktoobrit jõudsime Tallinna ja Helsingi vahele. 13. oktoobri hommikul toodi meid pukseriga maale, Tõll jäi reidile, sest talle polnud kaikohta,» meenutas Õun.

«Tõll jäi lõpuks Kopli sadama kaugemasse soppi seisma ja kapten Iljaševitš küsis Pärna käest, et kus siis teie kapten on ja kus teie meeskond on. Et meie meeskond tahaks laeva üle anda. Aga meil polnud ei kaptenit, ei mehaanikut, ei meeskonda, üldse mitte midagi. Ja puudus ka igasugune tõsisem arusaamine, et mis nüüd edasi saab. Meremuuseum tegi tookord nii, et kõigepealt tegutse, mõtle hiljem. Sest ega seal midagi viivitada ei olnud. Tookord jäi laeva ahtrisse veel punalipp lehvima. Aga 21. novembril sai ta nimeks uuesti Suur Tõll,» ütles Dresen.

Lõpetuseks veel see, et kuidas Suur Tõll üldse Venemaale sattus. «Suur Tõll läks Eestist ära 8. augustil 1941 koos suure laevade karavaniga. Herman Tõnisson oli kapten. Retkest osa võtnud mehed on rääkinud, et Tõll sõitis ristleja Kirov ees ja asja mõte olnud selles, et kui sõidetakse miini otsa, siis sõidab sinna vääritu Suur Tõll, aga mitte väärikas ristleja Kirov. Aga tookord jumal hoidis Tõllu,» rääkis Õun.

Tagasi üles