Staažikas diplomaat Jaak Jõerüüt on selle tekkinud olukorra suhtes küll väga kriitiliselt öelnud, et juhtunud on hirmus asi ja sise- ning välispoliitika on hakanud üksteist segama. Kõlab nagu hoiatus.
Eelmise sajandi keskpaigas oli kasutusel vanamoodne mõiste «silotorn». Ei saa öelda, et on sisepoliitika «silotorn» ja välispoliitika «silotorn». Ühega tegelevad diplomaadid ja välispoliitika asjatundjad ja teine on kodumaine kähmlus. Poliitikud tegelevad poliitikaga. Väga erineva maailmavaatega inimesed on kokku tulnud ka riigikogusse.
Aga on ka inimlik mõõde, mille vastu teie praegu võitlete. Sõja eest põgenenud inimesi või kasvõi välismaale õppima siirduvaid noori mitte ainult tuleb, vaid ka peab aitama.
Selle raamistikuga ühinemata jätmine ei sunni meid riigina käituma kuidagi halvemini.
Aga ei keela meid kuidagi käituda kõigis neis küsimustes tänasest paremini. Kõik osalised on tunnistanud, et Eesti jääb oma rändepoliitikas konservatiivseks. Loomulikult saab siia tuua igasuguseid värve juurde. Aga Eesti puhul keskmiselt on ka täna tegemist ühiskonnaga, mis peab inimlikkusest lugu, kuid on oma loomult ettevaatlik.
Kas selle ränderaamistikuga ühinemine riivaks Eesti põhiseadust?
Seda ma ei arva. See, milles õigusteadlased ei suuda üksmeelt saavutada, ei tähenda, et nad oma igapäevatöös oleksid kehvad, vaid tähendab seda, et ühte ja selget tõde polegi olemas. Võimalikud tulevikumõjud ja riigi sidumine mingisuguste kohustustega on ebaselge. Kui me tuleme teise valdkonda, näiteks keskkonda ja keskkonnamõjude hindamisse, siis seal kehtib üks väga lihtne põhimõte: kui sa ei tea, milline see mõju on, siis ära torgi. Võib-olla on siin väikene analoog.
Ma olen nõus, et paljud ÜRO dokumendid, nende hulgas ka see ränderaamistik, on keerulised ja kohati üldsõnalised, mis annab poliitikutele võimaluse neid tõlgendada seinast seina, musta, valge või punasena.
See ei ole minu arvates probleem. Kui me küsime, mis selles kriisis oli head, siis peitub see vastus just välispoliitikas. Edaspidi tuleks kõigisse välispoliitilistesse algatustesse, millega Eesti kavatseb tulevikus ühineda, suhtuda algusest peale päriselt ja tõsiselt. Et ei oleks nii, et kui valitsus tuleb Euroopa Liidu Asjade Komisjoni nii-öelda endale mandaati ehk «memme musi» taotlema, siis vaadatakse, et inimesed olemas, kvoorum olemas, mandaat taha ja minema!
Õppetund võiks ollagi see, et igasuguseid tekste võib toota, aga need peaksid algusest peale olla asjalikud.
Halb kord on ju ikkagi natukene parem kui üldse mitte kord.
Klassik Villu Reiljan on tsiteerinud Paul Kerest ja öelnud, et kehva plaaniga on alati parem kui üldse ilma plaanita. Aga väga naiivne või vale oleks arvata, et me oleme täna olukorras, kus me oleme olukorras, kus Jumal loob maailma. On pimedus, tühjus ja siis ÜRO ränderaamistikuga luuakse reeglid, mis võimaldavad hakata teemaga tegelema. Võtame selle raamistiku preambuli või Euroopa Liidu enda õiguse või Eesti enda õiguse: meil on geoloogi mõistes siia tohutu juurapõhi alla laotud ja sellest hakkab lõpuks lubjakivi tekkima, sest need kihid on nii paksud ja vanad.