Marko Pomerants: koalitsioonis on kogu aeg kole olla

  • • Pomerantsi sõnul ei mõisteta vahel, et poliitikud teevadki poliitikat
  • • Tema väitel ei hakka Eesti rändelepet hüljates riigina halvemini käituma

Isamaa fraktsiooni kuuluv riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants iseloomustas koalitsioonivalitsuses osalemist terminiga «kogu aeg on kole olla», samas ei soovinud ta ette ennustada, millise tulemusega lõpeb esmaspäeval parlamendis toimuv arutelu ÜRO ränderaamistiku üle.

«Täna on Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid ootuses, et äkki tuleb ÜRO ränderaamistiku osas esmaspäeval mingi lahendus. Reformierakonna ootus ei ole mitte valitsust kukutada, vaid olla ühiskonna jaoks päästja ja kaalukeel. Ma ei tea, kelle jaoks päästja ja kelle jaoks hukutaja. EKRE liigub kindlasti oma sõiduvees, Isamaa seisab nende arusaamade eest, mida on väljendanud viimastel päevadel ja tegelikult ka läbi aastate,» rääkis Pomerants saates «Otse Postimehest».

«Koalitsioon on selline moodustis, kus on kogu aeg kole olla. Helged hetked on jõulupeo ajal ning koalitsioonilepingu allakirjutamisel, aga vahepeal on kogu aeg kole olla. Ja mõnikord on päevi, mil on väga kole,» sõnas Pomerants.

Iga poliitiku unelm on ju kriisi enda huvides ära kasutada?

Ega väga head mõtet ei ole, mida selle kriisiga valitsuses peale hakata. Selle mõjusid ei oska me keegi prognoosida. On ju püütud välja tuua, kellele seda vaja oli, kas seda oli vaja sotside toetusele või Isamaa reitingule.

Üks asi, mida inimesed ja teinekord ka ajakirjanikud kipuvad alahindama, on see, et poliitikud teevadki poliitikat. Mõned saavad selle eest lausa palka, nad teevad seda igapäevaselt ja seda ei saa neile ette heita.

Põhiseaduskomisjoni esimehena on teie sõnal tugev kaal. Ja teie ütlete, et selle ÜRO ränderaamistikuga Eesti ühinema ei peaks.

Ütlen küll. Võib-olla ei ole need aspektid seotud üldse sellega, kas ma olen põhiseaduskomisjoni või mõne teise komisjoni esimees. Tegemist on dokumendiga, mis mitte mingisuguseid kohustusi ei too ja mitte kuidagi Eesti elu ei mõjuta, aga siiski väga palju mõjutab, siis tekib imelik tunne. Miks on nii palju ärevust, kui sellest mingit kasu ei ole? Tulles tagasi ränderaamistiku preambuli juurde, siis me näeme, et selle põhja on juba laotud kümmekond erinevat lepet või konventsiooni, mis kõik on selle rändevaldkonnaga tegelenud enne meid või meie ajal.

Seda lepet lugedes tekkis mul paralleel valitsuse tegevuskavaga, mis on üks Exceli tabel, kus on sees järgnevad tegevused. Toon lihtsalt stiilinäitena «töötame välja inimõigustel põhinevad sooküsimusi arvestavad kahepoolsed, mitmepoolsed ja piirkondlikud kokkulepped tööjõu liikumise kokkulepped, hõlbustame piirkonna ülest tööjõu liikumist rahvusvaheliste kahepoolsete kokkulepete alusel.» Ja nii edasi. Siis ma kujutan selle Exceli tabeli viimast veergu ette, kus on ka valitsuse tegevuskava kombel mõnede ebakonkreetsete tegevuste puhul kirjas sõna «pidev», mida saab kopeerides vajalikesse kohtadesse tõsta.

Kui Eesti ühineb selle raamistikuga ja me eeldame, et siis hakkavad kõik rände, migratsiooni ja mis tahes pagulaste ning inimeste liikumisega seotud probleemid lahenema, sest kusagil on lähteriigi valitsused, kes on rändeleppega ühinenud. Ja loomulikult saab edasipidi olema laitmatu elu. Meie elu ja probleemid jäävad samasuguseks, nagu nad on olnud tänase päevani. Hästi naljakas on kuulda ka seda, et nüüd nagu kaoks igavikku või purustuks kogu Eesti diplomaatiline tegevus alates aastast 1991. See on ju lausvale. Kohtasin eile hommikul riigikogus erinevaid Euroopa Liidu saadikuid ja ma ütlesin neile, et nad ei muretseks, kuna nad ei pea koju minema, kuna Eesti kavatseb avatult oma välispoliitilisi suhteid jätkata.

Staažikas diplomaat Jaak Jõerüüt on selle tekkinud olukorra suhtes küll väga kriitiliselt öelnud, et juhtunud on hirmus asi ja sise- ning välispoliitika on hakanud üksteist segama. Kõlab nagu hoiatus.

Eelmise sajandi keskpaigas oli kasutusel vanamoodne mõiste «silotorn». Ei saa öelda, et on sisepoliitika «silotorn» ja välispoliitika «silotorn». Ühega tegelevad diplomaadid ja välispoliitika asjatundjad ja teine on kodumaine kähmlus. Poliitikud tegelevad poliitikaga. Väga erineva maailmavaatega inimesed on kokku tulnud ka riigikogusse.

Aga on ka inimlik mõõde, mille vastu teie praegu võitlete. Sõja eest põgenenud inimesi või kasvõi välismaale õppima siirduvaid noori mitte ainult tuleb, vaid ka peab aitama.

Selle raamistikuga ühinemata jätmine ei sunni meid riigina käituma kuidagi halvemini.

Aga ei kohusta ka?

Aga ei keela meid kuidagi käituda kõigis neis küsimustes tänasest paremini. Kõik osalised on tunnistanud, et Eesti jääb oma rändepoliitikas konservatiivseks. Loomulikult saab siia tuua igasuguseid värve juurde. Aga Eesti puhul keskmiselt on ka täna tegemist ühiskonnaga, mis peab inimlikkusest lugu, kuid on oma loomult ettevaatlik.

Kas selle ränderaamistikuga ühinemine riivaks Eesti põhiseadust?

Seda ma ei arva. See, milles õigusteadlased ei suuda üksmeelt saavutada, ei tähenda, et nad oma igapäevatöös oleksid kehvad, vaid tähendab seda, et ühte ja selget tõde polegi olemas. Võimalikud tulevikumõjud ja riigi sidumine mingisuguste kohustustega on ebaselge. Kui me tuleme teise valdkonda, näiteks keskkonda ja keskkonnamõjude hindamisse, siis seal kehtib üks väga lihtne põhimõte: kui sa ei tea, milline see mõju on, siis ära torgi. Võib-olla on siin väikene analoog.

Ma olen nõus, et paljud ÜRO dokumendid, nende hulgas ka see ränderaamistik, on keerulised ja kohati üldsõnalised, mis annab poliitikutele võimaluse neid tõlgendada seinast seina, musta, valge või punasena.

See ei ole minu arvates probleem. Kui me küsime, mis selles kriisis oli head, siis peitub see vastus just välispoliitikas. Edaspidi tuleks kõigisse välispoliitilistesse algatustesse, millega Eesti kavatseb tulevikus ühineda, suhtuda algusest peale päriselt ja tõsiselt. Et ei oleks nii, et kui valitsus tuleb Euroopa Liidu Asjade Komisjoni nii-öelda endale mandaati ehk «memme musi» taotlema, siis vaadatakse, et inimesed olemas, kvoorum olemas, mandaat taha ja minema!

Õppetund võiks ollagi see, et igasuguseid tekste võib toota, aga need peaksid algusest peale olla asjalikud.

Halb kord on ju ikkagi natukene parem kui üldse mitte kord.

Klassik Villu Reiljan on tsiteerinud Paul Kerest ja öelnud, et kehva plaaniga on alati parem kui üldse ilma plaanita. Aga väga naiivne või vale oleks arvata, et me oleme täna olukorras, kus me oleme olukorras, kus Jumal loob maailma. On pimedus, tühjus ja siis ÜRO ränderaamistikuga luuakse reeglid, mis võimaldavad hakata teemaga tegelema. Võtame selle raamistiku preambuli või Euroopa Liidu enda õiguse või Eesti enda õiguse: meil on geoloogi mõistes siia tohutu juurapõhi alla laotud ja sellest hakkab lõpuks lubjakivi tekkima, sest need kihid on nii paksud ja vanad.

Teie koduerakond Isamaa on toetanud sellist naljakat dokumenti, nagu Nõukogude Liidu õigusjärglaselt Venemaalt meile tekitatud okupatsioonikahjude väljanõudmise algatamist. See ongi jama, see ongi populism. Miks te seda teete?

See ei ole tingimata populism, aga see on võib-olla näide sellest, kuidas ei maksa eeldada, et ühel päeval mingit mõju omaval taotlusel ei pruugi olla fataalseid tagajärgi. Sellel päeval kui Reinsalu (Urmas Reinsalu, Isamaa justiitsminister – toim) tuli selle mõttega lagedale, ei ole Eesti ja Venemaa suhted täitsa ära lagunenud.

Paremaks ka ei ole läinud.

Nad ei ole paremaks läinud, aga mitte selle algatuse tõttu, vaid seepärast, et riikide arusaamad mõistlikust maailmakorrast on erinevad.

Ma arvan, et Venemaa vaatas seda teie Isamaa algatust nagu Kaukaasia lambakoer kääbuspuudli kutsikat.

Ja mis me siis nüüd teeme? Käime vaikselt mööda seinaääri ringi? Ja nimetame seda väärikaks rahvusvaheliseks poliitikaks. Ei!

Isamaa oli arvamusküsitluste järgi valimiskünnise veere peal, aga nüüd sellele ÜRO ränderaamistikule selja keeramisega saite endale ilmselt niipalju rahvuslikke valijaid juurde, et te ikkagi pääsete parlamenti. See oli hea trikk!

Kui te vaatate Isamaad viimase kahe aasta vältel või aja vältel, kui esimees on olnud Helir-Valdor Seeder, võib sellele reitinguteemale panna peale loodi. Tegemist on horisontaalse sirgega viie protsendi peal, kus on väikesed nõksud sees. Seda näitasid ka viimased kohalikud valimised. Kui raha peaks panema, hästi väikest küll, siis julgen arvata, et Isamaa reiting on ikka seal viie protsendi peal. Selle pärast ei tasu muretseda. Ei tea, mis sellel pildil teiste erakondadega juhtub.

Ma ei taha väga ülbe olla, aga 3. märtsi õhtul on see tõehetk. Ega siis valimiste tõttu või valimiste pärast ei saa oma elu elamata ja poliitikat tegemata jätta.

Ma pean staažikalt poliitikult küsima: milline on teie kolmikliidu järgmine komistuskivi enne märtsivalimisi?

Kõigepealt tulevad jõulud, siis tuleb Eesti vabariigi aastapäev ja enne seda jaanuaris läheb lahti valimiskampaania. Piltlikult öeldes samad inimesed kohtuvad samade kaubanduseksuste samades koridorides. Need asjad, mis pooleli on ja annavad lõpuni teha ning kus suurt arutelu ei ole, tehakse õigusloome mõistes lõpuni. Mõned asjad jäävad tegemata. Ja 3. märtsil püütakse siis alustada nende inimestega, kes on siis kvalifitseerunud ja kus matemaatika toetab. Sellel  matemaatikal on oma koht leidmaks paremad või halvemad kompromissid.

Tagasi üles