• Seirelennuki moodne tehnika püüab kinni kõik, mis merel toimub.

Unustage nurin auklike teede üle, madalad lennukoridorid on Eestis õhus suisa «sillutamata», pean tunnistama üsna mereseirelennu alguses. Kui mina tunnen end pilvede all lendavas ja pidevalt rappuvas uhiuues õhulaevas kehvasti, siis Läänemerelt õlireostust otsiva seirelennuki meeskonna jaoks on tegu tavalennuga. Tõsi küll, seekord jäi otsitud õlilaigu asemel radaripildile hoopis allveelaev.

«Nagu urgu poeks, ega siin ennast paksuks süüa ei saa,» viskab politsei- ja piirivalve lennusalga seiresüsteemi operaator, vaatleja Raivo Karp nalja, kui neljapäeva pärastlõunal end seirelennule kaasa sätin. Ruumikusega uus seirelennuk ei hiilga, küll aga on seal just selline tehnika, mida merereostajate tabamiseks vaja.

Väljalennu eel teeb kapten Eero Oja lennukile traditsioonilise kontrollringi, punastes kottides on kalipsod mereõnnetuse puhuks. «Ega lennuk kohe ei upu, jõuab need selga panna küll,» kinnitab Karp.

FOTO: Remo Tõnismäe

Kuigi vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele on Eesti ülesandeks teha kolm plaanilist seirelendu nädalas, ei maksa laevafirmadel muul ajal oma pilsivett Läänemerre lastes patustada, sest siis hoiavad meie vetes toimuval silma peal rootslased ja soomlased. Samamoodi kiikavad lennates pidevalt piiri taha ka eestlased. «Külgradariga näeb rohkem kui 80 km kaugusele, lihtsalt esimesed 20–30 km on pilt parema kvaliteediga,» selgitab Karp.

Seirelennuki kapteni Eero Oja sõnul on juba ammu räägitud, et kõige tõenäolisemalt toimub Eestit ohustav looduskatastroof merel. «Liiklus Soome lahe keskel oleval laevateel on lihtsalt nii tihe ja siis sõidavad veel Helsingist tulevad laevad sellest risti üle,» selgitas Oja. «Enam ei ole küsimus, kas see juhtub, vaid millal,» lisab ta.

Seirelend algab päise päeva ajal.

FOTO: Remo Tõnismäe

Pruugib Karbil vaid radar sisse lülitada, kui selle ekraan täitub laevu tähistavate kolmnurkadega. «Läänemerel võib olla enam kui tuhat laeva,» pakub Karp sigrimigrist pilti vaadates. Paar minutit pärast õhku tõusmist fikseeris radar Tallinna lähistel 267 laeva transponderi.

Uhiuuel seirelennukil on palju tehnilisi lahendusi, mida alles õpitakse tundma. Vaatleja Raivo Karbi sõnul jõuab ta üksi töötades jälgida vaid kahte ekraani.

FOTO: Remo Tõnismäe

Üsna Eesti majandusvööndi piiril püüab kala Soome kalalaev. «Meelitavad meie kalu oma võrku,» viskab üks pilootidest nalja. «Näed, seal lastakse Nord Stream 2 torusid merre,» näitab Karp radariekraanil järgmist täppi. Mõned hiireklikid ja ekraanil ongi näha, kuidas töö Soome lahel käib.

Seirelennuki tehnika on nii võimas, et kaamerapilti vaadates jääb mulje, nagu asuks lennuk Nord Streami gaasijuhet rajava laeva kõrval.

FOTO: Remo Tõnismäe

«Mingi objekt on Soome poolel, aga ma ei saa aru, mis see on,» ütleb Karp ootamatult ja süveneb radaripilti. Kiirust maha võtnud piloodid viskavad nalja, et äkki on tegu vannipardikujulise allveelaevaga. «Ongi allveelaev, aga mitte Soome poolel, kuid üsna piiri lähedal,» tunnistas pärast pingsat uurimist Karp.

Radariekraanile ilmuvalt pildilt on näha, et allveelaeva juhtimistornis olevad mehed hakkavad tegutsema, kui lennukit märkavad. Lennukikapteni sõnul on Vene allveelaevadel rahumeelne läbisõit lubatud, aga seda vaid juhul, kui allveelaev on pinnal ja lipp lehvib. Mõlemad tingimused on seekord täidetud ja pärast kontrollimist selgub, et Vene allveelaeva liikumisest oli teadlik ka Eesti merevalvekeskus.

Mida rohkem lõuna poole, seda vähemaks jääb laevu, keda on vaja kontrollida. «Suurem laevatee jääb Läti vetesse ja nemad hoiavad ise silma peal,» selgitab vaatleja, kui Ruhnu kohale jõuame. Kui oleks soovi, võiks kõik veised saarel kokku lugeda, sest kaamera pilt on niivõrd hea.

Karbi sõnul läks ka temal alguses mitmel korral enesetunne halvaks, kui tuli rappuvas lennukis ekraane jälgida.  Nüüd seda enam ei juhtu, sest tasakaaluelund on harjunud.

FOTO: Remo Tõnismäe

Pool lennust on möödas, kui pean tunnistama, et nüüd on olemine ikka üsna sant, süda läigib kohutavalt. Lennuki pidev laperdamine ei näi aga piloote ega vaatlejat üldse häirivat.

«Pilvede all raputabki rohkem, sest seal on tõusvad ja langevad õhuvoolud,» selgitab Karp ja soovitab pilk fokuseerida ühele kindlale punktile. Lihtne nipp toimib. «Mul endal hakkab ka taga sõites halb, kokpitis on märksa mugavam sõita,» lohutab kapten, kui valib tagasisõiduks pilvede pealse tee.

Pruugib vaid märksa siledamasse õhukoridori jõuda, kui pilvepiiri tagant hakkab paistma kuuserv. Taevane kuutõus teeks ilmselt kadedaks kõik romantiliste filmide operaatorid.

Pilvedest läbi sõites hakkas paistma Kuu tõus. Taevastes kõrgustes toimub see kuidagi erakordselt kiiresti.

FOTO: Remo Tõnismäe

Mitmel korral uurib Karp laevu lähemalt, kuid seekord on meri puhas. Karbi sõnul reedab võimaliku reostuse madal lainetus. «Õli peidab mikrolained ära,» selgitab ta. Radarit ei sega pilved ega pilkane pimedus, ainult õlilaigu paksust ei saa pimedas mõõta. Seda tuleb ka moodsat tehnikat täis seirelennukis hinnata silma järgi. «Sellist masinat pole veel välja mõeldud, mis sellega hakkama saaks,» sõnas Karp. Laigu paksuse reedab selle värvus. Tuleb vaid teada, et näiteks 0,6 mikromeetri paksune laik on metallikvärvi, veidi õhem 0,2-mikromeetrine laik aga vikerkaarevärviline.

«Pakkusime, et võime jääda laevahukku jälgima, aga kreeklased ütlesid, et las upub.»

«See oleks nagu lotovõit, kui mõne laeva teolt tabaks,» tunnistab Karp. Kui just otseselt peale ei satu, siis hiljem on süüd raske tõendada. «Ajaliselt võib ju välja võtta, et see alus oli seal piirkonnas, aga seda tõestada on keeruline,» sõnab ta.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli Eestis sadakond merereostuse juhtumit, siis nüüd leitakse aastas üks-kaks reostuslaiku. «Merel hoitakse silma peal ja eks reostajatele määratud trahvid on asja paika pannud,» tõdeb Karp.

Kapten Oja sõnul ollakse Eestis merereostuse suhtes väga valvsad, samas kui Vahemerel suhtutakse asjasse märksa leebemalt. «Eks Vahemeri on sügavam ka ja talub pisut rohkem,» nendib ta. Eelmisel aastal Kreekas missioonil käies nägi Eesti meeskond oma silmaga pealt laeva uppumist.

Karbi kinnitusel pilved radari tööd ei sega ja ka pimedas saab merereostust otsida.

FOTO: Remo Tõnismäe

«Pakkusime, et võime jääda olukorda jälgima, aga kreeklased ütlesid, et las upub,» meenutab ta. Oja sõnul oli tegu küll pukseeritava alusega, mis oli kütusest tühjaks pumbatud, aga reostusoht on ka sel juhul olemas.

«Ei saa ju öelda, et me midagi ei leidnud. Leidsime ühe allveelaeva ja nägime väga ägedat kuutõusu. Kas saab veel romantilisemat töökohta olla?»

Kreekas polnud Eesti seirelennuki põhiülesanne merereostust otsida, vaid hoida silma peal illegaalsel migratsioonil ja salakaubaveol. «Ega põgenikelaine pole otsa saanud, seda on lihtsalt vähem,» ütles Karp. Nii tuvastasid nemadki ühe purjeka 79 immigrandiga. «Merel pole võimalik end radari eest varjata, sest pisut metalli on igas laevas,» lausub Karp.

Kolm tundi hiljem oli lõviosa tiheda liiklusega Eesti territoriaalvetest ja ka majandusvööndist kontrollitud ja seirelennuk tuli midagi leidmata Tallinna tagasi. Kui imestan, kas niimoodi igav ei hakka – muudkui lendad, aga midagi ei leia, hakkab Karp naerma. «Ei saa ju öelda, et me midagi ei leidnud. Leidsime ühe allveelaeva ja nägime väga ägedat kuutõusu. Kas saab veel romantilisemat töökohta olla?»

Seirelend lõppes pilkases pimeduses, kapten Eero Oja ja vaatleja Raivo Karbi sõnul seekord ajakirjanikule halastati ja lend oli pisut lühem kui tavaliselt.

FOTO: Remo Tõnismäe