Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2018/12/07/11636371t1h9772.jpg)
Üks asi, ja läbiv tõsiasi, on selles filmis viltu. Kogu aeg, alates jõulueelsetest päevadest kuni uusaastaööni, on ilus lumine talv. Millal seda viimati Eestimaal nähtud?
Aga lõppude lõpuks on see ju film – liiati puhtakujuline jõulufilm. Selles peabki kõik olema muinasjutuline, idülliline, romantiline. Ja kui vaja, ka ebamaine.
Kuid just nende omadussõnade taga peitubki stsenaristi-režissööri Anu Auna miljonieurose eelarvega filmi headus ja tugevus. «Eia jõulud Tondikakul» ei ole üksnes Eesti esimene täispikk koguperejõulufilm; see on otse öeldes ilus ja suurepärane, suisa fantastiline film. Selline film, millest järgmistel aastatel saab tõenäoliselt Eesti telekanalite kohustuslik jõulufilm. Kui ei saa, siis ei taipa kanalite programmijuhid rahva ootustest ja meeleoludest küll tuhkagi. Ja peaks valima muu töö.