Kaks riigikogu liiget ei avanud tänavu Toompea istungitesaalis kordagi suud

Riigikogu istung Toompea lossis. Foto on illustratiivne.

FOTO: Sander Ilvest

Lõppeval aastal peeti riigikogus 122 istungit, millest ühelgi korral ei võtnud sõna kaks rahvasaadikut. Pingerea punased laternad on keskerakondlased Vladimir Velman ja Mihhail Korb, kes pole istungitel kordagi suud lahti teinud.

Aasta jooksul kasutas mikrofoni kõige agaramalt Vabaerakonna fraktsiooni kuuluv Krista Aru. Rahvasaadiku kontolt leiab 293 sõnavõttu, millest 246 juhul esitas ta küsimuse ja 47 juhul esines kõnega. Arule jääb napilt alla fraktsiooni mitte kuuluv Peeter Ernits, kellel on kirjas 292 sõnavõttu: 254 küsimust ja 38 kõnet.

Keskerakondlane Vladimir Velman põhjendas seda sellega, et on juba kogenud poliitik ja teab, kuidas asjad tegelikult käivad. «Mul ei ole ju mõtet kõnesid pidada ja küsimusi küsida, kui kõik on juba valitsuses ära otsustatud. Pole mingi saladus, et saalis kõnede pidamisest ja siis küsimuste küsimisest pole mingit kasu, kõik on valitsusjuhtide poolt ära otsustatud,» ütles poliitik, kelle sõnul on riigikogu muutunud käske täitvaks kummitempliks.

Vladimir Velman

FOTO: Jaanus Lensment

1995. aastal esimest korda rahvasaadikuks valitud Velman tunnistas, et noores eas oli tal särtsu rohkem. «Nüüd olen targem, võtan sõna fraktsiooni koosolekutel ja komisjoni istungitel, ja ega istungitel sõnavõtmine pruugi järgmistel valimistel hääli tuua,» ütles ta.

Sellegipoolest pole Velman riigikogus pettunud: ta kandideerib ka eelseisvatel valimistel Keskerakonna nimekirjas riigikogusse. Miks? «Riigikogus peab olema läbilõige Eesti ühiskonnast,» vastas poliitik.

Teine nullimees Mihhail Korb ütles, et mittesõnavõtmine on lihtsalt tema stiil. «Ma teen tööd vastavalt vajadusele. Istungitel tuleb küsida siis, kui on vaja selgust saada. Seni olen saanud informatsiooni mujalt,» selgitas ta.

Mihhail Korb

FOTO: Mihkel Maripuu

Keskerakonna peasekretäri kinnitusel teeb ta head tööd komisjonis ning vaikne stiil suures saalis pole murekoht. «Mis mõttes pole mul aktiivset osavõttu? See, et ma ei küsi küsimusi saalis, ei tähenda, et ma ei osale seaduste loomeprotsessis. Ma kirjutan artikleid, suhtlen valijatega ja teen tööd erakonna raames,» loetles ta.

Korbi sõnul on igal saadikul lihtsalt oma tööstiil. «Mõni esineb saalis, mina kohtun valijatega. Aga kui ma olin opositsioonis, siis oli vaja rohkem küsimusi küsida,» ütles ta.

Sõnakaim riigikogu liige, Vabaerakonda esindav Krista Aru ütles, et ta on teinud lihtsalt oma saadikutööd nii, nagu on osanud, ega ole kunagi mõelnud, et tõuseb sellega pingerea esimeseks.

Krista Aru

FOTO: Margus Ansu

«See ongi saadiku töö, mille eest ma palka saan. Ma töötan seaduseelnõudega ja kui seal jääb midagi arusaamatuks, siis ma küsin. Ma peaks riigikogu tegevusega kogu aeg kursis olema, mida ma seal niisama istun, ega mind selleks parlamenti ei valitud,» rääkis ta.

Sõnavõttude arvuga napilt teiseks jäänud aknaaluse saadiku Peeter Ernitsa (EKRE) sõnul on ta oma töös lähtunud lihtsast põhimõttest: riigikogu saalis tuleb kohal olla, mitte vaadata istungit oma kabinetist televiisorist.

Peeter Ernits

FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

«Olen püüdnud läbi lugeda enamiku eelnõudest ja paratamatult tekib nende kohta küsimusi. Seda peaksid tegema tegelikult kõik saadikud, kuna praaki tuleb riigikogust palju. Eelnõud tuleb sageli ümber teha ja tihti on põhjus selles, et saadikud ei loe, mis on seal kirjas, vaid täidavad fraktsiooni käsku, kuidas hääletada,» rääkis ta.

Tagasi üles