Fotod: mulluse aasta 10 põnevamat arheoloogilist leidu Eestis (1)

Nele-Mai Olup
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arheoloog tööhoos
Arheoloog tööhoos Foto: Liis Treimann

Muinsuskaitseamet koostas ülevaate 2018. aasta põnevamatest arheoloogilistest leidudest, mis tänu tähelepanelikele inimestele ametini jõudsid.

Inglikujuline ripats Saaremaalt

Foto: Heiki Valk (TÜ)

See pisike inglikest meenutav ristripats Saaremaalt avastati taluhoovist aiatööde käigus. Tartu Ülikoolis tehtud materjaliuuringud näitasid, et väike ehisripats on valmistatud sulamist, mis koosneb peamiselt pliist, sisaldades ka väheke seatina, rauda ja vaske. Põnevaks teeb ripatsi see, et seni sellele Eesti arheoloogilises materjalis vasteid ei ole teada. Paralleele ei ole leitud ka ida poolt ega Skandinaaviast, Soomest. Leidu lähemalt uurinud Tartu Ülikooli arheoloogi Heiki Valgu hinnangul võiks väike ehisripats pärineda 12.-13. sajandist ning seostuda pigem läänepoolsete traditsioonidega. Üks on kindel, mõtlemisainet pakub leid uurijatele veel mõnda aega.

Tuluskivi Lääne-Virumaalt

Foto: Kristiina Johanson (TÜ)

Pildil oleva tuluskivi avastati Lääne-Virumaal koduhoovist vundamenditööde käigus. Kvartsiidist kivi on lihvitud, kuid kraapimisjälgedega. Arheoloog Kristiina Johansoni hinnangul osutavad kasutusjäljed, et kivi võib olla kasutatud nii metallteravikuga tule kraapimiseks kui ka lihvimiseks ja teritamiseks. Samuti on võimalik, et seda kasutati löögikivina. Kuna tegemist on üksiku juhuleiuga, siis on eset üsna keeruline dateerida, kuid tuluskivisid on leitud nii juhuleidudena, panusena rooma rauaaegsetest kalmetest (50-450 pKr) kui põletusmatustega kääbaskalmistutest (6.-10. saj). Milleks tuluskivi üldse kasutati? Tuluskivi on Eesti alal üks vanimaid teadaolevaid tulesüütamise vahendeid. Vastu tuluskivi nuga või muud teravat raudeset tõmmates tekkis säde, millega sai taela hõõguma ja selle abil juba omakorda põlema panna kas oksaraod, õled või kasetohu.

Pronksist putkkirves Jõgevamaalt

Foto: Kristiina Paavel (TÜ)

See pronksist putkkirves oli vaatamata oma 44-grammisele kaalule tubli tööriist nooremal pronksiajal. Jõgevamaalt leitud kirves jõudis muinsuskaitseametini murenenuna, kriimustatuna, muljutuna ning katkise kinnitusaasaga. Kirvest uurinud arheoloogi, Tartu Ülikooli doktorandi Kristiina Paaveli sõnul on tegemist Ojamaa tüüpi pukkirvega, mida dateeritakse enamasti ajavahemikku 900-500 eKr. Nime on saanud kirves seda tüüpi putkkirveste peamise levikuala Ojamaa saare järgi, kuid teada on neid ka näiteks Rootsist Mälari orust ja Põhja-Saksamaalt.


Rauast sõjanuia pea Ida-Virumaalt

Foto: Mauri Kiudsoo (TLÜ arheoloogia teaduskogu)

Kuigi nii arheoloogilised leiud kui kirjalikud allikad viitavad, et Eesti sõdalased kasutasid muinasajal sõjanuiasid, ei ole need sugugi nii sagedased leiud arheoloogilises materjalis kui võiks arvata. Pildil olev rauast tahukakujuline sõjanui on leitud Ida-Virumaalt. Nuiapea kaalub 225 grammi ning nuiapea varreavas on säilinud ka rauast kiil, mille abil nuiapea varre külge kinnitati. Tallinna Ülikooli arheoloogiateaduskogu arheoloog Mauri Kiudsoo hinnangul võiks nuiapea pärineda rauaaja lõpuperioodist. Sõjanui leiti piirkonnast, mis on varasemaltki erinevate leidudega arheoloogide huviorbiiti sattunud. Ees ootab veel leiukoha ülevaatus, et selgeks teha kas leid võib olla seotud ka mõne meile seni teadmata muistise nagu omaaegse kalme- või asulakohaga.

Hõbedast oimurõngas Ida-Virumaalt

Foto: Kristi Tasuja (TLÜ arheoloogia teaduskogu)

Ida-Virumaalt avastatud hõbedast oimuehe on arvatavasti maaharimise käigus saanud viga, kuid muinsuskaitseametini jõudis see siiski terviklikuna. Ringikujulise hõberõnga külge on ehtemeister lükanud neli tahulist kuulikest, mida eraldavad omakorda neli helmest. Leidu ekspertinud arheoloog Kristi Tasuja toob välja, et sarnased oimurõngad olid eriti levinud Kirde-Eestis ja Isuri lavamaal, kuid neid on leitud ka Setumaa ja Tartumaa vadjapärastest kalmetest. On arvatatud, et algselt on seda tüüpi ehted olnud hoopis linnalist päritolu ja alguse saanud Novgorodist. Novgorodist leitud oimurõngad pärinevad 10.-14. sajandist. Eestist leitud sama tüüpi oimurõngaste ja nendega seotud muististe põhjal dateerib arheoloog pildil oleva eksemplari aga 15. sajandisse.

Hõbesõrmus Harjumaalt

Foto: Mauri Kiudsoo (TLÜ arheoloogia teaduskogu)

Ega ilu ja jõukus anna häbeneda – täpselt nii massiivne ja edev hõbesõrmus tuli välja Harjumaal  küntud põllult. Arheoloog Ülle Tamla sõnul esineb Läänemeremaades seda tüüpi sõrmuseid enim viikingiaja teises pooles. Kellele sõrmus omal ajal kuulus ja miks ta maasse jäi, võime vaid oletada, kuid keerulise valmistamistehnoloogia ja suure kaalu tõttu peetakse neid enamasti eliidi staatuseeheteks. Harjumaalt leitud eksemplar kaalub 20 grammi. Leid võiks pärineda 11. sajandi lõpust või 12. sajandist. 

Medaljon Jõgevamaalt

Foto: Foto: Erki Russow (TLÜ)

See väike vasesulamist aasakesega ese on medaljon, millesarnased levisid alates 17. sajandist katoliku usu aladel nii Euroopas kui Uues Maailmas. Ripatsil on kujutatud püha Benedictus Nursiast (480-547 a). Kuigi medaljon on ajahambast puretud ning esi- ja tagaküljele sissepressitud inimfiguur ja tekstid on kulunud, võib aimata, et pühak on mungarüüs, paremas käes hoidmas risti ning vasakus kas mitrat või varest. Leidu uurinud arheoloog Erki Russow toob allikatele toetudes välja, et benediktusmedlajone kasutati omal ajal ilmselt nõia- ja maagiatõrjes, deemonite eemale peletamiseks, aga ka näiteks lehmade piimaanni tagamiseks. Kas sellist otstarvet ka Jõgevamaa medaljoni omanik kunagi esemele omistas, võime vaid oletada.  

Nõutila Pärnumaa ja Läänemaa piirilt

Foto: Erki Russow (TLÜ)

Pärnumaa ja Läänemaa piirilt leitud 2,5 sentimeetri kõrgune loomakujuline pronksist leid on ese, mida võib pidada omamoodi harulduseks. Eset uurinud Tallinna Ülikooli arheoloog Erki Russowi sõnul on tõenäoliselt tegemist keskaegse kannu või kerakujulise kätepesuanuma ehk lavabo tilaga. Lavabod olid keskaja ja ka varauusaja linnamajapidamises tüüpilised tarbenõud, mis rippusid sageli seinaniššides, puidust seinakappides või toanurgas pesulauakese kohal ning olid kasutusel hügieenitoimingutes. Hoolimata sellest, et lavabod olid hiliskeskajal pigem standardsed massitooted, esineb arheoloogilises materjalis neid pigem harva. Arheoloog toob siinkohal välja lihtsa seletuse – ilmselt sattusid metallnõud purunemisel või mõnel muul põhjusel ümbertöötlusesse, et hinnaline metall raisku ei läheks. 

Mõõga pidemenupp Läänemaalt

Foto: Artur Skrõpnik

Mõõganupud ja -kaitserauad on ühed olulisemad mõõgaosad, mille abil arheoloogid mõõku eri tüüpideks jagavad ja dateerivad. See Läänemaalt avastatud pronksist mõõganupp on omapärane just ornamendi poolest. Arheoloog Mauri Kiudsoo hinnangul on meister ilmselt eeskuju võtnud mitmest erinevast tuntud mõõgatüübist, kuid otsest vastet sellele Läänemaa leiule teada ei olegi. S-tähte meenutavale väädimustrile sarnanevat ornamenti on teada küll veel näiteks ühel Kukruse kalmest leitud mõõgal ning ka ühel Saue valla mõõganupul. Ajaldatud on sarnaseid mõõgapidemeid Lätis nt 11.-13. sajandisse, Vana-Vene piirkonnas 12.-13. sajandisse. Nii on uurijad oletanud, et umbes sellest perioodist pärineb ka Läänemaa leid.

Keraamika ja tulekivileiud Viljandimaalt

Foto: Kristiina Johanson, Andres Tvauri (TÜ)
Foto: Kristiina Johanson, Andres Tvauri (TÜ)

Avatud silmadega maastikul käimine võib tihtipeale viia mõne seni teadmata arheoloogilise muistise avastamiseni ja heita valgust peatükkidele piirkonna ajaloos. Nii on tähelepanelik Viljandimaa muinashuviline noppinud on koduküla põldudelt esemeid, mis tõestavad, et juba mitutuhat ja mitusada aastat tagasi meeldis inimestele sealkandis elada. Tulekivist tööriistad nagu pildil olevad kõõvitsad on arheoloog Kristiina Johanson dateerinud keskmisesse kiviaega ehk mesoliitikumi. Valmistatud on need kohalikust Siluri ladestu tulekivist, mida piirkonnas looduslikult leidub. Pildil olevad n-ö riibitud pinnaga savinõukillud dateerib arheoloog Andres Tvauri aga hoopis hilisemasse perioodi. Nimelt rauaaega, kui potiketra veel ei tuntud ning savinõusid valmistati käsitsi. 

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles