Vabariigi president: kui tead, kes on su kõrval, siis ei olegi oluline, kes on su vastas!

FOTO: Aron Urb / EV100

Pühapäeval, 6. jaanuaril avati Lahinguväljal osana Vabadussõda 100 sündmustest Kehra lahingu mälestusmärk. Murdelahingute sündmusi oli meenutamas ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, kelle kõnest jäi kõlama mõte: "Kui sa tead, kes on sinu kõrval, siis ei olegi nii oluline see, kes on sinu vastas!"

Kallid kohalviibijad, hea Eesti rahvas!

Head uut aastat, head uut rahulikku aastat! Eile oli mul võimalus viibida suures lauluproovis. Meid ootab ees laulupidu ja 150 aastat laulupidude traditsiooni. Aga mitu korda päeva jooksul, eriti kuulates meeskoori, tuli mulle meelde see, mis oli Eestis 100 aastat tagasi. Olukord oli toona trööstitu. Vabadussõja esimene kuu oli olnud noorele Eesti Vabariigile üsna lootusetu.

Novembri lõpust alates oli vähestest ohvitseridest, vabatahtlikest ja mobiliseeritutest koosnev rahvavägi nii Viru- kui ka lõunarindel aina taganenud. Loovutasime ühe linna teise järel vaenlasele. Neil päevil 100 aastat tagasi oli rinne välja jõudnud siia Aegviidu kanti ja Tallinnani jäi 35 kilomeetrit. Tõsi, ka siis plaaniti veel ühte taandumist. Aga kui siit mõne kilomeetri kaugusel Kehras asuvas 1. Eesti diviisi staabis tehti kindralmajor Aleksander Tõnissonile ettepanek ka staap määrustikukohaselt Raasikule tagasi tõmmata, siis ta keeldus järsult seda järjekordsest taganemist läbi viimast.

Seetõttu lõppeb ka diviisistaabi asukohta märkiv mälestustahvel Kehra jaamahoone seinal sõnadega: „Siit ei taganetud“.

Ja tõepoolest, siit enam ei taganetud – sest tegelikult enam ei olnud kuhugile taganeda. Selle asemel hakkasid sündmused arenema hoopis teises suunas. Siinsamas, toona Arudevahe nime kandval väljal 100 aastat ja kaks päeva tagasi andis kapten Anton Irve juhitud soomusrong number 1 ootamatu löögi Kehra suunas liikuva Tartu punase kütipolgu II pataljoni pihta, mis lahingus ka purustati. Seda lahingut me täna nägimegi. See lahing kuulutas Eesti rahvaväe vastupealetungi algust, see oli murranguline hetk selles Eesti rahva suurimas heitluses.

Jah, sellel pöördel oli ka terve rida objektiivseid ja laiemaid põhjuseid. Maale tunginud Punaarmee oli enam kui kuu aega kestnud pidevast pealetungist kurnatud. Eesti rahvaväe taandumine oli andnud aega liitlaste abivägedel kohale jõuda ja mobilisatsioon läbi viia. Laidoneri määramisega ülemjuhatajaks oli korrastunud Eesti rahvaväe juhtimine. Ja ülekaal hakkas vaikselt kalduma Eesti kasuks. Kuid tol hetkel tundus olukord asjaosalistele siiski üsna nukker ning nagu tihti ajaloos juhtub – oli see väheste vaprate ennastsalgavus ja meelekindlus, mis tõi selle murrangu. Meenutagem siis täna neid eestimaalasi, kes siit enam ei taganenud.

Head kohalviibijad!

Me taasavame ka sellele lahingule pühendatud mälestussamba. Tegelikult tuleb öelda, et avame. 1940. aasta 23. juunile oli kavandatud selle monumendi pidulik avamine. Aga lakkas eksisteerimast riik, mille kaitsjatele see mälestusmärk oli püstitatud. Seega räägib Kehra lahingu mälestusmärk meile loo mitte ainult 100 aasta eest toimunud heitlusest, vaid ka sellest, mis juhtub, kui otsustatakse taganeda totalitaarse surve ees.

Sellepärast on täna kohane veelkord meelde tuletada Vabadussõja peamisi õppetunde. Et Eesti on kaitsmist väärt. Et Eesti on kaitstav ka ülekaaluka vaenlase vastu ja lootusetuna näivas olukorras. Et edu pandiks on meie endi tahe, julgus ja otsustavus. Aga ka see, et Eesti edukas kaitsmine on meie väiksust ja asukohta arvestades võimalik vaid liitlaste ja sõprade abiga, kellega suhete hoidmine ja arendamine on meie igapäevane töö. Me võitsime Vabadussõja, sest me julgesime ja otsustasime vastu hakata ning suutsime leida liitlasi. Ja 20 aastat hiljem me kaotasime oma vabaduse ja riigi, sest otsustasime mitte vastu hakata ja leidsime end olevat liitlasteta. Ka sellest räägib meile Kehra lahingu mälestusmärk.

Mis on veel oluline – seda monumenti ei püstitanud riik, vaid see on kerkinud kodanike, ettevõtjate, kohaliku omavalitsuse ja kodanikuühiskonna ühise ettevõtmisena. Nii nagu võit Vabadussõjas oli kogu rahva jõupingutus, oli seda ka Vabadussõja mälestusmärkide rajamine kahe sõja vahel ning nende taastamine viimasel veerandsajandil.

Eesti inimeste mälu ei taganenud ka okupatsiooni ajal nende ees, kes soovisid Vabadussõja ja omariikluse meie mälust kustutada. Ja loomulikult ei tohi me enam kunagi taganeda. Tuleb seista, vajadusel ka relv käes, oma vabaduse eest. Aga 21. sajand ei korda 20. sajandit. 21. sajand on palju lootusrikkam, sest nii paljud seisavad meiega koos ja meie kõrval. Ja kui sa tead, kes on sinu kõrval, siis ei olegi nii oluline see, kes on sinu vastas.

Tagasi üles