Kallid kohalviibijad, hea Eesti rahvas!
Head uut aastat, head uut rahulikku aastat! Eile oli mul võimalus viibida suures lauluproovis. Meid ootab ees laulupidu ja 150 aastat laulupidude traditsiooni. Aga mitu korda päeva jooksul, eriti kuulates meeskoori, tuli mulle meelde see, mis oli Eestis 100 aastat tagasi. Olukord oli toona trööstitu. Vabadussõja esimene kuu oli olnud noorele Eesti Vabariigile üsna lootusetu.
Novembri lõpust alates oli vähestest ohvitseridest, vabatahtlikest ja mobiliseeritutest koosnev rahvavägi nii Viru- kui ka lõunarindel aina taganenud. Loovutasime ühe linna teise järel vaenlasele. Neil päevil 100 aastat tagasi oli rinne välja jõudnud siia Aegviidu kanti ja Tallinnani jäi 35 kilomeetrit. Tõsi, ka siis plaaniti veel ühte taandumist. Aga kui siit mõne kilomeetri kaugusel Kehras asuvas 1. Eesti diviisi staabis tehti kindralmajor Aleksander Tõnissonile ettepanek ka staap määrustikukohaselt Raasikule tagasi tõmmata, siis ta keeldus järsult seda järjekordsest taganemist läbi viimast.
Seetõttu lõppeb ka diviisistaabi asukohta märkiv mälestustahvel Kehra jaamahoone seinal sõnadega: „Siit ei taganetud“.
Ja tõepoolest, siit enam ei taganetud – sest tegelikult enam ei olnud kuhugile taganeda. Selle asemel hakkasid sündmused arenema hoopis teises suunas. Siinsamas, toona Arudevahe nime kandval väljal 100 aastat ja kaks päeva tagasi andis kapten Anton Irve juhitud soomusrong number 1 ootamatu löögi Kehra suunas liikuva Tartu punase kütipolgu II pataljoni pihta, mis lahingus ka purustati. Seda lahingut me täna nägimegi. See lahing kuulutas Eesti rahvaväe vastupealetungi algust, see oli murranguline hetk selles Eesti rahva suurimas heitluses.