VASTUKAJA: ettevõtluse arendamiseks peame kaasama oskusteavet kogu maailmast

Rene Tammist Foto: Tairo Lutter / Postimees

Vastukaja esmaspäeval, 7. jaanuaril Lea Danilson-Järgi autorirubriigis «Meie Eesti» ilmunud artiklile «Kas Eestisse soovitakse tuua odavamaid teadlasi ja insenere?».

Eesti teadustöötajate osakaal kogu tööjõust on Euroopa Liidu riikide keskmisega võrreldes kahetsusväärselt väike. Soomes ja Rootsis oli see näitaja üle kolme korra suurem kui Eestis. Peale selle on Eestis töötavate teadlaste ja inseneride arv jäänud viimasel kümnendil pea muutumatuks.

Detsembris Eesti erakondade esimeeste allkirjastatud ühiskondlik kokkulepe näeb ette, et riigisektori teadus- ja arendustegevuste riiklik rahastamine peab kasvama ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), millele peaks lisanduma erasektori kulutustest kaks protsenti. Teadus- ja arendustegevuste rahastamise kasv eeldab ka siin töötavate teadlaste ja inseneride hulga kasvu.

Osa sellest tööjõuvajadusest katavad küll meie enda ülikoolid ja teadusasutused, kuid kõiki erialasid, mis maailmas konkurentsivõimelisena püsimiseks vajalikud on, meil ei õpetata. Teadmiste pagasi laiendamiseks ja uute spetsiifiliste oskuste kasutamiseks tuleb neid importida ka teistest riikidest. Teadus- ja arendustöö on rahvusvaheline ka töötajate värbamise poolest. Eestile on vajalike spetsialistide leidmisel kriitilise tähtsusega spetsiifilised tööstusvaldkonnad, näiteks keemia- ja masinatööstus.

Praegu käib välimaalaste seaduses olev erand töö kohta teadusliku tegevuse eesmärgil, kui välismaalasel on selleks erialane ettevalmistus või kogemus ja kui haridus- ja teadusministeeriumi tunnustatud teadus- ja arendusasutuse teadus- ja arendustegevus on vähemalt ühes valdkonnas positiivselt evalveeritud; kui õppeasutusel on kehtiv institutsionaalne akrediteering; kui riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikku registrisse kantud asutuse põhitegevusala on teadus- või arendustöö ja välismaalase ning teadus- ja arendusasutuse vahel on sõlmitud võõrustamisleping teadus- või uurimistöö tegemiseks. Seega käib kõnealune erand ka töö kohta teadusasutuses, mitte aga ettevõtluses, ning sellest tulenevalt piirab teadus- ja arendustöötajate värbamist ettevõtetesse ka sisserände piirarv.

Välismaalaste seaduse võimalusi ning Eesti teadus- ja arendusasutuste vajadusi arvestades soovin inseneride ja teadustöötajate kvoodist vabastamist arutada eraldiseisva meetmena. Seda saaks teha kiiremini, kui võimaldaks siseministeeriumi rände töörühm, mis on ellu kutsutud eelkõige sisserände regulatsiooni põhjalikumaks muutmiseks ja vastavate lahenduste väljatöötamiseks.

Lisaks tuleb riigil leida muid viise teadlaste ja inseneride laiemaks kaasamiseks erasektorisse. Detsembris tegime koos haridus- ja teadusministriga majandusarengu komisjonis valitsusele ettepanekud arendusgrandi loomiseks, et silmapaistvaid teadustulemusi ettevõtluses rakendada, samuti arendusnõunike värbamiseks erialaliitude juurde ning teadusmahuka tootearenduse toetusmeetme suurendamiseks. Haridus- ja teadusministeerium esitas ka ettepaneku teadustegevuse soodustamiseks teadlaste ja ettevõtjate suurema omavahelise koostöö abil, et tekiksid vahetud kogemused ja kontaktid. Nende meetmete koostoime loob ka soodsad eeldused erasektori teadus- ja arendusrahastuse kasvuks, kuid reaalse töö peavad ära tegema ikkagi kõrgelt kvalifitseeritud teadlased ja insenerid, kelle värbamine ei peaks olema piiratud sisserändekvoodiga.