Ene-Margit Tiit: rahvaarv kasvab – rõõmustada või kurvastada?

Eesti rahvastik põlisuse ja vanuserühmade järgi. Foto: Kujundus: Alari Paluots

Eesti rahvaarv kasvab, sisseränne ületab väljarännet – kas naerda või nutta, küsib statistik Ene-Margit Tiit ning osutab, et vastus polegi niisama lihtne.

Juba mitmendat aastat on Eesti välisrände saldo olnud positiivne, see tähendab, et aasta jooksul on Eestisse tulnud rohkem inimesi, kui siit on lahkunud. Missuguseid järeldusi sellest tuleks teha? Esiteks, mitmekümne aasta jooksul pärast taasiseseisvumist oli Eesti välisrändesaldo negatiivne, väljaränne ületas sisserännet. Siit lahkuti: 1990ndate alguses mindi Venemaale, hiljem lääneriikidesse, ülekaalukalt Soome. See pani meid muretsema. Ühelt poolt näitas see, et Eesti riigis ei olnud kõigil hea olla, ei leidunud piisavalt tööd ja leiba ning seda mindi otsima mujalt. Teiselt poolt tähendas see, et niigi napp eestlaste hulk Eesti pinnal järjest kahanes. Rahvaarvu vähenemine pani muretsema ettevõtjad, kellel nappis töökäsi, ülikoole, kus õppijate arv kahanes, omavalitsusjuhte, kelle piirkonnas elanike arv kokku kuivas. Lahkunute kojukutsumiseks algatati mitmesuguseid programme, tuntuim neist oli «Talendid koju!».

Kas oleks parem, kui aktiivset välisrännet üldse ei toimuks ja rändesaldo oleks nullilähedane? Enamasti tähendab selline olukord pigem majanduslikku ja kultuurilist isolatsiooni ja kindlasti pole seegi midagi ihaldusväärset. Isoleeritust läänemaailmast oleme aastakümnete jooksul kogenud ja aru saanud selle negatiivsest mõjust. Avatus maailmale on kindlasti tähtis arengueeldus.