Lauri Hussar: möönan, et otsus Postimehest lahkuda tuli liiga hilja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar.

FOTO: Konstantin Sednev

Täna Postimehe peatoimetaja ametist lahkumisest teatanud Lauri Hussari sõnul kutsus Eesti 200 üks eestvedajaid Priit Alamäe teda erakonda vaid nädala eest ning otsus lahkuda sündis kiiresti.

Otsustasid poolteist kuud enne valimisi lahkuda Postimehe peatoimetaja koha pealt ja astuda otse poliitikasse. Miks nii?

Siin on kaks põhjust. Väga paljud ajakirjanikud 45. eluaasta ümber hindavad tehtut ja mõtlevad, mida veel elus teha. Neid hakkab ühel hetkel huvitama, milline on elu väljaspool ajakirjandust. Ma olen üle 20 aasta töötanud teles, raadios ja ajalehes. Nüüd mul on soov näha kõrvalt seda, mida olen kajastanud. Mul on soov näha seda kõike teise nurga alt. See, mis minu otsust oluliselt suunas, on küsimus, millises Eestis ärkame 4. märtsil. Kui täna vaatan erakondade teemapüstitusi, mida nad tahavad ära teha ja milline võiks Eesti olla pärast riigikogu valimisi, siis ma ei saa enam kõrvaltvaatajaks jääda.

Postimehe peatoimetaja amet ei ole just päriselt kõrvaltvaataja koht.

Seda muret saaks kindlasti väljendada ka Postimehes, aga Postimees peab olema sõltumatu väljaanne, Eesti ajakirjanduse lipulaev. Postimees ei saa sattuda ühegi poliitilise jõu teenistusse. Postimehel on oluliselt laiemad ülesanded.

Ometi just praegu tekib põhjendatud kahtlus, et Postimees on olnud ühe poliitilise jõu teenistuses. Peatoimetaja lahkub poolteist kuud enne valimisi otse poliitikasse.

Kui ma loen kõike seda, mis Postimees ka Eesti 200 kohta on kirjutanud, siis on artikleid seinast seina. Postimees on avaldanud väga kriitilisi artikleid ja väga teravaid käsitlusi. Täna võime öelda, et Postimees on olnud sõltumatu ja suudab objektiivselt kajastada Eesti parteimaastikul toimuvat.

Miks sa selle otsuse nii viimasele päevale jätsid? Tahes-tahtmata panid sa oma kolleegid ja toimetuse väga raskesse seisu.

Ma möönan seda. Me rääkisime sellest ka Postimehe omaniku (Margus Linnamäe) ja vastutava väljaandjaga (Merili Nikkolo). Täna on see kutse pisut rohkem kui nädal vana. Ma langetasin otsuse reedel, ühtlasi lõpetasin samal päeval töölepingu Eesti Meediaga. Tegin kõik otsused ühel päeval. Kui ma kolm aastat tagasi Vikerraadiost lahkusin, siis ka toona põhjendasin seda suure sisemise tundega, et pean selle sammu astuma. Täna on minu sees täpselt sama tunne.

Ütlesid, et kutse tehti nädal tagasi. Ometi, viiteid ja väiteid sinu Eesti 200-ga liitumisest on olnud alates eelmise aasta hiliskevadest.

Eelmisel kevadel kirjutasin artikli, kus tervitasin uusi tulijaid. Selle artikli pealkiri oli «Miks ma toetan Eesti 200 algatust». Kindlasti on poliitmaastikule vaja verevahetust, see toob uusi mõtteid. Kui ma täna loen selle erakonna programmi, siis seal kindlasti on värskeid ideid ja teistpidi käsitlust.

Sügisel küsisin su käest ka ise otse, kas neil juttudel on alust. Sa vastasid, et kindlasti mitte.

(Mõtleb pikalt.) Jah, aga ma tooks siia ühe mõiste sisse erialalt, mida olen õppinud - religioonipsühholoogiast. See on isetäituv prohvetlus. Kui inimesed küsivad püsivalt midagi ja kui teda püsivalt ühe teemaga seostada, siis kas alateadlikult või tahtmatult on ta ühel hetkel pisut programmeeritud selles suunas. See oli isetäituv prohvetlus. Antud juhul see otsus on värske. Kutse erakonnaga liituda esitas mulle pisut rohkem kui nädal tagasi Priit Alamäe.

Kutse tehti võibolla nädal tagasi, aga kunas tegelikult esimesed kontaktid ja kohtumised pihta hakkasid ja millal ise hakkasid mõtlema, et sul võiks olla poliitiline karjäär?

Mul ei olnud plaani teha poliitilist karjääri. Kavandasime ju ka Postimehes väga pikalt riigikogu valimiste kajastamist ja debatte. Ühel hetkel mõned vestlused, kohtumised, seisukohad – neil võib olla väga määrav tähendus.

Mis hetkel need tekkisid?

Viimase nädala jooksul mõtestasin selle enda jaoks väga selgeks, mis on minu jaoks oluline. Kaalusin neid argumente mitme nurga alt ja rääkisin mitme enda jaoks olulise inimesega. Oli ka seisukoht, et see võib olla liiga hiline käik. Kui vaatan varasemat ajakirjanike minekut poliitikasse, siis on juhtunud ka nii, et kandideerimise perioodiks on peatatud osalemine ajakirjanduses. Seda ma õigeks ei pea. Vahe tuleb selgelt sisse tõmmata.

Eelmise aasta mais, kui Postimees oli esimesena avaldanud Eesti 200 manifesti ja sina olid avaldanud kommentaari, kus avaldasid neile toetust, peeti Laulasmaal toimetuse juhtide väljasõit. Õhtuses vabas õhkkonnas tõstsid sa küsimuse, et «mis siis, kui ma läheks poliitikasse…»

See oli nali. See oli õhtusel ajal tehtud nali. Kellaaeg oli üks öösel. Arutlesime inimestega.

See oli nali, mis võttis inimestel kõhust õõnsaks.

Ütleme jah, see oli nali. Sel hetkel ei olnud mul mingit plaani poliitikasse minna. Ma arvan, et nende viimaste nädalate vestlustega kujundasin oma seisukoha.

Mis sõnumi sa Postimehe lugejatele annad, kelles tahes-tahtmata tekib väga tugev huvide konflikti kahtlustus? Mida Postimehe lugeja sellest arvama peab, et peatoimetaja läheb päeva pealt poliitikasse?

Lugeja peaks vaatama Postimeest oluliselt laiema tervikuna. Kui vaatame, millest Postimees täna kirjutab, keda kritiseerib ja milliseid seisukohti võtab, siis Postimehes on väga eriilmelised ajakirjanikud. Julgen arvata, et tänu oma ajakirjanikele on Postimees kõige sõltumatum väljaanne Eestis. Kasvõi näiteks rändekriisis (nn Marrakechi rändepakt - toim) võtsid Postimehe ajakirjanikud täiesti erinevaid seisukohti. Oli pooldavaid seisukohti, aga rändekriisi teema üks käivitajaid oli Marti Aaviku avameelne ja otsekohene artikkel. Sõnum lugejatele ja toimetusele on, et käituge alati oma südame järgi ja käituge nii, nagu õigeks peate.

Kas vastab tõele, et oled Eesti 200 üleriigilises nimekirjas number kaks, mis tähendab, et sisuliselt on sulle riigikogu liikme koht garanteeritud?

Midagi ei ole garanteeritud. Kandideerin Nõmmel ja Mustamäel. Üleriigiline nimekiri pannakse lukku kolmapäeva hommikuks, siis saan kinnitada.

Mitmes koht lubatud on? See on ju teil erakonnas ometi kokku lepitud.

Ma ei saa seda kokkulepet nii kaua kinnitada, kuni seda nimekirja mul laual pole.

Tagasi üles