Tellijale
Neeme Raud: lahtiste ajaliigeste lõgina aeg
/nginx/o/2018/06/04/7883367t1hf3bf.jpg)
18. jaanuar 2019, 23:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/18/11722839t1h055b.jpg)
Madridis «Guernica» ees mõtlesin, milline võiks olla praegusaja maal, mis kõnetaks 80 aasta pärast meie järel tulijaid (just kaks sõna!) samavõrd kui Picasso teos. Millist maali me praegu, kui ajaliigesed lõgisevad ja ühiskonnad kärisevad, oma maailma, Euroopa, Eesti kohta maalime?
Sel nädalal seisin Madridis kuninganna Sofia muuseumis Picasso suure halli pannoo «Guernica» ees ja vaatasin, kuidas kuulus hispaanlane ligi 80 aastat tagasi kujutas kurjust, mis oli üle Euroopa pead tõstnud.
Ühtegi päris kodusõda, mis tollal Hispaanias käis ja mille jubedust Picasso talle ainuomase abstraktse mõttetäpsusega kujutas, praegu küll Euroopas ei mölla. Jumal tänatud. Ei ole ka otseselt fašistlikke režiime, nagu siis Itaalias ja Saksamaal. On kogu kontinenti ühendav Euroopa Liit, mis kõigile puudustele vaatamata tundub siiski parim praegusaja ühendus vana ja palju näinud maailmajao riikidele.
Arvamusküsitlused üle kogu Euroopa kinnitavad, et ühinenud Euroopal on rahva tugev toetus, hoolimata mitmel pool, näiteks Ungaris, aga ka Eestis teatud ringkondades kõlavatest (eliidi) väidetest, et koosluse põhialuseid tuleks kardinaalselt muuta. Ent samas kärisevad ühtse Euroopa õmblused riikide sees ja vägagi kuuldavalt.