«Pealtnägija»: pöördumatult haige naine kogub raha abistatud enesetapuks

Jane Paberit.

FOTO: Olga Šištšenko

Tänane «Pealtnägija» tõi televaatajateni loo 47-aastasest virumaalasest, kellest saab lähikuudel Eesti esimene niinimetatud suitsiiditurist. Kuigi rahastus on praegu veel lahtine, on kokkulepe olemas ja eeldatav surmakuupäev saab olema märtsis.

Endine tantsuõpetaja ja nelja lapse ema Jane Paberit põeb pöördumatut lihashaigust amüotroofset lateraalskleroosi ehk ALSi, mis lülitab tema keha järk-järgult välja, kuni ta sureb.

Jane on üks paljudest, kes valas endale paari aasta eest sotsiaalmeediakampaania raames krae vahele külma vett ja annetas raha lihashaigete seltsile. Paraku tabas teda ennast kahe aasta šokk, kui ta sai teada oma diagnoosi - ALS.

Jane ja tema lähedased lubasid «Pealtnägijal» viimase aasta jooksul tema võitlust jälgida.

Haiguse juures on Jane sõnul kõige hullem see, et samal ajal, kui keha välja lülitub, püsib mõistus selge. Naine räägib, et ta ei ole vapper, vaid teda lohutab vaid mõte, et ta ei sure sellesse haigusesse. «Ainus asi, mis mind püsti hoiab, on see, et ma loodan, et ma ei pea sellega lõpuni minema,» ütles ta. «Meie ühiskond, meditsioon ega sotsiaalsüsteem pole valmis selliste haigetega tegelema,» lisas naine.

Karmi haiguse lõppstaadiumist pääsemiseks taotles naine loa sõita Šveitsi, et sooritada seal abistatud enesetapp ja saigi selle. «Kui ma ennast enam ise teenindada ei saa, siis see on minu jaoks inimväärse elamise piir,» kommenteeris ta.

Abistatud enesetapp on protsess, kus arst kirjutab surmava ravimi välja ja patsient ise manustab seda. Eutanaasia puhul on manustajaks arst. Kumbki neist pole Eestis lubatud. 

Aime Keisi, Tartu Ülikooli meditsiinieetika õppejõu sõnul pole parima toetava ravi süsteem veel Eestis välja arenenud. Kui Eestis suudetakse patsientide kannatusi leevendada palliatiivravi käigus, siis on võimalik, et sellele järgneb ka diskussioon assisteeritud enesetapu lubamiseks Eestis.

Šveits aga on ainus riik maailmas, kus abistatud enesetapp välismaalastele on lubatud. Nii-öelda suitsiiditurism on võimalik ka Belgias ja Hollandis, kuid madalmaad ei soosi surmareisimist. 

«Tänavu pidasime jõulud õues,» rääkis naine oma tõenäoliselt viimastest jõulupühadest. Ta ütles, et sellega pole raske leppida. Milline näeks aga intervjuu Janega välja aasta pärast? «Kui ma kuskil tõvevoodis leban, siis ma ei tea, kui vapper ma siis veel oleksin, kas oleksin valmis end sellisel kujul näitama. Ma loodan, et me ei pea seda tegema.»

«Millest mul kõige rohkem kahju on, on see, et suvel hakkas hääl minema. Mingid häälikud ja just see hääl muutub madalaks, üheplaaniliseks, tuhmiks, vaikseks,» kirjeldas Jane. «See on üllatav, millega inimene harjub. Muidugi on raske, aga ma saan hakkama.»

Jane elab koos tütre, 16-aastase Marleeniga ja saab riigilt 430 eurot kuus. «See on see raha, millega ma elan,» tõdes ta. «Enamus inimesi ilmselt ei ole nii suure sotsiaalse kapitaliga. Mis nad teevad, kus nad on, mismoodi nad elavad, mis elu see on?» küsib naine.

Eeldatavasti võtab Jane endalt elu Zürichi lähistel märtsis või aprillis. Ta on teadaolevalt esimene eestlane, kes sellise teekonna ette võtab. Jane pöördus sõprade ja avalikkuse poole, sest kogu protseduur maksab enam kui 10 000 eurot. Poole on valmis kliinik kinni maksma, kuna tegu on raske haigusega, ülejäänud poole kogumisega naine tegeleb. Ta usub, et pärast pikka kadalippu ei takerdu asi rahasse. 

Naine postitas oma abipalve ka sotsiaalmeediasse:

Tagasi üles