Teenetemärgi kavaler Jaanus Piirsalu – pärisajakirjanik

Jaanus Piirsalu

FOTO: Postimees

Teiste seas saab sel aastal presidendilt teenetemärgi ka Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu.

See oli siis, kui Ukraina sõda oli alles alanud ja Jaanus Piirsalu Postimehe reporterina rindetsooni läks. Ja kaks või isegi kolm päeva ei olnud temaga vähimatki ühendust. Ta oli veetnud need päevad päris rindejoonel, kus päriselt vihisesid kuulid ning langesid pommid ja Ukraina mehed oma kodumaad kaitsesid.

Neist päevadest sündis vapustav reportaaž. Karm, elav ja humoorikas – nagu elu ja surm ongi.

Jaanus Piirsalu 2018. aasta veebruaris Ida-Ukrainas.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kriisipiirkondades on käinud teisedki Eesti ajakirjanikud, aga pole sugugi kindel, et samamoodi lausa lahingus.

«See oli eelmise aasta augustis, kui Kesk-Aafrikas oli just tapetud vene sõjaajakirjanik Orhan Dzhemal koos kaaslastega,» meenutab kolleegi ja sõpra Risto Berendson. «Arutasime Jaanusega maailma asjade üle, kui ta teatas, et meiegi võiksime olla sellised nagu Dzhemal. Aga paraku me ei suuda seda. Dzhemal ei teinud ajakirjanduse nimel oma allikatega mingeid kompromisse, aga meie oma töös neid paraku teeme. Absoluutselt kõik mingil moel,» on Ristol vestlus pea sõna-sõnalt meeles.

«Jaanus ütles seda nii kurvalt ja mõtlikult, et ma sain sel hetkel taas kord kinnituse sellele, mida olen niigi arvanud end juba teadvat. Jaanus on meie ajakirjanduse üks suuremaid idealiste. Kõva vend, kellele peab alt üles vaatama.»

Sõber ja kolleeg Tuuli Koch tunnistab, et ei tea, kas Jaanus jätkuvalt kirjutab oma suurepäraseid reportaaže kahe käe ühe sõrmega toksides. Ei saagi teada, sest Jaanus ei tööta juba aastaid kusagil toimetuses.

2007. aastast on ta olnud kõigepealt erikorrespondent Moskvas ja edasi peamiselt Venemaa avarustes, Ukrainas, Eesti külades Eestist kaugel ida pool rännates ning sealt lugusid kirjutanud. Sama kaua on ta koos oma perega – naise ja kahe pojaga – elanud Luxemburgis.

«Kuidas iganes ta kirjutab, aga tema lood on olnud parim ajakirjandus: vaatlemine ja vahendamine. Ei ole õigeid ja valesid. Ei ole paremaid ja halvemaid. Ei ole kõrgemaid ja madalamaid. On inimesed ja olukorrad oma aususes, mitmekihilisuses, vastuoludes ja rõõmus,» võtab Tuuli kokku Jaanuse ajakirjanikuolemuse.

«Jaanuse ilus omadus mitte kummardada Tähtsate ees on andnud talle luksusliku vabamehe staatuse.»

Sõber ja kolleeg Kärt Anvelt imetleb Jaanuse armastust ja kirge oma töö vastu, mis paistab välja kõigist tema lugudest.

«Jaanus teab, mis on uudislugu ja tema uudises uudist ja hinnanguid segi ei aeta. Ta teab, kui olulised on faktid, teab, kuidas kirjutada reportaaži või analüüsi. Jaanuse ampluaa on hästi lai, kuid eelkõige on ta ikka uudisajakirjanik,» kirjeldab Kärt Jaanust kui head vanakooli ajakirjanikku, kelle sarnaseid annab tikutulega taga otsida.

Kärt on veendunud, et ka Jaanuse kõige kriitilisemate lugude negatiivsed peategelased ajakirjaniku vastu vimma ei kanna.

«Sest niisama ärapanemisega pole Jaanus kunagi tegelenud ja ta oskab oma allikatega ümber käia. Faktitäpsus, hea allikavõrk ning ajalooline mälu on ajakirjaniku jaoks kõige olulisem kapital ja Jaanusel on sellega kõik korras.»

Enno Tammer, kolleeg ja õpetaja tunnistab muheldes, et mõeldes kõigile neile asjadele, mida Jaanus on suutnud elus ära teha, läheb tal meel kadedaks, et tahaks lausa hambaid kiristada.

«Olen tema puhul alati imetlenud tema ajakirjanduslikku nina teemade haistmisel ja otsimisel, ükskõik, kus ta parasjagu viibib. Ajaga on sellele lisandunud meisterlik küpsus teemad lugudeks vormistada,» tunnustab Enno.

Sõbrad teavad, kui hea ja hooliv sõber Jaanus on, aga tegelikult on nii, et ka ajakirjanikuna ei unusta ta kunagi olemast hooliv inimene, kaaskodanik. Kui kellelgi kaugel Siberis (Jaanuse enda juured ja kirglik loomus on sealtkandist pärit) on vaja Eesti rahvariideid, siis ta aitab need Eestist saada.

Näiteks. Tegelikult ei tea tema heategudest suurt ka sõbrad, sest Jaanus nendega ei uhkelda, nagu ta ei sea ealeski ennast oma lugude kangelastest, sündmustest ettepoole. Jaanus Piirsalu on päriselt päris ajakirjanik, kelle sarnaseid keeruline aeg üha enam vajab, et Eesti inimesed mõistaks, mis pöörases maailmas toimub.

Ikka edasi, Musketär!

Anneli Ammas,

sõprade nimel kokku kirjutanud

Teisipäev 29.01, kell 10:03, Tln-Luksemburg kaugekõne 

Uuriva toimetuse vastutav toimetaja Oliver Kund helistab kolleeg Jaanus Piirsalule.

Tere Jaanus, saad rääkida, üks tööjutt. 

Noo, räägi (uniselt)

Mõtlesime toimetusega, et pakuks sulle üht osaluseksperimenti. See toimub veebruaris Eestis.

Ma eriti ei saa. Ma pean niikuinii 11. veebruaril korraks Eestisse tulema - vanas koolis kõnet pidama vilistlaste päeva puhul. Ja pärast seda lähen ma lastega suusatama… Ja siis on tulemas Moldova valimised peale. Ja 21. veebruaril olen ma üldse Moskvas. Nii et eriti ei ole aega küll. Märtsis ei saa teha vä?

Mulle tundub, et seda vist ei õnnestu edasi lükata. Vaata, president jagab ordeneid. Sa läheksid osaluseksperimendi korras ja võtaks ka ühe vastu. 

(Paus). Selles mõttes et… See ei ole just mingi eriline asi. Miks mina just pean sinna minema?

Sest sa oled meist ainus, kes saab - Valgetähe viienda klassi ordeni.

Ahah…

Palju õnne, Jaanus! 

Okei!!! Võtab nüüd natuke sõnatuks… See valgetähe viies järk – kas see ei ole mitte doonoritele?

Ei ole, ei ole, doonoritele on mingid muud imeasjad. 

Ahah! Kas ma olen nüüd nii vana, et mulle peab juba ordeneid jagama? :)

Tuleb välja jah, et sul on ikka teeneid Eesti Vabariigi ees!

Ma ise võtlesin, et üks abhaasia eestlane saaks ordeni. Ma loodan, et tema vähemalt sai, muidu mul oleks väga piinlik. Lorina Lestman.

Jaa, Eestluse hoidja Abhaasias, Lorina Lestman, on saanud küll.

Jumal tänatud! Muidu mul oleks küll väga piinlik. Aga see on küll naljakas, huvitav et mille puhul siis mulle. Tavaliselt antakse ikka neile, kes elutöö ära teinud.

Ei ole hullu midagi, see on alles viies klass. Pead nüüd edasi pingutama, mitu klassi on veel minna.

Kõige madalam orden anti mulle siis? Oleks siis Maarjamaa rist! (naljaga). No selge – kui ma nüüd toimetuses hakkan käima, siis palun austada ja kummardada mind! Olgu… no selle mõttega pean natuke harjuma.

Suusatamise pead nüüd vist ära tühistama… 

Ei tea midagi. Lastega suusatamist ma kindlasti ei tühista :)

Ma arvan, et sa alles hakkad kõnesid saama..

Väga hea, lülitan telefoni välja.

Ei, ära seda küll tee!

Mul on vaja see Tihhoni intervjuu täna ära teha, kujutad ette, kui kõik hakkavad mulle siin helistama siis… Ma ei saagi seda tehtud :)

Tagasi üles