Ohoo! Hea koer veab peremeest tunde - ja ei kurda

Eesti Kelgukoerte Klubi suusataja Kristina Traks andmas Emajõe-Suursoo äärses metsas hoogu kuueaastase Alaska malamuudi Tayla kannul.

FOTO: Heinrich Lukk

Oi, te ei tea, mis tunne on libiseda koera sabas lumivalgetel metsaradadel, jäätunud sool ja jõgedel. Aga te saate järele proovida. Kuid ettevaatust: elamus võib lüüa pahviks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Mina!»

«Mina!!»

«Mina!!!»

Kui keegi oskaks koerte keelt, siis just seda nad kõik kolmekümnekesi lausa pööraselt, end tagajalgele ajades haukudes hüüdsid.

Nad haistsid juba eemalt, kui peremees, paksud metsamineku riided seljas, neile üle lumise õue lähenes, et nüüd läheb kellelgi jooksuks. Aga kellel?

Jooks – see on Alaska malamuutidel veres. See on nende elu sisu ja mõte. Seda on nad valmis tegema tundide kaupa, ilma puhkepausita. Eriti just külmas, vähemalt tosina miinuspügalaga. Isegi juua pole virgutuseks vaja – haukavad käigult lund ja jooksevad muudkui edasi.

Sedakorda on kuueaastase emase Tayla õnnepäev. Hommikune plaan, suusataja vedamine, sobib just tema nõtkete võimete ja semuliku iseloomuga.

Võtnud auto pakiruumis istet, nina luukpära suunas, on Tayla rahu ise. Küllap ta teab, et tuleb vaid kümmekond minutit vaikselt püsida, sest seejärel ootavad teda Ahunapalu ja Järvselja lõputuna paistvad metsasihid. Need asuvad Emajõe-Suursoo sookaitsealast lõunas, Peipsi järve läänekalda lähistel.

Pühapäeva hommik on muinasjutuline.

Tagasi üles