Õrriti igal õhtul?
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2013/07/08/1884702t1hf5da.jpg)
/nginx/o/2017/09/13/7096801t1h8674.jpg)
1. veebruar 2019, 20:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Jaa, tahan! Aga… mis asi see õige on?» No vot! Enamikku sellest, mida näeb ja kuuleb saates «Õhtu!», sa mujal ei kuuleks. Arter käis otse-eetri möllus uurimas, mismoodi saade telepurki pannakse.
/nginx/o/2019/01/31/11755113t1h964e.jpg)
Õhus on tunda justkui tormieelset vaikust. Saatejuhid on süvenenud teemadesse. Ei mingit soojenduskisa ega energia tuulde pildumist, pigem hoitakse see kõik vaatajatega kohtumise ajaks. «Aga me ei teagi ette, mis saatesse tuleb, kõik valmib hetk enne eetrisse minekut. Saade on sama vahetu nagu elu ise,» selgitab saatejuht Piret Laos, kelle kaadritagune keskendunud ilme asendub prožektorite süttides sooja ja särava naeratusega.
Üldiselt ei karda ma enam elus suurt mitte midagi. Ainult kaht asja, hambaarsti ja otse-eetrit, neid veel kergelt kardan!
Jüri Butšakovil on eriline anne mõjuda nagu ammune tuttav nii stuudiokülalistele kui ka televaatajatele, kelle elutoa diivani ette ta nüüd igal õhtul maandub. Ma saan aru, miks see nii on. Ta ei teeskle ega esine, vaid ongi niisugune.
Robert Rool lisab tandemisse muhedust, mängulusti ja adrenaliini. «Robert on inimene, kes vist kunagi ei muretse,» teatab Piret. «Piret on jälle maailma kõige suurem närveerija,» aasib Robi vastu. Nad ei pühitse ega peenutse, vaid improviseerivad ekraanil täie lustiga. Mõni krõbedam nali või nöökamine lisab vaid energiat, ning just kolme saatejuhi vahel hästi toimiv keemia ongi telg, mis saadet koos hoiab ja vaatajad ekraani ette naelutab.
Kolm sõpra külas
Öeldakse, et üha enam inimesi Eestis elab üksi. See on muidugi kurb, sest inimene on sotsiaalne olend ja vajab sõpru ja seltskonda sama palju nagu toitu ja und. Õnneks on sul nüüd igal õhtul külas kolm sõpra ning saade «Õhtu!», mis lahutab su meelt. Nad tulevad iga päev, nii on lihtne nendega päriselt tuttavaks saada. Ja otsesaates ei kohta sa ka ühepoolset kõnepidamist tüüpidelt, kelle eelis on olla ekraanil ja hoida mikrofoni. Kaugel sellest! Vaataja saab kaasa rääkida ning paremad ideed jõuavad ekraanilegi.
«Me oleme päriselt ka väga headeks sõpradeks saanud,» räägib Piret ja poisid noogutavad kaasa. «Me ei pea üldse näitlema. Kohe tekkis klapp!» Kõik kolm on väga erinevad tüübid, kes täiendavad üksteist hästi. Pireti naeratus ja rõõmsameelsus on erakordselt nakkav – kui silmad ei sära ja masendus tuleb peale, võta üks pisikene pill Piretit ja asi korras. «Tal on olemas see salapärane tele X-faktor,» teatab Jüri. «Kui Piret midagi ütleb, siis sa automaatselt usud seda.»
Robert Rool sõidab seiklusliku loomuse ja kõikevõitva sarmi peal. Tiimikaaslaste sõnul võib ta kohati olla ka paras lohe, kuid lustlik improviseerimisoskus aitab alati. Ja otsesaates on see suur pluss. «Miks ta eriline on? No vaadake talle näkku! Või kuulake selle mehe häält, ma tahaks endale ka sellist tämbrit. Hämmastav, aga ta on puhas eestlane,» räägib Jüri.
Jüri Butšakovi enese rolliks näib olevat sõrme saatepulsil ning meeleolu üleval hoida. «Jüri on isalõvi – alati valmis täiega oma meeskonda kaitsma. Ta on perfektsionist, kel samas meist kolmest kõige parem huumorimeel,» iseloomustab Piret. «Jaa! Mind huvitab, kust Jüri huumor pärit on,» lisab Robert. «See on natuke imelik, aga samas padunaljakas!»
«Kust ta tuleb, elust muidugi!» hüüatab Jüri spontaanselt. «On ainult üks viis saada heaks saatejuhiks või lahedaks inimeseks – elage, sõbrad! Minge, möllake, tehke pahandust, siis koguneb teisse energiat ja emotsioone, mida pärast välja lasta.»
Otse-eetri ilu ja õudus
Olen moraalselt valmis, et reaalajas toimuva saate taga käib metsik rabelung. Tööd on seal tõesti omajagu ja televaataja näeb sellest poolt. Kõik härradki saavad puudri ninale ja tukad silutud, enne kui «täiesti muuseas» stuudiost läbi astuvad. Külaliste energiatase ongi kõige kõvem pähkel, sest tele tuimust ei talu. Vaataja ei tee teleri ees mingeid ÜKT-tunde, vaid on konkreetselt saama peal väljas. Kui ekraanil kõnelejast mühinal elujõudu välja ei voola, siis ta paraku kedagi ei köida ning vaataja läheb võileiba tegema. Poliitikutel näib kohati olevat mingi uinutava kõnestiili nakkus man.
Nii kui tõe väljaütlemist vältiv üldsõnaline heietus lahti läheb, olen juba tähelepanukanalit vahetanud. Õnneks ei lase saatejuhtide torkimine külalisi end oma häälekõla nautimisse unustada. Kohati võiks julgemaltki vahele rääkida. «No me räägime siin kõik üksteisele vahele, see ongi meie stiil,» märgib Jüri lõbusalt. «Aga me teeme seda heatahtlikult.»
Otsesaate ilu ja õudus seisneb ka selles, et külaline ei tea ette, mis teda ootab. Hurmur-muusikud Kalle Sepp ja Mikk Tammepõld pole end ilmselt ka kõige metsikumates unenägudes kujutlenud konnaks kehastumas ja keelesõda pidamas, kuid «Õhtu!» saates just nii juhtus. «Otse-eetris on väga tore. Pole aega järele mõelda, vaid kõik tuleb kohe ära öelda. Vigu parandada ei saa, kõik on aus!» kiidab Kalle Sepp. Ettevõtja ja reisikirjanik Tiit Pruuli aga samaväärset optimismi ei pillu: «Üldiselt ei karda ma enam elus suurt midagi, Antarktikasse purjetamist ka mitte. Ainult kaht asja, hambaarsti ja otse-eetrit, neid veel kergelt kardan.»
Saatejuhid teevad ise kõik kaasa ja see muudab asja ausaks. Küllap ma olen suures osas veel väike laps, aga ajuvabade naljade peale naeran pisarateni. Kes teab näiteks, mis on pumba-tumba-mäng? Hullumeelselt naljakas asi, mida Jüri ja Robert samuti eetris proovisid.
«Meile meeldib, et inimene saab meie saates päriselt osaleda,» räägib Robert põlevi silmi. «Kõige lihtsam on kaasa rääkida Facebookis. Kui tuleb vaimukas kommentaar, küsimus või idee, saab vaataja reaalselt saadet elavamaks muuta.» Ühes saates laekus Robile endale näiteks salajane ülesanne teha saatekülalisele kompliment. Kuna see kontekstiga üldse ei haakunud, kukkus asi välja kaunis koomiliselt. Kuid eeter reedab iga emotsiooni – lugupeetud taroloogi heameel paistis kätte igasse kodusse.
«Otsesaate teeb eriliseks just see pinge. Kui nüüd midagi juhtub – kukub mõni prožektor alla või inimene koperdab või tuleb kogemata halb sõna suust, mida ei tohi ühiskonnas enam kasutada –, siis see on teles! See on ajaloos ja midagi teha ei ole,» selgitab Jüri. «Selle riski piiril mängimine teebki asja põnevaks ja tõmbab ka publiku vahetult kaasa. Olgem ausad, me natuke isegi loodame, et äkki läheb midagi nihu ja meie saame muutuda saatejuhtidest täiesti tavalisteks inimesteks.»
Vaatan neid terve õhtu vältel saadet vedamas, omavahel jagelemas, tegutsemas ja suhtlemas, ning tuleb tõdeda – kogu «Õhtu!» võlu võib kokku võtta kolme plussiga. Nende nimed on Piret, Robert ja Jüri. Saatejuhtidel on ainulaadne oskus jääda ekraanil ausaks ja iseendaks. Täiesti tavalised inimesed, seda nad ongi. Lihtsalt kõvasti elusamad, hulljulgemad ja sõbralikumad kui enamik meist. Kes ei tahaks endale igal õhtul külla selliseid sõpru?
*Õrriti on eesti uudissõna, mis asendab seni kasutatud treilerit. Hoolimata intrigeerivast kõlast millegi seksikaga tegemist ei ole. Sõna tähendus avaldati televaatajatele saates.
Mis toimub «Õhtu!» stuudios otse-eetri möllus? Ava video ja saad teada!
