Tamsalu maraton algas rahavargusega

Tamsalu-Neeruti maratoni start.

FOTO: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix

Teade, mis valjuhääldist üle Tamsalu vabatehnikamaratoni stardipaiga kõlas, ei sisaldanud muud kui lihtsat palvet, et inimene, kes võttis võistluse sekretariaadist ümbriku tähtsate dokumentidega, tooks selle tagasi. Aga ei olnud seal ümbrikus dokumendid.

Seal ümbrikus oli raha.

Tamsalu spordikompleksi teisel korrusel, kus maratonil osalejad said klaasseintega ruumis kätte rinnanumbri, oli sekretariaadi töötaja kümmekonnaks sekundiks pidanud oma laua tagant lahkuma. Valge ümbrik rahaga oli võõraste pilkude eest peitmiseks musta sülearvuti all.

Kui ta oma kohale tagasi tuli ning arvuti alt ümbrikut võtma hakkas, ei olnud seal mitte midagi. Oli tühjus.

Ümbrikus oli kolmsada eurot. See oli jäljetult kadunud. Ilma, et keegi oleks midagi märganud.

Pika ja lühikese maa ehk 41- ja 21-kilomeetrise distantsi peale kokku osales Tamsalu maratonil üle viiesaja inimese.

Keegi varastas.

Suusatajad läbimas Tamsalu maratoni esimese kilomeetri järel maanteealust tunnelit.

FOTO: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix

Ülejäänud tulid siiski ausalt üksteiselt mõõtu võtma. Nende hulgas laskesuusakoondislased Kauri Kõiv ja Martin Remmelg, rulluisutaja Kert Keskpaik, endine rattaproff Gert Jõeäär, Pyeongchangi olümpial käinud, kuid seal haigestumise tõttu startimata jäänud Anette Veerpalu ning kauane Eesti jalgpallikoondise kapten ja hing Raio Piiroja.

Rinnal number 54, pani Piiroja stardist uljalt minema. Mis siis, et ta pani sel talvel alles esimest korda uisusuusad jala otsa. Ja needki polnud tema enda suusad. Oma võistlussuuski nägi ta esimest korda Tamsalu spordikompleksi ees, kus need talle üle andsin. Tõin need talle Tartust. Need olid Hiina suusakoondise treeneri Vahur Teppani süsimustad Fischerid, nina peal tähed M. K. P.

«Mis need tähendavad?» uuris Piiroja mult.

Mul polnud õrna aimugi. Vastasin: «Maailma karikal punktidel.»

«Aga number seitse?» viitas Piiroja vildikaga suusa ninale kirjutatud numbrile. «Mis see tähendab?»

Aga kust mina peaks teadma? Vastasin: «Rohkemat kui seitsmendat kohta nendega ei saa.»

Suusatajad väljumas tunnelist. Veel on näod rõõmsad.

FOTO: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix

Tegelikult oli seegi koht ülepakutud. Piiroja kilometraaž nii head kohta ei lubanuks. Ta on sel talvel suusatanud kõigest 220 kilomeetrit, kolm ja pool korda minust vähem, ning needki kilomeetrid on kõik kogutud klassikatehnikas. Vähe sellest! Piiroja oli kolm nädalat jutti haige olnud: põskkoopapõletik. Alles kuus päeva tagasi lõpetas kümnepäevase antibiootikumikuuri. Ometi sai ta vaid kaks päeva töölt vabaks võtta, et end kodus ravida. Kalamees peab ju iga ilma ja ükskõik millise tervisega välja minema, sest muidu lähevad kalad võrgus hukka, seletas ta mulle.

Seega oli aja küsimus, millal Piiroja ulja alguse eest lõivu hakkab maksma.

Aeg maksta saabus juba veidi varem kui poolel võistlusmaal. Tasapisi hakkasid taganttulijad temast mööduma. Selleks ajaks, kui ta jõudis maratoni teise toitlustuspunkti Pariisi mägede all Neeruti maasikukaitseala lähistel, oli ta paarkümmend kohta ära andnud. Ta suusatas umbes esisaja keskel.

Aga hullem ootas alles ees.

Pärast toitlustuspunkti järgnes järsk tõus. Ja poolel tõusul sai Piiroja haamri.

Jalg lihtsalt enam ei tõusnud. Ta jäi seisma.

Siis pööras ta pilgu selja taha ja vabandas, et midagi pole teha, edasi enam ei lähe. Möödumisvõimalust kitsal ja pehme lumega tõusul polnud.

Suusatajad tunnelis. Läbida jääb veel 40 kilomeetrit.

FOTO: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix

Lõpuks võttis Piiroja end kokku ja pressis ikkagi mäest kuidagi üles. Seal pigistas suhu kofeiinigeeli, mis tavaliselt läheb käiku siis, kui on vaja viimasteks kilomeetriteks teravat energialaengut.

Edasine oli Piirojale üks pidev taandumine, kuigi suusad lippasid tal enda väitel hästi. Aga Tamsalu radade lumepudrus ta ilmselt ei osanud või ei jõudnud enda sõnul sõita. Igatahes kujunes ta taandumine nii pidevaks, et pikapeale hakkas ta pelgama, et äkki saabub hetk, kui jõuan tema kõrvale.

Ent kaugel sellest. Sedapuhku tundsin, et mu auguga Fischerid lõpetasid minuga koostöö juba 5-6 kilomeetri järel ehk kaks korda varem, kui nädalatagusel Viru maratonil. Öösel sadanud värskel lumel, mis läks eessõitjate töö tulemusel paksuks pudruks, need lihtsalt ei libisenud. Ja see ei olnud subjektiivne tunne. Seda tõdesid ja ütlesid välja paljud, kes mööda sõitsid. Kuigi neil polnud vaja seda öelda: oli niigi näha, et nende suusad jooksid palju paremini. See oli Toomas Uiboleht (nr 154), kui mälu ei peta, kes pikalt minu järel sõitis ning kümmekond kilomeetrit enne lõppu möödudes ütles, et mu suusad libisevad ikka oluliselt viletsamalt kui tal.

Suusatajad on väljunud tunnelist ja võtavad hoo jälle üles.

FOTO: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix

Sellises olukorras, kui sõiduvahendid tõrguvad, ei ole mõtet hinge paelaga kaela sõita. Võtsin käigu aegsasti välja ning kulgesin edasi mõõduka mahviga, vahepeal siiski vandudes, kui ikka üldse ei libisenud. Nagu oleks keegi suuskade põhja karestanud.

Õnneks oli rajameister olnud töökas ning pressinud raja serva tugeva klassikajälje. Nii saigi alates kümnendast kilomeetrist läbitud enamik distantsist paaristõugetega lükates. Sama oli teinud Piiroja. Sest niipea, kui jäljest välja vabatehnikarajale astusin, tundsin, kuidas lumi tõmbas suusad kinni. Igati tark tegu, et olin enne starti vasaku, nädalaid tagasi kukkudes vigastatud ja siiamaani hella randme tugevasti teibiga kinni tõmmanud, sest muidu poleks mu käsi paaristõuketööd välja kannatanud.

Tamsalu maratoni lühikese maa võistlejad.

FOTO: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix

Piiroja piirdus sedapuhku 126. kohaga, aeg 2:25.50. Selle ajani, kuni oma tõrksad Fischerid ja frustreerunud meele üle lõpujoone vedasin, kulus pärast teda veel veerand tundi. Aeg 2:41.38 andis mulle Estoloppeti sarjas kõigi aktiivsete spordiaastate kõige viletsama koha – esimest korda esimese kahesaja hulgast väljas, 218. Pärast lõpetamist võtsin Salomoni kepid käest ja virutasin need meelehärmist maha. Siis sain aru, et ega kepid süüdi olnud. Seejärel tõstsin maast suusad ja tegin neile säru.

Võitjaks tulnud Kauri Kõiv lõpetas üle 50 minuti minust varem (1:50.58). Vean kihla, et tal olid kindlasti väga, väga head suusad. Ega muidu oleks ta teise koha meest Morten Säthat edestanud tervelt kolme ja pool minutiga. Ja Piiroja enam kui poole tunniga, ligi 35 minutiga.

Ümbrikut tähtsate dokumentide ehk kolmesaja euroga polnud maratoni lõpuks sekretariaati tagasi toodud. Võrreldes tolle summa kaotusega on Piiroja või minu kaotus suusarajal tühiasi.

Tagasi üles