Kui 33 000 jääb väheks
9. veebruar 2019, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/08/11775163t1h84b7.jpg)
Eesti kirjanikud on õnnelikud, kui nende raamatuid trükitaks paar tuhat, trükiarv 33 000 küünib juba kosmilistesse kõrgustesse. Epp Petrone «Meie Eesti» tegelusraamatu tähelend näitas, et tiraaž oleks võinud olla suurem, kui raamatu tellinud Maxima poleks pidurit tõmmanud.
Petrone raamat põhjustas tormi, ühel hetkel täitus sotsiaalmeedia abipalvetest, tikutulega aeti taga puuduvaid kleepse ja poe täpsusega oli teada, millises riiulinurgas on veel mõni raamat.
Kirjandusinimene võib nuriseda, et tegelusraamat pole tõeline kirjandus, aga lastele see meeldis. Ja mis eriti oluline, see meeldis ühtviisi nii eesti kui ka vene lastele. Olen ise kulutanud terve varanduse tegelusraamatutele ja võin kinnitada – kehv raamat visatakse nurka värvilistest kleepsudest hoolimata. Aga nagu oma «Minu...» sarja raamatutega, nii õnnestus ka seekord tabada Petronel kümnesse. Mõni kohe oskab.