Kerstin Meresma: moodne prostitutsioon (16)
12. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/11/11781637t1h1a85.jpg)
Klikid, laigid, jälgijad ja vaatamiste arv. Need sotsiaalmeedia nähtused on saanud nüüdisinimese määrajaks. Sellest sõltub tema mõjukus, see määratleb tema sõpruskonna. Mida rohkem ta suudab tähelepanu tõmmata, seda olulisem ta on – pole vahet, millega ta tähelepanu tõmbab, oluline on klikkide arv.
Nii tühine ongi tänapäeva inimene. Ta elab sotsiaalmeedias, tema «sõbrad» on sotsiaalmeedias. Ta müüb end, oma elu, oma aega, et seda tähelepanu teenida, ihaleb väikse sõrmeviipe järele, millega inimesed teda tunnustavad – annavad talle laksu edasi eksisteerimiseks, jõudu järgmise klikimagneti tootmiseks.
Kas mäletate, mida eile Instagrami Storydest nägite, mida Instagramis laikisite? Kas teate, kes teid seal jälgivad? Kuidas on Facebookiga? Kui tihti suhtlete oma sealsete sõpradega, kas olete nendega kunagi üldse rääkinud, neid näinud?
Vältisin pikka aega tulihingeliselt näiteks Instagrami konto loomist, mulle piisas Facebookist, ilma selleta mind ju ei eksisteerikski. Hiljuti andsin alla, tunnistan, tegu oli välissurvega, oma rolli mängis ka haiglane huvi. Mõned pildid üleval ja juba tekib nilbe pettumus, mul pole piisavalt jälgijaid, pole piisavalt laike. Taban end mõttelt: mida peaksin tegema, et neid juurde saada?
Mis see mu olemusele juurde annab? Ega annagi midagi. See ei defineeri mind isiksusena, ei suurenda ega vähenda minu sõpruskonda.
Tavaline vaatepilt: istun trammis ja peale tuleb kamp noori. Nad ei vaata üksteisele otsa, ei räägi omavahel. Nende pilk on suunatud nutiseadmesse, sõrmed pühivad kiirelt üle ekraani, sinna midagi toksides, sealt midagi otsides – scroll’ides. «Kas juba nägid, mida … instasse postitas?» on ainus vestlus, mis leiab aset üksteise kõrval istuvate sõprade vahel.
Sõbrad, kes istuvad üksteise kõrval. Ei suhtle üksteisega, vaid elavad sotsiaalmeedias. Kurat, närvi ajab. Millal muutus digimaailm olulisemaks reaalsest inimesest, kes on su kõrval istub, elab, seisab. Kas üldse oskad temaga ilma nutiseadme vahenduseta rääkida, suhelda? Miks on vajalikum kõigile kuulutada, mida sa hommikuks sõid, kui pika ringi täna jooksid, või riputada üles seksikas pilt endast, mis põhjendatud «sügavamõttelise» postitusega.
Inimesed ootavad postitustega lausa teatud kellaaegasid, et rohkem laike saada. See pole midagi muud kui prostitutsioon. Või siiski mitte, prostituudid kasseerivad enda müümise eest vähemalt raha. Piltide postitamisega teenivad vaid «mõjukamad» meist. Neil on eriline nimigi: sotsiaalmeedia influencer’id ja see on töö, millest unistab tänapäeva noor.
Selleks pole vaja omandada haridust või õppida ametit, tuleb vaid end müüa, teenida välja piisav jälgijaskond ning seeläbi end ettevõtetele atraktiivseks muuta. Nii on võimalik end müües vähemalt raha teenida.