Prantsuse relvatootja pöördus kaitsehanke asjus riigikaitsekomisjoni
14. veebruar 2019, 08:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seoses Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse pikamaa tankitõrjesüsteemide hankega pöördus Saksa-Briti-Prantsuse-Itaalia kaitsetööstusettevõte MBDA riigikogu riigikaitsekomisjoni poole teabenõudega.
Arupärimises paluti selgitust sellele, et kas riik kasutab ühte pakkujat soosivat hanget selleks, et lõpuks hankida hoopis sama tootja alles arendamisel olev süsteem, seejuures välistades muude pakkujate reaalse konkureerimise võimaluse. Komisjoni vastus saabus vähem kui 17 tunniga ning tekitas arupärijas küsimuse, et mil määral ja kas üldse omab seadusandja ülevaadet kaitseministeeriumi haldusalas teostatavate, riigikaitselise tähtsusega hangete osas.
MBDA-d esindava advokaadibüroo PwC Legal vandeadvokaadi Priit Lätti sõnul jääb nii kaitseminister Jüri Luige kui ka riigikaitsekomisjoni liikme Ants Laaneotsa sõnavõttudest mulje, et tankitõrjerelvade hankega välistati ebaausalt konkurentsist muud pakkujad kujundamaks eelisseisund Iisraeli päritolu rakettide Saksamaa edasimüüjale Eurospike
«Riigikogu liikme arupärimisele vastates ütles kaitseminister Jüri Luik, et tema näeb vaidlusalusele hankele laekunud pakkumist kaheastmelisena ning ühtlasi võidakse kõnealuse hanke raames soetada ka sama tootja uuema põlvkonna süsteeme. Need süsteemid aga ei vasta tingimata riigihanke tehnilisele kirjeldusele, samuti tõuseb selle muutuse tõttu eelduslikult riigihankes tehtud pakkumuse maksumus. Samas välistatakse just esialgse hinnapõhise hankega kõik muud konkurendid,» kommenteeris Lätt arupärimise tagamaid.
Sarnastele kavatsustele viitas lisaks Jüri Luigele ka Ants Laaneots oma uudistesaatele antud kommentaaris.
«Lisaks ebaausa konkurentsieelise tekitamisele on arusaamatu ka see, kuidas vaidlusaluse hanke raames või sõlmitud raamlepingut muutes oleks võimalik soetada veel mitte tootmises olevaid tankitõrjesüsteeme, kui üks hanke tingimustest näeb sõnaselgelt ette, et hangitav varustus peab juba olema kasutusel mõnes NATO liikmesriigis,» lisas Lätt.
Möödunud nädalal saatis PwC Legal MBDA nimel samas riigihankes ka rahandusministeeriumile taotluse järelevalvemenetluse algatamiseks, milles toodi välja mitmed küsitavused. MBDA hinnangul jääb segaseks, miks Eesti riik soovib hankida kaitsevarustust vaid hinnapõhiselt, arvestamata sealjuures näiteks selle reaalset võimekust või elutsükliga seonduvaid kulusid, mis mõjutavad oluliselt nii Eesti kaitse- ja heidutusvõimet kui ka kaitse-eelarvet. Lisaks on meedias tõstatatud küsimused, et milline on Eesti riigi motivatsioon riigihanke suunamisel Iisraeli tootjale välistades samaaegselt Euroopas arendatud ja toodetud kaasaegse relvasüsteemi ning kuidas on see kooskõlas Eesti riigi osalusega Euroopa Liidu PESCO programmis, mille eesmärgiks on tugevdada Euroopa Strateegilist Autonoomsust kaitseküsimustes.
Riigikaitsekomisjonilt laekus teabenõudele vastus vähem kui 17 tunniga, kui komisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja andis komisjoni esimehe volitusel napid vastused arupärimises toodud küsimustele. «Kahtlemata tuleb tunnustada siinkohal komisjoni sekretariaadi ning esimehe reageerimiskiirust, kuid kahjuks peegeldus rutakus ka pakutud vastustes. Näiteks viidati avalikele protokollidele, millest me polnud mitte ainult teadlikud, vaid millele oma arupärimises ka viitasime ja toetusime. Lisaks saime vastusest lugeda, et Riigikogu riigikaitsekomisjon ei ole seadusandja struktuuriüksusena täidesaatva võimu hangetes osaline, otsustaja ega heakskiitja. See on muidugi murettekitav. Jääb küsimus, et mil määral ja kas üldse omab seadusandja huvi ja ülevaadet meie julgeoleku seisukohalt keskse tähtsusega kaitseinvesteeringute hankeprotsessides,» nentis Lätt.
MBDA on Euroopa kaitsetööstusettevõte, millel kontorid ja tootmisüksused asuvad Prantsusmaal, Suurbritannias, Itaalias, Hispaanias, Saksamaal ja USA-s. Tegu on ühisettevõttega, mille omanikeks on 37,5-protsendilise osalusega Airbus Prantsusmaa, 37,5-protsendilise osalusega BAE Ühendkuningriidist ning 25-protsendilise osalusega Leonardo Itaaliast.