Kätlin Konstabel: valija peaks otsust tehes käituma tööandjana

Valija peaks otsust tehes panema ennast poliitiku tööandja rolli ja aru saama parlamenti pürgiva inimese siirusest ning teotahtest, mida tõestavad varasemad saavutused, ütles psühholoog Kätlin Konstabel saates «Otse Postimehest».  

Veidi vähem kui nelja aasta pärast võiks poliitikasse tuua partei – Eesti Mureerakonna ehk EME. Mõelge, millised loosungid: «Jagatud mure on pool muret!», «Teie mure on ka meie mure!» või «Meil on ühine mure!», pealegi ei maksaks need lubadused midagi.

Kui lubatakse muret, siis see ilmselt midagi ikka maksab, sest paljudel inimestel on mure. Ma ei usu väga sellise erakonna tulevikku, sest inimesed, kellel on mure, tahavad sellest lahti saada. Kui me ühiselt rõhutame, kui halb kõik on, siis sellest ju midagi paremaks ei lähe. Kui lubada muret jagada, siis on ühe asemel kaks muret.

Valimiste eel me kogeme pidevalt parandamist vajavate hädade kirjeldamist. Kas hädade kirjeldamine aitab hädasid lahendada?

Ainult kirjeldamine kindlasti mitte. Mulle meeldib tuua paralleele sellest, kuidas inimesed oma elus hakkama saavad. Kui me ainult räägime ja räägime sellest, mis kõik valesti on, siis on see väga tore, kui me suudame probleemi defineerida. Sellest järgmine samm peab olema toimivate lahenduste väljamõtlemine ja mõelda tuleb ka sellele, mis võib valesti minna. Kui me jääme kinni sellesse peas ringlevatele hädadele mõtlemisse, siis palju õnne depressioon.

Valimiste-eelne aeg toob siis ühiskonda teatud annuse depressiivsust?

On näha mõne erakonna püüdeid selles suunas. Ma ei tea, kas see on depressiivne, kui kirjeldatakse, et tervishoiusüsteemiga on kehvasti ning arsti juurde pääsemiseks on pikad järjekorrad. Need järjekorrad tihti ongi pikad. See on ühelt poolt reaalsuse kirjeldamine, aga nende jaoks, kes kiiresti arsti juurde pääsevad, see ilmselt ei ole probleem.

Teaduse rahastamisega on ka kehvad lood.

Kui paljusid inimesi see puudutab? Teadusega on päris mitme valitsuse ajal kehvad lood olnud ja see ei ole nende parteide populaarsust, kelle ajal on kehvad lood olnud, just kuigipalju mõjutanud. See ei pruugi inimesi väga depressiivseks muuta. Kui me vaatame viimast Eurobaromeetri uuringut, siis teemadeks on elukallidus ja kõrged hinnad, teaduse rahastust võib-olla ei küsitud, aga ilmselt see ei puuduta väga paljusid. Kahjuks.

Kuhu saaks tõmmata selle piiri, kus sõnumite tonaalsus ja nende sõnumite paljusus enam ei mõju?

Inimesed tuimenevad ja see sõnumite hulk muutub müraks. Küsimus on selles, millal tonaalsust tuleks muuta. Kui kuu aega järjest ühesuguseid sõnumeid – ma ei hakka tooma näiteid – siis see võib-olla ei ole parim stiil.

Tooge ikka mõni näide!

Ei too. Kaval on sõnumite tooni muuta. Ühel hetkel kirjeldatakse, et midagi on halvasti ja siis lisatakse, et meie erakond proovib sellel ja teisel viisil asja paremaks teha. Tuleb see lävi uuesti ületada, et inimesed uuesti kuulaksid. Siis see ei ole enam müra.

Sõnumite rohkus võib ka toimida. Kui kunagi räägiti, et Barack Obama oli interneti president, siis ta hõlvas kõik kanalid Youtube'ist Spotifyni. Oli seda liga palju? Võib-olla, aga see toimis.

Vastandumine on üks poliitilise kampaania levinud nippe kõikjal. Tõde ei ole olemas, meie topeltkodakondsust kindlasti ei luba või meie Venemaaga kaupa ei tee. Kas vastandav retoorika tekitab pingeid?

See on ka kindla positsiooni väljaütlemine. Nende inimeste puhul, kelle jaoks Venemaaga kauplemine või topeltkodakondsus on oluline teema, võib see ka toimida. Kui see erakond seisab nagu aamen kirikus selle eest, iseasi, kas seisab. Tegelikult on erakonnad ettevaatlikud välja ütlema neid asju, mille puhul nad lubavad minna läbi tule ja räägivad asjadest, mis on kauplemiseks. Seistakse justkui väga kindlalt kõige eest, inimesed aga hakkavad paratamatult meenutama varasemaid aegu ja näevad, et erakonnad on samade asjade eest seisnud ka varasematel valimistel, aga järele on jäänud mis?

Viimastel päevadel on suur jututeema eesti keel versus vene keel. Venelaste, vene keele ja Venemaa teema ilmselt toimib, miks muidu sellele enne kõiki valimisi nii palju tähelepanu pööratakse? Vene kaart paneb igal juhul valijad kõrvu kikitama?

Ma julgen selles tartlasena kahelda.

Teil Tartus ei ole seda probleemi?

No siin ta igal juhul ei pane ka kõrvu kikitama. Tallinnas on ilmselt teine olukord ja kui ma sõidan Tallinnas taksoga, siis ta ei oska mind kuhugi viia, sest ta ei saa aadressist aru. Küsimus on selles, kui paljud tajuvad seda päris probleemina. Ma ei tea, kui üldine see probleem on. Mul pole ka infot, kas pärast valimisi on tehtud uuringuid, mis tegelikult mõjutas inimesi ühe või teise partei poolt hääletama. See oleks huvitav. 

Plagiaaditeemaga seos on ju ka öeldud, et ega see suurt midagi ei mõjuta ja inimene saab oma toetajatelt hääled kätte niikuinii. Ühtesid teeb see võib-olla väga kurvaks, aga teised mõtlevad, et kui ta muidu on asjalik inimene, siis las ta toimetab, nooruses oleme kõik lollusi teinud.

Kolmandad ütlevad, et tehakse liiga ja valivad kaastundest.

Ma ei ole kindel, kas kaastundest kedagi riigikogusse valitakse.  Et muidu inimene ei saa elus hakkama?

Valimisvõitlus on sageli teadlikult dramaatiline. Hea draamatükk teatris ju köidab meid. Kuivõrd poliitiline draama köidab valijat?

Küsimus on selles, milline on valija siht. Draama võib köita kollasevõitu meediat. Tõsisemalt mõtlevad inimesed võiksid enne valimisi uurida, mis tegelikult toimub. Paraku on infot tohutult palju. Inimesed lähevad juba isegi pahaseks, kui nendeni jõuab järjekordne infokild, millega neil justkui midagi pistmist pole, kuid millega püütakse emotsiooni üles kerida. See on kahe teraga mõõk. Korraks saadakse tähelepanu, aga võib-olla inimesed muutuvad nende draamade suhtes hoopis tuimemaks.

Ma ei tea, kas on parim strateegia valida poliitikut, kes draamat teeb? Tähelepanu ta saab, see on väärt asi, aga kas ta pärast selle kapitaliga, mida hääled talle annavad, ka midagi ära teeb, on ju kahtlane.

Roland Reagan ei olnud küll suurepärane näitleja, aga suurepärase presidendina ta üldse ei näidelnud. Donald Trump oli suurepärane ärimees ja presidendina on ta suurepärane näitleja. Vladimir Putin lendab paraplaaniga ja juhatab kureparve õigesse suunda, silitab metsikut tiigrit ja toob meresügavusse sukeldudes sealt välja suurepäraselt säilinud amfora. See on ju draama ja see toimib.

Tegemist on poliitiku isiku mahamüümisega.

Kas selline tegevus on suunatud lollidele?

Sellest väitest kumab läbi suhtumine, et need, kes selle õnge lähevad, on lollid. Me kõik läheme mingis mõttes selle õnge. Isiku mahamüümise juurde kuulub ka see, kui mõni poliitik reklaamib ennast suurepärase pereinimesena või käib metsas seeni korjamas. Me müüme maha isikut ja me kõik läheme selle õnge. Me kõik oleme selles mõttes lollid. Isiku mahamüümine ei ole mõeldud lollidele, see on hea võte, aga kas sellega kaasneb ka sisu?

Ma ei tea, kas Putiniga peab kaasnema sisu või piisab sellest, et on üks vinge mees, kes võitleb karudega ja silitab tiigreid ning saab hakkama Venemaaga? Ma ei tea, mis meil siin Eestis vastu on panna ja kas peab panema? Aga see toimib.

Poliitikutel on aega üheksa päeva ja Kätlin Konstabel ütleb nüüd, kuidas tegelikult on võimalik valijale meeldida.

Üheksa päeva on selgelt liiga lühike aeg. Mind hakkab väga häirima, kui korraga poliitikud hakkavad huvituma valija arvamusest ja teevad valimiskohvikuid. Mina blokeerin sotsiaalmeedias väga innukalt kõiki taolisi tegelasi. Ja nendele, kes juba on poliitikas, soovitan ma siiralt: palun tegelge enese müügi ja turundamisega kogu aeg.       

Kui rääkida sellest, et paljude poliitikute turundus on kolinud sotsiaalmeediasse, siis Eesti pole mingi digiriik. Poliitikute eneseturundamise tase sotsiaalmeedias on ikka väga nõrk ning läbimõtlemata. Eelkõige see, kuidas inimesi kaasatakse, kuidas enda isikut reklaamitakse ja kuidas osatakse olla vaimukas. Barack Obama puhul toimis väga hästi see, et ta oli vaimukas. Ta kirjutas oma muusikamaitsest, reageeris olulistele sündmustele, oli inimlik. Aga kõik see peab olema ehe, kunstlikult see ei toimi.

Kui palju me võime poliitikute tegevust internetis jälgides teha nende mustrite põhjal järeldusi selle inimese kohta?

Väga palju saab järeldusi teha selle kohta, kui läbimõeldult inimene tegutseb. Kas ta peab sotsiaalmeediat tõsiseks kanaliks, kas ta tegutseb seal poliitikuna läbimõeldult või lihtsalt elab ennast välja. Impulsi kontrolli probleem muutub kõigi sotsiaalmeedia kasutajate probleemiks. Me kõik oleme kuulnud ontlikest ametnikest, kes hakkavad mõne portaali kommentaariumis või foorumis toimetama viisil, mis ei ole kõige mõistlikum. Tegelikult on läbimõeldud tegevus enese mahamüümiseks väga lihtne tegevus.

Teine asi on kellaaeg, mil keegi sotsiaalmeedias tegutseb, või see, millist negatiivset mõju selline rööprähklemine avaldab vaimset võimekust nõudvate ülesannete lahendamisele. Mul on väga suur mure, kui riigikogu liikmed on istungi ajal innukalt kusagil netis ja samal ajal vajutavad hääletusnuppu. Pole siis ime, et mõni nupp vahel sassi läheb.

Mulle väga meeldib aastaid tagasi käibele tulnud väide, et parlamendiliikmed saavad palka maksumaksja rahast ja maksumaksjad on seega parlamendiliikmete tööandjad. Tööandjatena peaksime me väga hoolikalt valima endale tööjõudu.

Soovitan lugeda personalivärbajate soovitusi. Tuleb aru saada, miks see poliitikut köidab ja miks ta üritab parlamenti pääseda, milline on tema isiklik südamest tulev soov. Oht on muidugi kuulda trafaretseid fraase, mis ei veena. Kindlasti tuleks uurida, mida poliitik varem on ära teinud. Nii-öelda varasem töökogemus, kasvõi parlamendis, ja selle tõhusus. Tuleks küsida, kuidas konkreetne kandidaat on silma paistnud selle teemaga, mis sulle kui valijale on oluline.

On üks karm dilemma, millega puutuvad aeg-ajalt kokku kõik tööandjad. Inimene võib olla lõpmatult sümpaatne ja armas – loeb samu raamatuid ja jagab sinu maailmavaadet, aga ta ei tee asju ära. Võib juhtuda, et armas inimene ei ole piisavalt jõuline surumaks mõnda teemat läbi. Ja siis on teine inimene, keda võib-olla sõbraks ei tahaks, aga kes teeb asjad ära.

Kes kujundab enne valimisi poliitilist agendat – kas ajakirjandus või poliitikud?

Mõjutamist on ikka, nagu ka küsimusi, kuidas jõuavad mingid lood ajakirjandusse. Mõtlemise koht on ilmselt see, milliste teemade kohta ajakirjandus poliitikutelt küsib ja millele rõhku paneb. Kindlasti tuleb uurida, kuidas poliitikud kavatsevad lubatud sihtideni jõuda. Küsida, kuidas poliitik kavatseb oma lubadustega edasi liikuda siis, kui ta ei pääse riigikogusse või jääb opositsiooni. Omaette küsimus on see, kui palju tuleb keskenduda ornamentidele. Ühine muusikamaitse on armas asi, nagu ka info selle kohta, mitu lipsu kellegi on või kui tihti ta maakodu külastab, ent kas ta ajab ka minu asja? Kas ta ajab Eesti inimeste asja? Ajakirjanduse funktsioon on ju läbimõeldud lähenemine, et poliitikutelt konkreetseid tegevusplaane teada saada. Mitte lihtsalt, et «oli sisukas debatt» ja mõned teemad käidi kohustuslikus korras läbi. Siis tahaks enamasti kanalit vahetada.

Värvidel on psühholoogias oluline osa ja avalikkust püütakse mõjutada läbi värvide, olgu selleks siis valge kampsun või punane lips. Kuidas see toimib?

Ma ei tähtsustaks värve üle. Loomulikult võivad värvid mingit rolli mängida, aga seda vaid juhul, kui vastasmärgiline info ei ole liiga tugev. Kui on sada miljonit tõendit selle kohta, et inimene on mingisuguse sigadusega hakkama saanud, siis valge kampsun ei päästa. Ajakirjanduse ja uudisvoo teemavalikud on palju olulisemad.

Tagasi üles