Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/07/13/12361981t1h2250.jpg)
/nginx/o/2019/02/28/11832037t1h412f.jpg)
Gretel Murd (27) on kurt. Tänase eesti viipekeele päeva eel lepime temaga kokku, et istume maha Pärnu maantee Reval Cafés ja arutame tema kogukonda puudutavaid murekohti. Mõtlen, kuidas me omavahel suhtlema hakkame. Järgmisel hetkel löön käega ja ütlen endamisi: no mis seal ikka, kui vaja, räägime siis nii, et minul telefon käes ja tal telefon käes ning kirjutame oma mõtted elektroonilisse märkmikusse. Aga enne jõuab Gretel mulle teatada, et ta peab uurima, kas saab viipekeeletõlgi kaasa. «Nüüd proovin tellida. Hoian pöialt,» kirjutab ta mulle Facebookis. Mõne aja pärast tuleb hea uudis: tõlk saab kaasa tulla.
Kohale jõudes püüan mõelda, kuidas meie vestlus välja peaks nägema. Tunnen natuke piinlikkust oma võhikliku mõtlemise ja käitumise pärast. Sätime end akna alla: oleme Greteliga vastakuti, tõlk meie vahel. Tasapisi murrab Gretel minu peas kinnistunud müüte.
Mida sa ootaksid teistel inimestelt ühiskonnas?
Et oleks vastastikune austus kurtide ja kuuljate vahel. Et ei põgenetaks kurtide eest hirmunult ära, kui nähakse neid viiplemas.
Enamik inimesi pole kurtidega kohtunud ega üldse viipekeelt näinud. Ma nüüd ei mõtle, et kogu Eesti ühiskond peaks oskama viibelda. Aga koolist võiks meie kohta kaasa saada mingid põhiteadmised. See aitaks meid paremini ühiskonda integreerida.
Mulle tundub, et suure sammu selleks tegi president oma vabariigi aastapäeva kõnes. Pean silmas tema viiplemist.
See hetk tõi mulle kananaha ihule. Minu emotsioonid olid ülevoolavad. Enamik kurte nuttis sel hetkel. See oli ajaloos esimene kord, kus president midagi sellist tegi. See oli eesti viipekeele päeva eel parim kingitus kurtidele! Ta lõi silla meie saarega.