Marti Aavik: «Minge valima» – kas töötab?

Marti Aavik FOTO: Postimees Foto: Postimees

Pole mõtet iga kord valimisõhtul küsida: «Kui palju ilm mõjutas?» Üle demokraatliku maailma on vastus, et ega ilm valimisaktiivsust eriti ei mõjuta, ei ühte- ega teistpidi (jätame orkaanid, suured üleujutused ja valimisjaoskonna maavärina epitsentrisse sattumise mängust välja).

Ometi on valimisaktiivsus omamoodi kraadiklaas ühiskonna kaenla all ning selle näitu tasub jälgida – kas on suurem või väiksem kui eelmisel korral. Kui suur protsent inimesi valimistel osaleb või vastupidi, kui paljud mõtlevad, et «mis minu häälest ikka sõltub»? Asi on usalduses ja inimeste usus, et sellel, mida nad ise teevad (näiteks osalevad riigikogu valimistel), on mõju sellele, mis tegelikkuses juhtuma hakkab.

Mis juhtuks, kui ma kirjutaksin üleskutse (vastupidiselt oma isiklikule veendumusele ja sellele, mida me ajalehes ikka ja alati ütleme): ärge minge valima? Usutavasti mitte midagi – need, kes tahtsid minna, ei laseks end ümber veenda. Uuringute järgi ei ole erilist mõju lihtsalt «minge valima» tüüpi hüüatustel ja reklaamidel. Samas ei tee midagi kurja, et iga saatejuht ütleb oma pooltunni lõpetuseks: «... ja minge siis ikka valima!» Nii lihtsalt, kahjuks või õnneks, inimeste käitumine ei muutu.

Mina ootan uudishimuga seda, milliseks kujuneb valimisaktiivsus. Me kõik teame, et e- ja eelhääletamistel osales peaaegu 40 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. Maailma võrdluses on Eesti eelmiste (2015) riigikogu valimiste osalusprotsent (64) täitsa tore, ehkki teiste Põhjamaade ja Soomegi tasemeni on veel jupp maad. Kas ka nüüd näitab nool üles? Või on lihtsalt sisemise valimissunniga kodanikud e-valimistele üle läinud?

Miks see mulle tähtis tundub? Aga seepärast, et tegemist on ühe indikaatoriga, mis annab meile märku, milline on usalduse ja eneseusu määr Eestis. See on üks Eesti elujõu näitajatest.

Usalduse suurendamiseks on võimalik palju ära teha nii erakondadel kui omavalitsustel. Kui ikka võimendada kodanikus mõttetuse ja jõuetuse tunnet, siis pelga valimispropagandaga seda tasa ei tee.

Võimalik, et üks põnevamaid asju on see, et suure osa vastusest küsimusele, kas konkreetne inimene pigem läheb valima või pigem ei lähe, pani loodus paika hetkel, kui ta ema ja isa absoluutselt valimistele ei mõelnud. Kes on looduse poolt antult üldiselt rohkem maailma asjadest huvitatud, see tunneb huvi ka poliitika vastu. Kes on häbelikum kõigis asjades, see arvab ka valimistega seoses, et «mis nüüd mina». Ja kes on kõigis asjades korralikum ja järgib reegleid, see läheb ka valima pigem seepärast, et nii peab.

Tasub aga mõelda, et kui teame iseendi seadumustest rohkem, siis oskame paremini langetada valikuid – olgu, olen üldiselt häbelik, aga valimistel osaleda ju ikka võib?