Fenomenaalsed mehed jooksevad lausa lõpmatuseni

Ultrasportlane Cris Poll on elus tervelt kuuel korral jooksnud ühtejutti maha pikema maa kui kakssada kilomeetrit. Sel pildil jookseb ka kodukandi, Lääne-Virumaa talvise metsa all.

FOTO: Marianne Loorents

See, et keegi on läbinud maratoni, pole nüüdisajal enam mingi kangelastegu. Tõeliselt sitked ja vintsked tegijad on need, kes jaksavad järjest joosta vähemalt ööpäeva, veel parem, kui kaks. Või vähemalt sada, aga veel parem, kui kakssada kilomeetrit.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Joostud oli umbes 250 kilomeetrit, kui Hannes Veide haistis väikest võiduvõimalust. Ta sai teada, et liidril on tekkinud raskusi. Tõsi, liidril oli tema ees ligi 30-kilomeetrine edumaa. Aga see oli ikkagi kahe ööpäeva jooks – ja nii pikal võistlusel võib juhtuda mida tahes.

Tartu toiduettevõttes Salvest töötav Veide haudus seepeale salakavala plaani. Ta läbis kontrollpunkte aeglaselt, jätmaks liidri taustameeskonna liikmeile muljet, et temagi jaks on raugenud, aga niipea kui nonde silme alt kadus, lisas kiirust. Kärpis vahe poole väiksemaks, 15 kilomeetrile. Jooksis viimased 10 kilomeetrit tempoga, nagu läbikski 10 kilomeetrit – 50 minutiga. «Surusin ja survestasin,» kirjeldab Veide (42). «Võitlesin viimaste minutiteni.»

Võitu mullu suvel Soomes Kauhajoki ultrajooksufestivalil siiski ei tulnud. Kuid tuli Eesti tippmark 48 tunni jooksus: 308,4 kilomeetrit.

Enamik pühendunud harrastajaid ei jookse nii palju isegi ühe kuu jooksul.

Kaks ja pool kuud hiljem startis Veide juba järgmisel äärmusjooksul, 247-kilomeetrisel kahe ränga tõusuga Spartathlonil Kreekas. Ilm oli vastik: sooja vaid kümme kraadi, vihm, kõle tuul. Rannikul rebisid tormihood mütse peast ja vihmakilesid ribadeks.

Tagasi üles