Täna Viru keskuses avatud Aasta Pressifoto näitusel kuulutati välja üle-eestilised parimad fotod. Postimehe fotograaf Tairo Lutter pälvis esikoha uudisfoto ja olemusfoto kategooriates ning ühtlasi tiitli Aasta Pressifoto 2018.

Aasta pressifoto 2018

Uudisfoto võitja ja aasta pressifoto. Ekrelased ründasid eurosaadik Indrek Tarandit. EKRE pikett riigikogu ees kiskus vägivaldseks, kui meeleavaldajad ründasid eurosaadik Indrek Tarandit. November 2018.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

FOTO: Sander Ilvest

"Minu jaoks hakkas sündmus, kui ekrelased karjusid "Sotsid maha"", meenutab Tairo Lutter võidupildi saamislugu. "Võis aimata, et nii lihtsalt see ei lõpe. Ühel hetkel olid koos üht mikrofoni rabamas Martin Helme ja Indrek Tarand. Tundus, et oleks justkui rock-kontserdile sattunud. See oli raju! Mingil hetkel lükati Indrek Tarand lavalt maha ja läkski mäsuks."

 

 

 

Aasta olemusfoto 2018

Olemusfoto võitja. Iga päev 24 tundi üksi iseendaga.Kui teaks, et see aitab, kurdaks 25 tundi jutti – nende sõnadega teeb 82-aastane üksi elav Toomas oma kodus enda üle nalja.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Aasta spordifoto 2018

Spordifoto võitja. Karmid võtted2020. aasta EM valikmäng Eesti vs Sloveenia.

FOTO: Martin Ahven/ Õhtuleht

Aasta portreefoto 2018

Portreefoto võitja. Leida94. aastane näitleja ja investor Leida Rammo.

FOTO: Andras Kralla / Äripäev.

Kõiki nomineeritud pilte näeb siit:

Kas olulisem on pilt või sõna?

Holger Roonemaa

FOTO: Postimees

Eelkõige kirjutava ajakirjanikuna olen aeg-ajalt ikka tundnud end õrnalt puudutatuna, kui mõni pressifoto tippspets ütleb, et õige foto räägib iseenda eest – kui fotot peab juba selgitama hakkama, siis pole see päris see õige.

Ma ei ole sellest väitest kunagi lõpuni aru saanud. Olen töötanud aastaid klassikalise uudistereporterina, seejärel uudistetoimetuse juhina ning nüüd uuriva ajakirjanikuna. Väga suur osa minu tööst puudutab kirjalikku teksti: on see siis uudis, intervjuu või mõni olemuslikum lugu. Oma töös olen aga täiesti teadlikult sisse harjutanud mõtteviisi, mis sunnib juba teemaga tegelemise varajases faasis endalt ja oma kolleegidelt toimetuses küsima, kuidas sündivat artiklit illustreerida.

See on oluline, sest ilma tabava illustratsioonita ei ole ükskõik kui kõva lugu täiuslik. Me võime kirjutada põrutavaid uudiseid, jalustrabavaid reportaaže või hingestatud intervjuusid, ent see kõik saavutab maksimaalse mõju lugejale vaid siis, kui väga head teksti saadab väga hea foto. Usun, et sama kehtib ka vastupidi.

Paari aasta eest intervjueerisin Kagu-Eestis Vene piiri lähedal Pavel Romanovit. Romanov oli kaks kuud varem vabanenud vanglast, kus ta kandis karistust Vene riigi eriteenistuse FSB kasuks Eestis luuramise eest. Muuhulgas oli ta olnud ühe suure salasigarette üle piiri vedanud kamba juht. Sõitsin ette teatamata Romanovile külla tema kodutalusse Piusa ligidal.

Meie vestlus algas pingeliselt, kuid ajapikku Romanov avanes. Istusime hoovis varikatuse all, mille seinal oli kulunud neitsi Maarja plakat. Jõime kanget kohvi. Laual olid endise spiooni kasvatatud maasikad – tegevus, millega mees nüüd hinge sees hoiab. Romanov tõmbas ühe sigareti teise järel. Need olid Eesti maksumärgiga. Kogu olustik alates ümbruskonnast ja lõpetades läbikukkunud spiooni olekuga oleks andnud suurepäraseid kaadreid.

Aga Romanov keeldus pildile jäämast. Ta ei lubanud teha ühtegi fotot. Kui ma vestluse jooksul foto küsimuse kolmandat korda tõstatasin, muutus ta juba käredaks. “Mis enne arusaamatuks jäi?”

Nii jäidki fotod tegemata ja loo juures avaldasime mehest vaid n-ö pätiportree, mis oli võetud kapo aastaraamatust, ning külavaheteelt tehtud pildi Romanovi kodutalust. Mul on see seni hingel, sest värske foto oleks andnud edasi nii palju rohkem.

See juhtum meenus mulle, kui arutasime tänavuse pressifoto konkursi žüriiga olemusfoto kategooria nominente. Finalistide hulka jõudis üks pilt, mis ütleb vaatajale sekundiga kõik ära. Ühtegi lisarida teksti pole vaja. Foto fookuses on mullu Eestit Eurovisiooni laulukonkursil esindanud Elina Nechayeva elukaaslane David Pärnamets, kes hoiab Elinal kindlalt silma peal.

Teine finaalitöö aga lausa nõuab selgitust. Alles siis, kui vaatajale jutustada, et foto keskmes olev 82-aastane Toomas elab päevade kaupa vaikuses, sest tal lihtsalt ei ole kellegagi vestelda, hakkavad detailid ja kihid tööle. See foto nõuab pikemat süvenemist.

Mõlemad on suurepärased fotod. Mis tähendab seda, et pole olemas ühte ja õiget valemit parima pressifoto tegemiseks. Õnneks. Sest muidu oleks ju igav.

Näitus Viru Keskuses jääb avatuks kuni 5. aprillini ning rändab seejärel Narvasse, Pärnusse, Tartusse ja Rakverre.  Galerii pressifoto näituse avamiselt Viru Keskuses.