Raimond Kaljulaid: püüan jätkuvalt Keskerakonda ümber veenda

Keskerakonna juhatusest välja astunud tulevane riigikogu liige ja tänane Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid ütles saates «Otse Postimehest», et ta üritas oma sammuga veenda erakonda loobuma ideest teha koalitsioon koos EKREga ning ta kavatseb seda sõnumit jätkuvalt edastada.

Te saite valimistel 7303 häält. Kui palju võis nendest protsentuaalselt olla venekeelsete valijate hääli?

Ma seda protsenti ei oska öelda, aga tunnetuslikult võiks see olla pool ja pool. Ma olen kõva tänavakampaania tegija ja näen oma valijaid väga palju ja ma kuulen seda väga sagedasti. Võib-olla kui sotsioloogid uuriksid, siis võib-olla see eestlaste osakaal oleks pisut väiksem ja venekeelsete oma pisut suurem, arvestades seda, et Põhja-Tallinnas on need kogukonnad umbes pooleks.

Kui laias laastus pooleks, siis see ongi põhjus, miks te EKRE tõttu Keskerakonna juhatusest lahkuda otsustasite?

Ei, see on väga loll põhjendus. Mind häirib see natukene, et poliitikat kogu aeg mõeldakse sellise nullsumma mänguna. Iga sammu puhul, et kes sellest võidab ja kes sellest kaotab. Ma olen vanamoeline inimene.

Mida see tähendab?

Ma kasvasin üles 1990ndatel aastatel ja vaatasin siis toonaseid Eesti poliitikuid ja mulle tundus, et tookord põhimõtted maksid ka midagi.

Kas see, et hinnanguliselt pooled teie valijatest võisid olla mitte-eestlased, oli põhjus teie juhatusest lahkumiseks?

Vastus on ei. Asi ei ole üldse selles. Asi on selles, et minu meelest on Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond põhimõtteliselt kõlbmatu osalema Eesti täitevvõimu töös ja valitsema. Nende majanduspoliitika on täiesti absurdne, mis kindlasti ei kasvata kellegi heaolu, palku ja pensione ega anna võimalust pakkuda paremaid sotsiaalteenuseid ja -toetusi. Muidugi ka nende suhtumine vene vähemusse. Mida juudi kogukond peaks täna tundma. Meil on võimule tõusmas inimesed, kes on rääkinud Hitleri režiimist ja inimsusevastastest kuritegudest.

Te heidate tänases Eestis ühele parlamendis kolmanda tulemuse saavutanud parteile ette natsismi?

Nad on saavutanud selle tulemuse pettusega. Populistid saavutavad oma tulemuse alati pettusega. Nad lubavad inimestele kokku taevamanna ja pudrumäed, nad süüdistavad kõigis hädades neid, kes ei ole süüdi selles ja siis lubavad nende vastu võidelda. See on pettus. See on sama, kui sa hakkad tegema äri ja kutsud endale investoriks mõne allilmategelase, kes toob sulle kohvritäie verist raha ja ütleb, et paneb selle kapitali ühisesse ärisse. Kui sul põhimõtteid pole, siis sa võtad selle raha vastu ja ütled, et pole minu asi, kust see raha tuli.

Poliitikas peaksid inimesed mõtlema sellele viisile, kuidas EKRE oma hääled kokku ajas, et me ei soovi premeerida neid valitsusse võttes. Mida me siis teeme? Meil on poliitiline jõud, kelle toetajad ähvardavad oma konkurente vägivallaga, aga nad ei mõista seda hukka, vaid õhutavad seda veel ise takka. Ja siis pärast kogu seda kampaaniat ja «vahvat» meeleavaldust me ütleme: «Teate, sõbrad, me karistame teid sellega, et teeme teist rahandusministri ja kaitseministri ja majandusministri ja kultuuriministri. Jagame teile ministrikohad.» Karistuseks või?

See, milles te süüdistate EKREt ehk pettuses, on täiesti legaalne pettus.

Aga moraalne mitte. Väga paljud täna ütlevad, et see koalitsioon oleks matemaatiliselt võimalik. Matemaatiliselt jah, aga moraalselt mitte.

Sellise pettusega tegelevad – kes rohkem, kes vähem – absoluutselt kõik erakonnad, kes on parlamendis.

Milline parlamendierakond veel on andnud nendel valimistel nii populistlikke lubadusi? Milline parlamendierakond veel kasutab poliitikas sellist retoorikat? Ei ole sellist asja! Mul ei ole mingit eriliselt suurt sümpaatiat väga paljude Reformierakonna poliitikute vastu, veel vähem meeldib mulle neoliberalism põhjusel, et ta kipub suurendama ühiskonnas ebavõrdsust ja tegelikult süvendab neid probleeme, mille tõttu meil Euroopas üldse populistid on tekkinud. Aga isegi Reformierakond ei ole kunagi langenud isegi mitte sinna kanti, kuhu on langenud teatud EKRE poliitikud.

Kui te ründate EKREt...

Ma ei ründa, ma kirjeldan täiesti adekvaatselt.

Vabandust. Kui te ründate EKREt ja kirjeldate täiesti adekvaatselt EKREt, siis te  tegelikult kirjeldate tohutut hulka valijaid, kes olid EKRE selja taga. Kas ka need valijad on natsismi pooldajad?

Ei. Osa neist võib-olla, aga nendel inimestel on reaalne probleem, mis on suuresti seotud majandusliku ebavõrdsusega ja kõigi nende muredega, mis on sellest tingitud. See ei ole ainult Eestis nii, natukene võiksid meie poliitikud ka välisajakirjandust lugeda. See on üle Euroopa paljudes riikides nii, see on Ameerika Ühendriikides nii, kus viimase mitme kümnendi jooksul ei ole reaalpalk paigast nihkunud. Majandus kasvab.

EKRE valija ei ole süüdi selles, et EKRE on parlamendis?

EKRE valija ei ole süüdi mitte milleski. EKRE valijal on täiesti legitiimne põhjus olla Eesti riigi tegemistes frustreerunud. Ma arvan, et väga suur osa nendest näeb, et majanduskasv ei jõua nendeni. Sellest pole kasu, palgad ei kasva. Me nägime ju seda, et EKREt toetas väga tugevasti see kogukond eestlasi, kes on täna Soomes. Ja minult küsiti Soomes parlamendierakondade debatil, miks see on nii? See on väga loogiline. Suur osa nendest inimestest, kes täna töötavad Soomes ja käivad seal tööl, ei läinud sinna ju vabatahtlikult mõttega, et Soomes väga meeldib. Eks nad läksid sinna ikka seepärast, et Eestis ei olnud võimalik tööd leida või siin ei makstud sellist palka, millega oma pere ära toita.     

Need probleemid on olemas. Meil olemas, USAs olemas, paljudes Euroopa riikides olemas. Aga nende probleemide lahendus ei ole kindlasti see, mida EKRE pakub.

Te olite Keskerakonna juhatuse valimistel kõige populaarsem. Te saite kõige rohkem hääli.

See vastab tõele. Tänan kõiki neid inimesi.

Nüüd otsustasite te juhatusest lahkuda. Teie sõnum oma parteile on nii jõuline, et see ilmselt tekitab erakonnas suurema või väiksema lõhe.

See on küll traagiline, kui see peaks ühe väikse lõhe tekitama, aga kui selle hinnaga on võimalik hoida ära koalitsioon EKREga, siis pole selles lõhes hullu midagi. Keskerakonnas on neid lõhesid olnud kogu aeg ja me oleme nendest ilusasti üle saanud.

See lõhe ei jookse eesti ja vene valija vahel?

Minu jaoks mitte. Mina olen viimase 24 tunni jooksul, kus Eesti avalikkus sai teada, et taolist plaani Toompeal haudutakse, saanud rohkem kirju eestlastelt kui venelastelt. Olen saanud kirju, milles inimesed on šokeeritud ja pettunud. Ma võrdleksin seda sellega, mis tundega Briti noored ärkasid hommikul üles ja avastasid, et vanakesed maapiirkondades on hääletanud nad Euroopa Liidust välja. Või kuidas tundsid ennast Ameerika noored, kui nad hommikul ärkasid ja said teada, et Kesk-Ameerika on Trumpi presidendiks hääletanud. See tunne on inimestel praegu umbes selline: mis toimub?!

Kas see joon võib liikuda mööda telge linnavalija ja maavalija?

Kas see Eestis nüüd nii on. Te peaksite siia kutsuma Juhan Kivirähki, tema oskaks täpsemini seletada. Meie noorem põlvkond eriti ja inimesed, kes on näinud, milliseid pingutusi on Eesti teinud, et jõuda Euroopasse ja integreeruda Euroopaga, kelle jaoks vabadused on olulised. Võimalused reisida, töötada õppida Euroopa riikides. Nemad kindlasti ei taha näha seda, et me sulgume endasse. Nad ei taha kindlasti näha seda, et Euroopa lõhestub, mida need populistid selgelt taotlevad. Lõppkokkuvõttes ei olnud Euroopa Liitu astumine meie jaoks ainult majanduslik otsus, see oli ka julgeolekuotsus. Meile ei ole nõrk Euroopa kindlasti kasulik.

Trump on olnud üle kahe aasta president ja selle aja jooksul on ta väga tugevasti kahjustanud seda Atlandi-ülest sidet, mis oli Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel. Meil on täna üks joon, mis jookseb piltlikult Atlandi ookeani keskpaigast, siis on joon, mis jookseb Mandri-Euroopa ja Briti saarte vahel, ja siis jookseb üks joon Kesk-Euroopast läbi, kus ühele poole jäävad Vichegradi riigid ja teisele poole Lääne-Euroopa. Ja siis on üks joon, mis jookseb põhja ja lõuna vahel. Toomas Hendrik Ilves räägib sellest, et võiks hakata tegema uut Põhjala Liitu.   

Keskerakonna juhatuses olid EKREga kõneluste alustamise vastu veel Yana Toom, Mihhail Kõlvart ja Vadim Belobrovtsev. Yana Toom on küll öelnud, et ta mõtles ka lahkuda, aga siis mõtles ümber. On teil andmeid, mida mõtlevad Kõlvart ja Belobrovtsev?

Ma olen nende kõigiga rääkinud. Eks nad peavad oma positsioone ise selgitama. Tähtis on see, et kõik need inimesed kes hääletasid EKREga kõneluste alustamise poolt, ei teinud seda entusiastlikult ja mõned tegid ka küllaltki vastumeelselt.

Kuidas on võimalik partei juhatuse liiget survestada? Ähvardades?

Ei, see ei käi nii. Ega keegi ei survesta ja tegelikult tuleb Jüri Ratast tunnustada selle eest, et ta on juhatuses alati lubanud avatud arutelu. Paljudes teistes kriitilistes küsimustes on sellest olnud ka väga palju kasu. Aga muidugi ei ole erakonna esimehe ja juhtkonna selge suuna vastu minemine lihtne. Ma loodan, et minu samm saadab ka erakonna sisse signaali, et me mõtleksime veel hästi järele. Kaalume veel kõiki asjaolusid. 

Kuidas teid saab nüüd karistada?

Mis see kõige hullem asi siis olla saab? Aetakse erakonnast minema, parlamendis sinna akna alla istuma? Ma küll ei tea, kuidas see käib, ma ei ole kunagi riigikogus olnud, aga ma olen kuulnud, et  seal on mingid aknaalused ja neil on kurb. Nad kurvastavad, et nad ei saa suuri asju teha. Maailmas on poliitikud oma veendumuste pärast vangis istunud ja mitte lühikest aega. Ja meil nüüd ei saa istuda akna all neli aastat ligi kolme tuhande eurose kuupalgaga! No ei ole ju kõige hullem perspektiiv, kui selleni peaks minema.

Kui te oma ülemusele Jüri Ratasele teatasite otsusest juhatusest lahkuda, siis kirjeldage palun tema reaktsiooni.

See ülemus on huvitav sõna. Erakonnas on ikka nii, et juhatuse liikmed ja esimees valitakse kongressil, me oleme pigem kolleegid. Kuna ma ei kuulu tema valitsusse, siis ka peaministrina ei ole ta minu ülemus. Tegemist oli pooleldi eravestlusega. Muidugi ma helistasin talle enne, kui teatasin sellest avalikkusele. Ma helistasin Jürile, rääkisin Mihhail Kõlvartiga, saatsin juhatuse liikmetele laiali kirja ning siis tegin oma otsuse avalikuks.

Kui see «kohutav koalitsioon», nagu te seda olete kirjeldanud...

Ilus sõna, eks ole.

Kui see «kohutav koalitsioon» – enne emakeelepäeva kõlab see alliteratsioon kaunilt – peaks sündima, kas siis lööb Raimond Kaljulaid Keskerakonna ukse oma selja tagant kinni?

Raimond Kaljulaid veel ei tea, mida ta siis teeb. Ma olen täna keskendunud sellele, et veenda oma erakonnakaaslasi teha tagasipööre, tulla tagasi sellest olukorrast.

Kelle juurde? Reformierakonna juurde?

Üks võimalus, et Reformierakonna juurde. Kuigi ma kujutan ette, et meie usaldusväärsus on saanud kahjustada. Aga see pole nii oluline.

Kas Reformierakond on ülbe?

Reformierakonnas on kindlasti olnud poliitikuid ja on ka praegu, kes peavad ennast universumi direktoriteks.

Keskerakonnas on neid ka.

Kindlasti on. Kuid ma klaariksin ühe asja ära. Kaja Kallasele on ka teie väljaanne ette heitnud, kuidas ta võidu maha mängis ega osanud asju korraldada. Mart Helme lobises tänaseks juba välja, et teatud mõttes võeti see suund kolmikliidu poole juba nädala alguses. Mida te arvate, kui Kaja Kallas oleks seisnud pea peal, lubanud teha astmelise tulumaksu, anda kõigile kodakondsus ja vene koolid aastani 3432 alles hoida, kas ta oleks saanud Keskerakonna juhatusest teistsuguse vastuse?

Ma arvan, et mitte.

Ma arvan ka, et mitte.

Kas te kandideerite Jüri Ratase vastu Keskerakonna esimeheks? Te olete häältemagnet, te olete noor, te näete hea välja, te olete pikka aega olnud Põhja-Tallinna linnaosa kuningas...

Kahjuks te ei ole esimene, kes seda küsib ja arvab, et see kõik on mäng eesmärgiga tõugata Jüri Ratas troonilt. Loomulikult mitte. Ma tahan, et Keskerakonna esimees oleks Jüri Ratas igavesti. Meil on erakonnas hea traditsioon ja esimehed on vähemalt kakskümmend aastat ametis. Aastal 2039 võib-olla tuleb minu võimalus. Ei, minu eesmärk ei ole tõugata Jüri Ratas võimult. Ma helistasin talle ka päev peale valimisi ja ütlesin, et ta ei heidaks endale valimistulemusi kuidagimoodi ette. Aga midagi ei ole teha, antud hetkel on mul temaga küllalt põhimõtteline erimeelsus selles osas, kas EKRE on vahva erakond. Hakkame kõik kaabusid kandma ja nimetame Sõle tänava Erwin Rommelstrasseks, või me seda siiski ei tee.

Ega te ju ometi usu, et kõik see juhtub?

Kaabude osas või? Erwin Rommelstrasse osas? Mine sa tea. Ega ungarlased ka poleks uskunud, mis kõik nende riigis juhtuma hakkab. Ja teie ajakirjanduse poole peal peaksite veel eriti mures olema.

Kas te olete lugenud, mida Varro Vooglaid teie otsuse peale sotsiaalmeedias kirjutas?

Ei ole. Teate, Facebooki algoritmid on ühed õelad asjad ja suuresti ka nende populistide tõusu taga. Ma ei ole Juhan Kivirähk, et teile seda täpselt seletada. See on kindlasti osa probleemist – ebavõrdsus ja need algoritmid. Need algoritmid ikka pakuvad mulle «inimesed, keda sa võid teada» ja siis nad pakuvad mulle Varro Vooglaide, kuid ma ei ole vajutanud «lisa Varro Vooglaid oma sõbraks». Ei ole kuidagi selleni jõudnud, nii et ma ei tea, mida ta kirjutab. Äkki loete ette?

Ma ei hakka seda siin ette lugema.

Ei, lugege ikka! Teil ei ole teksti kaasas, selles on asi?

Just, ma ei pruugi olla tsitaatides täpne.

Varro Vooglaiu arvamus on kindlasti nagu iga Eesti inimese arvamus väga oluline, aga täna ta ei ole üks nendest 101 riigikogu liikmest, kes asuvad varsti Toompeal tööle ja seetõttu temast otseselt selle koalitsiooni sündimine või mittesündimine ei sõltu. Aga las ta kirjutab Facebookis, see on vahva.

Veidi aja pärast koguneb Keskerakonna juhatus, aga teil sinna asja ei ole.

On ikka. Sinna on kutsutud ka tulevase riigikogu fraktsiooni liikmed, nii et mul on hea meel oma endisi kolleege Keskerakonna juhatusest kõiki näha. Paljusid neist tunnen ma juba mitu aastakümmet ja nad on väga kallid inimesed, ma lähen sinna alati hea tujuga.

Mida te ennustate, mis seal juhatuses toimuma hakkab?

Ei tea. Viimases juhatuses arutati olukorda ja sel hetkel polnud veel teada, et Isamaa ütleb Reformierakonnale ei. See oli meile muide suureks üllatuseks.

Ma ei tea, mis saab. Võib-olla me tahame täna ka mõnda initsiatiivi näidata.

Teile sobiks hästi, kui Keskerakond oleks opositsioonis?

Ei, ma ei oleks õnnelik selle üle, kui Keskerakond oleks opositsioonis, sest opositsioonis teatavasti on kõige raskem oma programmi ja oma seisukohti ellu viia. Ma ei ole kindlasti selle seisukoha pooldaja, et on parem olla opositsioonis ja rääkida alati õiget juttu.

Ma saan sellest aru, et valitsemine on kompromisside tegemine ja ei saa Eestis ükski valitsuserakond sada protsenti, mida ta tahab. Praegust riigikogu koosseisu vaadates on seal parempoolsetel jõududel selge ülekaal ja ilma parempoolseid erakondi kaasamata ei ole võimalik valitsust teha. See ongi Eesti tugevus, et meil on olnud valitsuses erinevad jõud.

Kui küsida minu käest isiklikult, siis kõik kombinatsioonid ilma EKREta on paremad kui kombinatsioon EKREga. Ja kui see tähendab, et Keskerakond läheb opositsiooni, siis ma arvan, et me elame selle opositsioonis olemise üle.

Juhul, kui seda «koledat koalitsiooni» ei teki, aga Keskerakond ikkagi moodustab valitsuse, siis millist ministriportfelli te tahaksite?

See on teil hea nali.

See ei ole üldse nali. Millist ministrikohta te endale tahaksite?

Kui ma vaatan Eesti valitsuse koosseisu eeldusel, et see jääb enam-vähem samaks, siis kõigist nendest töökohtadest, kuhu ma olen ennast mõelnud, siis oleks see välisministeerium. Ma olen tegelenud Põhja-Tallinnas ja seepärast teatakse ilmselt vähem, et minu kirg on välis- ja julgeolekupoliitika ning rahvusvahelised suhted. See huvitab mind. Ma tunnen, et sinna ma saan kõige rohkem panustada. Aga isegi kui Jüri Ratas võtaks väikese kastiauto ja tooks mulle riigieelarvest palgana kõik selle 240 miljonit eurot, mis Reformierakonna tulumaksureformi tegemisest üle jääks, et ma hakkaksin ministriks valitsuses, kus on mõni Helme, siis ma oleksin kahjuks inimene, kes ütleb: ei, härra peaminister. 

Tagasi üles