Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/04/7462153t1hc49b.jpg)
/nginx/o/2019/03/31/11912656t1hedfc.jpg)
- Varem ära põlatud esimesest korrusest on saanud kõige kuumem kaup.
- Väikelinnade väikseid esimeste korruste kortereid müüakse ka üle turuhinna.
- Maaklerite sõnul on praegu kinnisvaraturul toimuv vananeva ühiskonna trend.
Eesti väikelinnades võtab maad vananevale ühiskonnale iseloomulik kinnisvaratrend: karjuv puudus on tekkinud väikestest korteritest, kuhu trepist ronima ei pea.
Põlvas üksi kõrgel kolmetoalises korteris elanud proua otsis endale hiljaaegu tulutult väiksemat esimese korruse korterit nii kaua, et kolis lõpuks maale. Tema jaoks oli peaasi, et pääseks raskest treppidest käimisest ega jääks oma koju vangi. Kuid mõne pisikese madalal asuva korteri müügile tulekut ta ära oodata ei jaksanudki. Ta pühkis Põlva tolmu jalge alt ja kolis hoopis suvilasse elama.
Krista Karask (70) on Kohtla-Järvel Ahtmes korteris elanud juba neli aastat. Sinna kolis ta laste utsitusel maalt, 50 kilomeetri kauguselt mereäärsest Aserist. Kogu varasema elu maal elanud ja seal veel viimatigi sadat lehma pidanud Karaskil tekkis nii suur loomaallergia, et hing kippus kogu aeg kinni jääma ja tervis käis muudkui allamäge. Seepärast tuligi linna poole vaatama hakata. Kuigi Ahtmesse kolides läksid hingamisraskused üle, naasis 20 aastat vagusi püsinud valu põlves, mille lehm oli kunagi jalaga puruks löönud.
«Kui linna kolides enam maatöid ei teinud, läks liigesevalu hullemaks. Ma olin algul linnas nagu nõelte peal – nii hirmsasti kartsin. Kogu aeg peab ust lukku panema. Igal pool ikka ja ainult asfalt. Mõtlesin, et mis siis saab, kui selle peale maha kukun. Ma olin ju harjunud, et on ikka lilled ja muru. Nüüd olen aga kodustatud. Oma kodus on väga mõnus, olen eluga rahul. Kui oleksin maale jäänud, oleksin küll juba kalmistul,» rääkis Karask.
Karaskil vedas, lastel oli talle ühetoaline korter käepärast olemas, ehkki neljandal korrusel. Sinna ronimine pole põdura tervisega kerge, aga vapper naine saab hakkama. Ta teab peast, et üks korrustevahe on 17 trepiastet ja neljandale jõudmiseks tuleb tal läbida kolm korda 17 astet. Käib kepi ja käsipuu abil ning igal korrusel puhkab. Suvel sõidab bussiga ikka maale, kus poeg talupidamise üle võttis.
Koduigatsus oma kodus
Novembris kolisid Helju (87) ja Toivo (86) Kihulane Kuressaares esimese korruse korterisse. Nad müüsid maha oma seitsmetoalise kahe köögi ja suure aiaga eramaja, milles olid koos elanud viimased 24 aastat. Vahel on neil oma korteris ikka veel tunne, nagu oleksid nad külas. «Algul ei saanudki aru, mis asi see on, et kogu aeg tahaks nagu kusagile minna. Koduigatsus tuli lihtsalt peale,» rääkis Helju Kihulane.
Kuigi oma linnamaja panid Kihulased müüki raske südamega, saavad nad aru, et see oli mõistlik. Maja pidamine hakkas abielupaarile lihtsalt üle jõu käima. «Heki pügamine, muru niitmine, lume lükkamine, tänava pühkimine,» loetleb Kihulane nende õlul olnud töid, mis muutusid talle põlveoperatsiooni järel kehvemaks jäänud liikumisvõime tõttu liiga koormavaks.
Maja müük võttis ühtekokku kolm aastat aega ja samal ajal esimesele korrusele sobiva korteri leidmiseks oli neil samuti tükk tegemist, kuni lõpuks tutvuste kaudu rahuldava kolmetoalise leidsid. «Ega see ei vasta ka sada protsenti meie tingimustele – panipaika pole, algul olid radiaatorid ja põrandad külmad, remonti pidime ka natuke tegema. Oma majas oli meil ruumi laialt, eks see tahab harjumist,» lisas ta.
Vanaproua on Kuressaares juba kaks aastat otsinud võimalust vahetada eramaja väikese korteri vastu.
Kihulaste naabriproua liigub rulaatori abil. Õue on tal vaid kolm trepiastet. Nad ei kujuta ettegi, mis saaks siis, kui naine elaks kusagil kõrgemal, välja ta üksi minna küll ei saaks. Helju Kihulase eakaaslasest sõbranna on Kuressaares praeguseks otsinud juba kaks aastat võimalust vahetada oma suure aiaga eramaja väikese korteri vastu.
Erinevalt mitmetest teistest Eesti väikelinnadest on Kuressaarde ehitatud ka uusi korterelamuid. Saaremaal tegutseva Uus Maa Kinnisvarabüroo maakleri Riho Mõisaääre kinnitusel ostetakse aga ka Kuressaare uusarendustes esimesena ära esimese korruse väikesed korterid ning just nimelt vanematele inimestele. «Mida väiksem korter, seda suurem ruutmeetri hind,» märkis ta. Mõisaäär märkis, et esimesele korrusele on väikest korterit ikka väga raske leida, eriti järelturult ja mõistliku hinnaga.
Üle turuhinna tehingud
Depressiivsed Eesti väikelinnade kinnisvaraturud on müüt, millele räägivad vastu kõik Postimehega suhelnud kümmekond maaklerit, kes pisemates linnades kortereid müüvad ja hindavad. Nad kinnitavad kui ühest suust: nii vähe, kui on praegu kinnisvara pakkuda, oli viimati aastal 2007, eriti väikeseid ühe-kahetoalisi kortereid. Maakonnakeskuste kinnisvaraturgudel ruulivad varem ära põlatud, kuid nüüd tuhast nõutuimaks kaubaks tõusnud esimese korruse korterid.
Esimeste korruste väikesed korterid lähevad hästi kaubaks ka suurtes linnades nagu Tallinnas või Tartus, kuid seal on omajagu nõudlust ka kõrgematele korrustele ja suurematele korteritele, turg on olnud alati aktiivsem.
Maakler meenutab, et esimese korruse korterid, mis tal endal hiljuti müügis olnud, leidsid omaniku vähem kui kuu ajaga.
Paides ja Türil tegutsev Arco Vara maakler Lea Kerma toob näite: «Pakkumiste arv on tohutult vähenenud: kui aasta algul on olnud Paides ja Türil tavaliselt pakkuda 150 korterit, siis nüüd kahel viimasel aastal on olnud 60–70. Eks oma osa on siin ka Facebooki müügil.» Kerma meenutab, et esimese korruse korterid, mis tal endal hiljuti müügis olnud, leidsid omaniku vähem kui kuu ajaga.
Neid jahivad maavanaemad ja suure aiaga eramajade vanaemad, kes sageli mehe matnud ja palju hoolt vajav majapidamine on hakanud üle jõu käima. Samuti ihkavad neid eakad suurtest linnadest, kel soov pensionipõlves juurte juurde naasta. Samuti oma kandi pensionärid, kes tahavad suurematest ülemiste korruste korteritest jõukohasematesse. Kuna sageli on lapsed pagenud pealinna, pole kolme-neljatoalist väikelinna paneelmaja korterit ka kellelegi jätta.
Tihtipeale müüakse esimesel korrusel mitte just laitmatus seisus kortereid turuhinnast kallimalt. Hinnavahe ülemiste korrustega on maaklerite kinnitusel kuni kümme protsenti. Eakad lepivad ka remontivajavate eluasemetega, peaasi, et oleks esimesel. Kui mõni müüki tuleb, siis see kohe kiirelt ka ära läheb.
Pöördunud trend
«Kõige raskem on müüa suuri kortereid neljandal-viiendal korrusel. Ühte heas seisus väikest kolmanda korruse korterit müüsin aasta aega. Vanemad inimesed käisid vaatamas, kõigile meeldis. «Ilus!» öeldi, aga kolmas korrus ei sobi – ei jaksa käia,» rääkis Pindi Kinnisvara Valga maakler Hans Heinjärv.
Eramu Kinnisvara Põlva maakleri Arno Simpsoni sõnul tuleb esimestele korrustele korterit tahtes mõnikord sobivat pakkumist oodata aasta aega. Mõnel näkkab kohe, kui satub värskele pakkumisele täpselt peale ja saab võib-olla juba kuuga soovitud eluaseme kätte.
Müüakse näiteks Tartus suurem korter maha ja tullakse Põlvasse väiksemasse, aga ikka võimalikult madalal asuvasse.
«Kui vanainimestel on Põlva juured, tahetakse oma kodukanti tagasi. Müüakse näiteks Tartus suurem korter maha ja tullakse Põlvasse väiksemasse, aga ikka võimalikult madalal asuvasse,» rääkis Simpson, kelle sõnul pole kohe praegu Põlvas ühtegi ühetoalist esimese korruse korterit pakkuda. Nõukogudeaegsetes paneelmajades on neid tema sõnul ka õige vähe ja kel jõud vähegi üle käib, võtab ikka pigem väikese kahetoalise.
Kerma imestab, et esimene korrus, mida vanasti keegi ei tahtnud, on muutunud ühtäkki kõige minevamaks kaubaks.
«Noored ei taha ka enam nii väga üle teise korruse minna. Eks majad on renoveeritud, soklid on soojustatud. Vanasti olid uksed pilla-palla lahti ja põrandad olid ka külmad. Kui esimese korruse korter tuleb pakkumisele üle võlli hinnaga, siis seda on tõesti võimalik ka turuhinnast kallimalt ära müüa. See on hästi huvitav, et viiendal korrusel on ju samas nii mustikaid kortereid, aga nende müügiperioodid on ikka oluliselt pikemad. Neid tahetakse just väiksemate vastu vahetada,» rääkis ta.
Pool aastat polnud ühtki ühetoalist pakkuda
/nginx/o/2019/03/31/11912657t1h763e.jpg)
Hans Heinjärv, Valga maakler
Kolm aastat tagasi müüsin seitse ühetoalist korterit, mis olid kõik esimesel või teisel korrusel. Need kõik ostsid kas lapsed emale või lapselapsed vanaemale. Väga meeldiv, kui mõeldakse, kuidas vanem inimene saaks oma viimaseid aastaid normaalselt elada. Ostjad ütlevad, et kui midagi juhtub, siis me teame, et see korter ei jää meile kätte. Kusjuures ükski neist seitsmest ei ole veel uuesti müüki tulnud.
Nüüd oli aga pool aastat selline seis, et mul polnud mitte ühtegi ühetoalist korterit pakkuda. Praegu on neid ka vaid näpuotsaga. Uut kinnisvara Valgas ka ei teki: kas ehitada Tallinnas, Tartus või Valgas, ehitushind on sama, aga müügi- või üürihind ei paku konkurentsi ja laenu Valga korteri peale ei anta.
Madalam korrus kergitab hinda märkimisväärselt
Kahe võrreldava suuruse, seisukorra ja asukohaga korteri hind võib väikelinnas või asulas sõltuvalt korrusest oluliselt erineda.
Puru tee 86, Ahtme
Korrus: 2
Tube: 2
Üldpind: 48 m²
Ehitusaasta: 1986
Seisukord: keskmine
Hind: 19 500
Puru tee 96, Ahtme
Korrus: 5
Tube: 2
Üldpind: 49,7 m²
Ehitusaasta: 1989
Seisukord: keskmine
Hind: 11 900
Allikas: kv.ee