Vihakõne toodab kannatusi: valida on kannatlikkuse ja kannatuse vahel

Kirjanik Jan Kaus Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Vihakõne olemusse kuulub enese õigustamine teiste käitumisega à la «Miks need värdjad ei taha elada vastastikuses lugupidamises» – ent kui inimene tahab elada vastastikuses lugupidamises, siis ta ei ütle ju kellegi kohta värdjas, rääkis kirjanik Jan Kaus täna saates «Kaks ühes».

Vihakõne tekitatud olukorras tunnevad kõik osapooled end kiusatuna, ohustatuna, solvatuna, kõneles Kaus. «See on surnud ring, kus põhjuse ja tagajärje koht on ümber pööratud: oma tegevust nähakse tagajärjena kellegi teise tegevusele. Vastasele heidetakse ette meetodeid, mida ise praktiseeritakse.» Kaus tõi näiteks Mart Helme, kes on korduvalt öelnud, et nemad (st EKRE) pole mingid pehmod, aga ajakirjanikele heidab EKRE ette just sedasama: et nad ei ole pehmod.

Ainus väljapääs sellises olukorras on ise lakata vihakõnet pidamast ja võtta omaks teistsugune kõnelaad: ma kritiseerin teie lähenemisnurka, aga ei lahterdada ühtegi inimest, ei ütle midagi, mis võib tema eneseväärikust solvata. «Valida on kannatlikkuse ja kannatuse vahel – sest vihakõne toodab ja taastoodab kannatust,» sõnas Kaus.

Vihakõne alternatiivina pakub Kaus välja leebuskõne, mis otsib alati ühisosa. «Me oleme täiesti ära unustanud, et inimestel see on,» ütles ta. Vihakõne põhineb afektil, leebuskõne astub afektist eemale. «See on seotud järelemõtlemisega, ka omaenda afektide üle järelemõtlemisega,» kõneles Kaus. «Vastalisuses sündiv afektiivsus, mis ei näita vaibumise märke, toob kaasa teatud kõneviisi: reljeefse väljenduse, mis vähendab tegelikkuse enda reljeefsust. Mida reljeefsemalt end väljendame, seda vähem reljeefselt tajume maailma.»

Leebuskõnesse kuulub järelemõtlemine, millesse omakorda on nii vastaspoole kui ka iseenda kuulamine juba eos sisse kirjutatud. «Järelemõtlemine tähendabki kuulatamist, pausi võtmist,» sõnastas Kaus. «Leebuskõne tähendab seda, et me kritiseerime ainuüksi ideid, mitte inimesi: püüame hoida üksteisega vaieldes inimesed ja ideed eraldi.» Mõnes küsimuses, tunnistas Kaus, on see raske: näiteks abordist kõneldes on keeruline hoida lahus üldiseid suuniseid ja inimeste isiklikku elu.

Retoorika kobrutamise on kaasa toonud suutmatus elada erinevustes ja erinevustega. «Sageli ei suudeta aru saada, et ainus asi, mis inimesi tegelikult ühendab, ongi nende erinevus, eraldiseisvus,» arutles Kaus. «Ükski idee meid ei ühenda, aga meid ühendab midagi väga inimlikku. Richard Rorty on öelnud, et inimesi ühendab võime tunda valu – mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset – ehk siis võime saada alandatud.» Leebuskõne põhiline eesmärk on hoiduda üksteise alandamisest.

Keegi ütles Kausile hiljuti, et ta on ajupestud. Kaus mõtles siis, et seda ta just tahakski – et ta aju pestaks puhtaks, sest ta ei tunne ennast mitte ajupestuna, vaid ajuummistununa. «Aju ummistab vastastikune alandamine, see must pesu ja must pesuvesi, millega me üksteist loobime.» Maailm seevastu on tema sõnul päriselt ammendamatu sidusus: tahame või ei, me kõik oleme üksteisega seotud.

Arutelu ajendiks oli Jan Kausi Postimehes ilmunud kirjutis «Leebuskõne utoopia».

Saade «Kaks ühes» on Kuku raadio eetris igal teisipäeval kella ühest kaheni. Saadet juhib Vilja Kiisler. Tänast saadet saab kuulata siit.