Nii sattus minu teele ka Helsingis tegutsev pereklubi Sipsik. Alguses käisin seal külalisena, kuid ühel päeval tehti mulle pakkumine hakata nende ringis laulu-mängu juhendajaks. Nõustusingi ja varsti sai minust kogu pereklubi juht ning praegu töötan juba neljandat aastat.
Seal samas, Alppila kiriku ruumides tehakse Helsingis ka eestikeelset kogudusetööd, mida juhib kantor Dagmar Õunap, kellega koos oleme loonud toimiva pereklubi, kus igal teisel laupäeval käivad koos eesti pered, et meisterdada, laulda, tantsida, sportida ja suhelda. Iga hooaja lõpetab kevadine perelaager, mis sel aastal toimub juba 13. korda.
Perede hulgas on see tasuta kooskäimise võimalus väga populaarne. Lapsed leiavad nii omale uusi sõpru, perekonnad saavad omavahel huvitavalt aega veeta, eesti keeles suhelda ja samas õpitakse koos läbi erinevate teematundide ka eesti kombeid, laule ning tantse. Viimaste aastate vältel on meie kohtumistel keskmisel pea poolsada inimest.
Minu jaoks on Sipsiku kohtumistunnid omamoodi akude laadimispunk. Sipsik on haruharva mu töö, see on südameasi. Sest siin saan olla koos vahvate ja tegusate inimestega, ning üheskoos toome laste nägudele naeratuse. See kõik annab väga palju rohkem kui võtab.
Miks ma seda kõike räägin?
Sest hoolimata sellest, et eesti keele õppimiseks on Soomes küll kõik võimalused olemas, on reaalsus siiski see, et keelt nii naljalt selgeks ei saa. Õppimisest ja hoidmisest rääkimata. Nii on suurim roll just perekonnal. Ent paljud välismaal elavad pered pole veel mõistnud, kui tähtis on lapsele võimalus ennast oma emakeeles väljendada.
Öeldaks ju, et soome keel on nii sarnane, ehkki tegelikult on ikka hoopis erinev. Ja et meie kultuurid on lähedasem, kuid tegelikkuses loob taoline poolik suhtumine olukorra, kus lapsed ja ka nende vanemad räägivad arusaamatut segapudrukeelt. Usutakse pimesi, et ah, saame meie hakkama, saavad ka me lapsed. Kuid see pole nii, sest meie olime riiki vahetades täiskasvanud.
Meil oli eestikeelne alusharidus ja korralik keel ning kultuuriruum. Nii on täiskasvanute side Eestiga väga palju tugevam, kuid lastel on jäänud see side sündimata. Nende kodu on sünnist saadik olnud Soomes.
Kes siis ollakse? Milline on su taust ja millist keelt ma kõnelen? Need on identiteediküsimused, mis lapsel ennast määratleda aitavad. Rääkimata keeleoskusega kaasnevast aluspõhjast, mis tagab tuleviku.
Maailm on küll üha rohkem lahti, kuid pärast pikka rännakut tahetaks ikka koju tulla. Kuhu siis?
Kui lapsel seda OMA-tunnetust pole, pole tal ju lõpuks oma kindlust. Vähemalt nii mõtlen mina ja see ajendab mind ikka ja jälle hoidma oma lastele lahti uksi, mis neid Eestiga ühendavad. Sest me ei tea ju kunagi, millal tahavad lapsed Eestisse tagasi elama või õppima minna. Ülikooliga on lihtsam, inglise keel on aina valdavam, kuid gümnaasiumi pääsemiseks peab eesti keel olema väga kõrgel tasemel, muidu lihtsalt ei saa sisu omandamisega hakkama, kuna tuleb tegeleda eesti keele mõistmisega.
Ärgem siis loobugem eestikeelse kirjanduse lugemisest, vaadakem eestikeelseid väärtfilme ja kuulakem eesti kvaliteetmuusikat. Nii hoiame oma sidet eesti kultuuriga. See kõik annab aga sõnavara, mida kodus söögilauas lihtsalt päevatoimetustest muljetades ei omandata. Ning lõpuks võib sõnade vähesus mõne ukse sootuks sulgeda.
Meil tasub meeles pidada, kui raske oli võõrasse riiki jõudes kohaneda ja mida tuli teha, et keel selgeks saada ning leida töökoht, kuhu päriselt ka minna tahetakse või kuidas leiti esimene kohalikust rahvusest sõber. Kui meie lapsed umbes 10 aasta pärast Eestisse otsustavad kolida, on nad täpselt samasuguses olukorras. Nad ei ole tavalised eestlased, nad on välismaalt tulnud eestlased. Meil on oluline neil teemadel mõtiskleda. Sest olgugi, et me elame mujal, on Eestil meie elus, hinges ja südames väga tähtis koht! Ning seda tuleb hoida, alati.